äkiliseks joomateoks. Lihtsalt topsitas väikest viisi, nukrutses väikest viisi ning lakkas mingist hetkest peale püüdmast olukorda parandada. Vaat siis andiski tunda tema naise vankumatu meel. Mingil ajahetkel juhtus nii, et Ljudmila haaras perelaeva rooliratta kõigile märkamatult enda kätte ning tüüris selle läbi üleminekuperioodi tormide ja kriiside väärikasse ellu uutes tingimustes. Arusaadavalt oli ka Klementi hakanud transformeeruma ja personali koondama, kuid Ljudmilat see enam ei morjendanud, ta tuli südamerahuga sealt ära ning asutas kõigepealt kooperatiivi ja seejärel õmblusettevõtte. Sest poliitilis-majanduslikud formatsioonid muutuvad, aga abiellu heidavad inimesed niisamuti nagu vanasti. Noh, ja mõistagi ka surevad. Ljudmila ateljee spetsialiseerus meeste pulmaülikondade ja mõlemast soost inimeste surirõivaste õmblemisele. Hiljem laieneti ja mindi üle pruutkleitidele. See oli paljuski seotud sellega, et Ljudmila valmistus tütart mehele panema. Jah, Haritonil oli noorem õde, Maria, kellest üldiselt saigi pärast Haritoni enneaegset ja jaburat surma ainus trööst vanematele. Kui poleks olnud Mariat (kes elas juba ammu oma elu, vanematest eraldi, kuid oli siiski oma veri ja eks nad ikka suhtlesid ka, selles mõttes oli kõik korras, lapsed olid oma sarved maha jooksnud ja täiskasvanuks saanud), oleks ka Ljudmila langenud mehe omaga analoogilisse depressiooni ning siis võinuks selle pere praegusajalaevast üldse maha munsterdada. Ent nüüd olid kõik muidugi kurvad, isegi nutsid, kuid ajapikku võtsid end kokku ja jätkasid, hambad ristis, väärika eksistentsi poole rühkimist. Haritoni ja Maria vanusevahe oli viis aastat. Maria oli Haritoni surma hetkeks jõudnud juba mehele minna ja soetada poisslapse Marki, seega siis kadunukese õepoja. Maria elu kulges tõusujoones ja ta tegi vanematele üha enam rõõmu. Nähtavasti oli Maria pärinud ema geenid, sest ta on valinud oma elualaks rõivadisaini. Ning saavutanud sellel tandril märkimisväärset edu, koguni Ivo Nikkolo olevat siin tema sügisest kollektsiooni kiitnud. Ühesõnaga, ei tea muidugi, mis edasi saab, kuid esialgu läheb Marial vägagi hästi. Vilksab aeg-ajalt seltskonnakroonikas, teenib päris kenasti, on abielus eestlasest ärimehega, kes on tema pärast arust ära ning aitab igati nii rahaliselt kui ka igasuguste PR-kampaaniate korraldamise osas.
Ah, mis õelapsed! Haritonil olid endal lapsed, tõsi küll, sündinud, nagu ütles ootamatult ülimalt moraalseks osutunud Jerusalim, patus, väljaspool ametlikku abielu, kuid ka nemad on juba päris suured. Tütar Anna oli isa surma hetkel neljateistaastane, seega elas ta seda selles väikeses ringis kõiki vapustanud sündmust sama teravalt läbi, matustel aga juhtus pealetulvanud tunnete tõttu suisa minestama. Poeg Anton oli toona kaheksane ega mõiganud veel suurt midagi, seda enam, et erinevalt Anna emast ei jätkanud poisi ema Haritoni surma järel tema perega läbikäimist. Haritoni eluajal oli kõik olnud täpselt vastupidi. Nüüd aga läks Nadežda, Haritoni teine elukaaslane kohemaid uuesti mehele, seekord juba ametlikult, ning püüdis endast ja oma pojast välja ajada igasuguse mälestuse Naganovitest, mistõttu ma ei saa täpselt öelda, kas Anton teadis 2006. aasta 9. juuli seisuga, et on nüüdsest peale ja elu lõpuni isatu vaenelaps, või sai ta seda, missugust õigupoolest otsustavat rolli oli keegi Hariton Naganov tema elus etendanud, teada palju hiljem. Ajapikku hakkas ta loomulikult huvi tundma, miks ei ole tal selle mehega, keda ta oli harjunud isaks kutsuma, mitte mingisugust välist sarnasust, ning halvasti varjatud tõde tuli päevavalgele, kuid see juhtus palju aega hiljem, juba väljaspool meie loo raame. Seesinane lugu puudutas Antonit ainult riivamisi, erinevalt Annast, kes oli teatud mõttes selle käimalükkaja.
4. PEATÜKK
Pulmabakhanaal hakkas pihta 2002. aastal. 2001. aastal alles parandati pead. Ja kes viitsikski abielluda 1. jaanuaril? Aga vaat järgmisest aastast läks lahti. Abiellujad valisid paariminekuks massiliselt õnnelikke päevi. Teine veebruar, kolmas märts, neljas aprill – kuupäev muutus igal aastal, kuid numbrid kalendris ei minetanud seetõttu veel oma kokkusobivust, lõpetatust ja ilu. Siis aga sai 2012. aasta läbi, ilma et seda oleks maailmalõpp tähistanud, ning potentsiaalsed abiellujad lasid pea norgu. Nende hulgas oli ka Anna Naganova, kelle eraelu oli just 2012. aasta lõpus võimsalt lõõmama löönud. Ettevaatliku neiuna ei kibelenud ta kohe tanu alla, potentsiaalset kandidaati tuleb ju tundma õppida, süüa, piltlikult öeldes, koos ära mitu kilogrammi jodeeritud peensoola, vaadelda võimalikku tulevast erinevates elulistes situatsioonides, ja ega keegi talle kohe 2012. aastal – pärast tutvust, romantilisi jalutuskäike Kadriorus ning marulist, ehkki üürikest seksi ühe unustatud, kuid õigel hetkel meelde tulnud sõbratari korteris – oma kätt ja südant pakkunudki.
