„Ja veel erakordselt andekas kunstnik. Miks sa säärast asja ütlesid, Ben?“
Vältimaks sügavamale võrku mähkumist oli Ben sunnitud häält tõstma. Ta vaatas tädile otsa. „Kas sina oled kunstnik?“
„Enam mitte,“ vastas Destiny viivitamatult.
„Kas sellepärast, et sa ei maali enam?“ küsis Ben.
Destiny kortsutas kulmu. „Ma plätserdan aeg-ajalt siiani.“
„Järelikult peab põhjus olema selles, et sa ei esitle ega müü oma töid,“ arutles Ben. „Kas see ongi põhjus, miks sa enam kunstnik pole?“
„Jah,“ vastas tädi. „Just nimelt.“
Ben vaatas talle võidukalt otsa. „Minuga on sama lugu. Näitusi pole. Töid ei müü. Ma plätserdan.“ Ta pilgutas Kathleenile silma. „Ärge lootkegi, et ma teie näitusele professionaalse hinnangu annan.“
Kathleeni suunurgad kerkisid. „Mõistlik jutt,“ nentis ta.
„Ninatark, vaat mis,“ pomises Destiny.
„Oi-oi,“ aasis Mack ja naeratas laialt. „Nüüd keetsid supi kokku, Ben. Destiny võtab su sihikule. Sinu lips on läbi.“
Naljakas, mõtles Ben ja silmitses kõigi toasviibijate lõbusaid ilmeid, ta oli umbes tunni aja eest samale järeldusele jõudnud. Ta oleks pidanud juba siis alla andma ja end ärritusest säästma.
2
Kathleenil tekkis tunne, et Ben Carltoni elutoas on mingisugune hoovus, mis ähvardab ta maapõhja kiskuda. Kõik kahtlused tema sealviibimise tegeliku põhjuse suhtes said kinnitust iga repliigi ja pahura pilguga, mida Ben oma tädiga vahetas. Isegi mehe vennad ja nende naised paistsid aimavad, mis teoksil, ja nautisid vaatemängu täiel rinnal. Tõtt-öelda tundus Kathleen olevat ainuke, kes mängureegleid ei mõistnud. Kui tal avanenuks võimalus viisakalt jalga lasta, siis oleks ta seda ehk teinud.
„Kas tahaksid end enne õhtusööki värskendada?“ uuris Beth Carlton, kes silmitses teda kaastundlikult.
Kui see võimaldanuks Kathleenil toast välja pääseda, siis olnuks ta nõus kas või silmapiirini laiuvatel rohetavatel talinisupõldudel võidujooksu tegema.
„Jah, palun,“ lausus ta tänulikult.
„Näitan sulle, kus tualettruum asub,“ pakkus Beth.
Kohe, kui nad olid teiste kuuldeulatusest väljas, kinkis Beth külalisele südamliku naeratuse. „Kas sul on tunne, nagu oleksid sattunud tihedasse võrku, mille olemasolust sul polnud aimugi?“
Kathleen noogutas. „Kõige hullem on asjaolu, et ma ei tea, kuidas ma sinna sattusin. Kas ma olen mingisugune ohvritall?“
„Enam-vähem,“ kinnitas Beth. „Usu mind, Melanie ja mina teame täpselt, mida sa tunned. Oleme samas olukorras viibinud. Olime Carltoni-meestega seotud, enne kui ise arugi saime.“
„Pääseteed vist ei ole?“ küsis Kathleen.
„Kumbki meist ei suutnud seda leida,“ möönis Beth rõõmsalt. „Võib-olla oled sina erand. Seni on Destiny kümnesse tabanud, ent temagi võib vahel vääratada.“
Kathleen silmitses lasteonkoloogi, kes oli Mackiga abiellunud. Beth Carlton tundus olevat vaikne, arukas ja pehmelt armas, täielik vastand ekstsentrilisele ja säravale Kathleenile. Raske oli kujutleda, et Destiny oli oma kallitele vennapoegadele just sellised kaasad valinud. Ent Ben erines tublisti oma seltskondlikust ja sportlikust vennast. Oli näha, et Destiny tunneb oma sugulasi hästi. Ja ka Beth oli märkinud, et Destinyl on annet õigete naiste väljavalimiseks.
„Sel juhul ma ei olegi peast segi läinud,“ söandas Kathleen öelda. „Destiny üritab mind Beniga paari panna? Ta ei kutsunudki mind siia selleks, et Beni taieseid vaadata?“
Bethi suu venis naerule. „Kas oled siin oldud aja jooksul ainsatki lõuendit näinud?“
„Ei.“
„Kas Destiny võttis su kaasa, kui läks stuudiost Beni kutsuma?“
„Ei.“
Beth kummardas kergelt, näol lõbus ilme. „Mida oligi tarvis tõestada.“
„Aga miks just mina?“ küsis Kathleen kaeblikult.
„Võid kindel olla, et ma esitasin sama küsimuse, kui taipasin, mis Destinyl minu ja Mackiga plaanis on. Jumala eest, ta oli professionaalne jalgpallur, aga mina polnud elus ainsatki jalgpallimängu vaadanud. Sind ja Beni ühendab vähemalt kunst. Pealiskaudsel vaatlusel klapite märksa paremini kui mina ja Mack.“
„Aga Destiny pani teie puhul ju täppi?“ uuris Kathleen.
„Just nii,“ tunnistas Beth rõõmuga. „Nagu ka Richardi ja Melaniega, ehkki nemad ajasid sama kangelt sõrad vastu. Soovitan lihtsalt vooluga kaasa minna ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Kui tahad üldse kunagi mehele minna, siis tasub Destiny-sugust hea vaistuga naist usaldada.“
„Aga ma ei otsi meest,“ protestis Kathleen. „Ja veel vähem kunstnikku. Olin ükskord ühe sellisega abielus. Sellest ei tulnud midagi head.“
Bethi ilme muutus mõtlikuks. „Kas Destiny teab seda?“
Kathleen raputas pead. „Vaevalt. Ma ei räägi sellest eriti ja ma võtsin pärast lahutust neiupõlvenime tagasi.“
„Las ma mõtlen veidi,“ sõnas Beth ja osutas ühele uksele. „Tualettruum on siin. Jään sind ootama ja juhatan su pärast söögituppa.“
Kui Kathleen mõne minuti pärast väljus, olid Beth ja Melanie ninapidi koos. Nad tõstsid pilgu ja vaatasid teda särasilmi.
„Ühesõnaga, meie arvamus on järgmine,“ alustas Beth. „Esimene võimalus on see, et Destiny on sinu minevikuga kursis ja loodab, et sa oled tänu sellele Beni jaoks tõeline väljakutse.“
„Teine võimalus on see, et ta pani tõsiselt puusse,“ lisas Melanie naeratades. „See mulle meeldiks. Tahaksin teda kordki eksimas näha. Ära võta seda isiklikult.“
„Ei võtagi,“ vastas Kathleen, kellele hakkasid need kaks naist väga meeldima. Ta aimas, et nende nõuanded osutuvad väärtuslikuks, kui ta tahab Destiny Carltoni küüsist pääseda. Kui kõik läheb õnneks, siis ajab tädi salasepitsus ka Beni marru ja kogu see hullumeelne üritus raugeb mõlema osapoole huvipuuduse tõttu. Mees nägi enne tõepoolest üpris õnnetu välja.
„Lähme nüüd sööma, enne kui Destiny meid otsima tuleb,“ tegi Beth ettepaneku ja kiikas murelikult elutoa poole. „Destinyle on vandenõud lubatud. Aga meie omad muudavad ta ärevaks.“
„Miks nii?“ küsis Kathleen.
„Sest me oleme tal jälil,“ selgitas Melanie. „Ta kartis kohutavalt, et ma hoiatan Bethi. Ja nüüd kardab ta, et teeme talle kambaka ja päästame sind tema küüniste vahelt. Kindlasti ta aimab, et ühel päeval maksame talle kätte, ehkki oleme seniste mahhinatsioonide tulemusega rahul.“ Ta vaatas Kathleeni samasuguse kaastundliku pilguga, nagu Beth oli varem teinud. „Ja maksamegi. Kui vajad abi, siis kutsu meid. Me armastame Beni ja soovime, et ta oleks õnnelik, aga tunneme solidaarsust ka naiste suhtes, kes on Destiny kosjasobitamisskeemi ohvriks langenud. See on nagu õdede värk.“
Kathleen kuulas pakkumist lõbustatult. Nüüd, mil teda oli Destiny käitumise eest hoiatatud, oli ta märksa kindlam, et suudab selle naise salasepitsustega toime tulla. „Ära muretse. Usun, et saan Destinyga hakkama.“
Selle peale kostis naerupahvak. Hoolimata Kathleeni usust oma tahtejõusse ja tugevusse pani teiste naer ta järele mõtlema. Neil oli ju rohkem kogemusi. Täpsemalt öeldes koguni kahed kogemused.
„Võib-olla peaksin igaks juhuks teie telefoninumbrid võtma,“ arvas ta, kui nad külaliste juurde söögituppa liikusid.
Lävel heitis Destiny neile terava pilgu ja pöördus siis säravalt Kathleeni poole. „Tule siia, kullake, paigutasin su Beni kõrvale.“
Muidugi paigutasid, mõtles