Aga edasi, mis edasi sai? Kui hea oli kõigil teistel, mõtles Anna 2012. aasta lõpus, ühe oma sõbratari pulmast naastes; too oli jõudnud lahkuva rongi viimasesse vagunisse hüpata ja tähtpäevade kalendris 12. detsembri ära märkida. Nii ilusaid daatumeid rohkem tulemas polnud. See tegi Anna meele väga kurvaks, sest ta oli ammu endamisi otsustanud, et läheb mehele kõige ilusamas kleidis ja kõige ilusamal päeval. Kui kleidiga oli kõik enam-vähem selge, selle õmbleb vanaema, tasuta, ja küll ta armsa lapselapse pärast endast parima annab, siis kuupäeva valik äpardus. Selge see, et meie laiuskraadidel ei saa mitte keegi isegi kesksuvel ilusat ilma garanteerida. Kui minna mehele kolmekordsel, nagu Anna seda nimetas, kuupäeval, see tähendab, näiteks 2009. aasta üheksandal septembril ja nõnda edasi, siis on vähemalt garanteeritud, et kõikvõimalikud abieludokumendid näevad ilusad välja ja eks saab ka oma kätega valmistada terve hulga armast, ehkki mõttetut atribuutikat kolme kaunilt kokkupõimitud üheksaga. Ja jääb kergesti meelde, veel täielikku kontrolli mitteläbinud tulevane mees ei unusta kunagi ära. Kuid nüüd terendab lähim säärane kuupäev alles 2020. aastal ja ka siis saab üks number olema tagurpidi, kuigi ega sümbolite kooslus seeläbi veel kannata. Aga oodata üle seitsme aasta – selleks ei olnud Anna valmis. Ja ka seda abikaasakandidaati ei tohi arvelt maha kanda. Äkki ta mõtleb nii pika aja peale ringi või paneb üldse, jumal hoidku, putku. Mõistagi hindas Anna oma naiselikke omadusi kõrgelt, kuid oli selle suhtes, kuidas kõik see värk on siin elus seatud, ikkagi realist; selle joone oli ta nähtavasti pärinud oma isalt, Haritonilt, sest Anna ema oli kunstnik ja suhtus reaalmaailma vägagi vahendatult. Prantsuse sibulasupi valmistamise oskus oli ehk ainus, mis sidus Anna ema pärismaailmaga, ta oli selle üle pööraselt uhke ja kasutas seda oma mingite hetkeliste eesmärkide saavutamiseks pisut isegi liialt. Muuseas, selle supiga oli ta omal ajal ka Haritoni ära võlunud. Noh, loomulikult mitte ainult supiga, Hariton nautis üldse boheemlaslike preilide tähelepanu, kuid see sibulasupp oli selle üheksakümnendate alguse üldist arvamust mööda ilusa paari vastastikuse kurameerimise protsessis oma rolli etendanud.
Nii et ema juurde polnud mõtet nõu küsima minna. Teisalt jällegi jaotuvad mõlema vanema geenid lastes enamasti ühtlaselt ning boheemlaslik komponent ei saanud ka Annas avaldumata jääda. Isalt päritud arukust tasakaalustas kõigiti, või vahel saavutas mõningast ülekaalugi, ema usk üleloomulikku, paranormaalsesse, kõikidesse nendesse „peentesse maailmadesse”, mis täitsid kunstnik Polonskaja maale (vabade inimeste laulatamata, registreerimata, vabad suhted, ja üldse, mis on sel perekonnanimega pistmist, Anna näiteks langetas tähtsa otsuse võtta isa perekonnanimi ja mitte keegi polnud vastu), eriti aktiivselt seadsid nad end sinna sisse pärast teda hüljanud Hariton Jerusalimovitši, oma hingelemmiku surma. Anna vaatas nagu emagi „Selgeltnägijate tuleproovi” kõiki versioone kõikidelt kanalitelt, uskus alkoholismi ja uimastisõltuvuse ravisse hüpnoosiga ning pani kirja Albert Stepanjani telefoninumbri (igaks juhuks). Puhtalt tuleviku tarbeks, järsku läheb kunagi vaja, ära iial ütle „mitte iial”.
„Aga küsi isalt,” ütles ema talle kord ühe sellise tühja vestluse ajal, mida Anna oli viimasel ajal temaga pidanud, lihtsalt paisates vaesele kunstnikule kaela oma probleemide, südamevalude ja tulevikumurede lasu.
„Mismoodi isalt?”
„Tead, ta ilmub tihtilugu mu unenägudesse. Selline õnnelik. Tal on seal hea.”
Kas tasubki öelda, et kunstnik oli end mähkinud mingisse Indiast toodud rätti, mis sümboliseeris kas kiindumuste äraraiumist või siis edukalt leitud hinge Šambalat – midagi seesugust peent, immateriaalset, mis on mõistetav üksnes väljavalitud ja meeletult habrastele hingedele.
„Tuleb, naeratab ja annab nõu.”
„Missugust nõu?” nõudis Anna täpsustust.
„Põhiliselt mu loomingu kohta. Tead, ta ei tundnud kunagi mu tegemiste