minu teadvuses oli just Tuglas üheks kõige olulisemaks eesti kirjanduse kujundajaks ning sellest kõnelevad ennekõike tema korralduslikud teod, ajakirja Looming ja kirjanike liidu asutamine, juhtiv osavõtt paljude väljaannete ja kirjandusürituste ellu kutsumisel eesti kirjanduse kõige olulisematel kujunemisaegadel, tema arvamused ja kriitika, aga ka otsene abi ja toetus väga mitme meie kirjaniku saamisloos.
Samas ei ole tema enda teosed mulle kuigivõrd lähedased, ehkki mitmed neist on nauditavad, „Väike Illimar“ ja „Ühe Norra reisi kroonika“ sealhulgas, samuti mitmed tema hiilgavad tõlked, nagu Aleksis Kivi „Seitse venda“. Kuid näiteks „Felix Ormusson“ ja mitmed novellid olid mulle igavad, küllap lugesin neid valel ajal.
Temaga olen isiklikult kokku puutunud vaid ühe korra. Vanahärra olevat avaldanud soovi minuga kohtuda ning Tuglase keskuse tolleaegne direktor August Eelmäe, kes oli temaga pidevalt kontaktis, kutsus mind kaasa Neljandasse haiglasse, kus suur kirjanik enne oma lahkumist ravil oli.
Küllap teadsime mõlemad, et too rahvasuus parteihaiglaks kutsutud raviasutus on mikrofone täis, kuid nähtavasti ei hoolinud me sellest, sest jutt läks üsna kiiresti teemale, kas Eestil on veel lootust vabaks saada. Mina olin selles veendunud (kuigi polnud sisimas kindel, et see juhtub veel minu eluajal). Tuglas aga väitis, et seda ei saa juhtuda, sest ajaloos pole mõeldav sellise olukorra kordumine, et kaks sõdivat poolt – Saksamaa ja Venemaa, kelle pihtide vahel me ikka olime olnud – mõlemad korraga kaotavad sõja, nõnda et kogu Ida-Euroopas oli võimalik iseseisvate riikide teke. Ega mul selles väitluses olnud ette tuua veenvaid argumente, et vabakssaamine võib sündida ka muudel asjaoludel, kuid eks mu soov olnud nii suur, et sellest sai veendumus.
Looduse vääramatu seadus poleks saanud anda eesti kirjanduselu suurimale korraldajale veel kahtekümmend eluaastat, et ta oleks saanud veenduda: noorel kirjanikul oli õigus.
Ettevaatlik August Eelmäe vaikis meie vestluse ajal, aga kuidagi oli õhust tunda, et temagi soovunelm on sama, mis minul (ja ega see vanahärralgi saanud teisiti olla, kuid lootus oli vist kuhtunud) – ehkki ta Tuglase arvamusi igati aktsepteeris. Meie jutuajamist ta minu mäletamist mööda hiljem ei kommenteerinud.
Meie väitlusest hoolimata, aga vahest just tänu sellele olin ma õnnelik, et olin selle eesti kirjanduse suurkuju ära näinud ja temaga vestelnud.
JOHANNES SEMPER
1892–1970
Meie teadvuses oli ta ikkagi ennekõike niinimetatud prantsuse vaimu maaletooja Eestis. Hoolimata sellest, et ta oli olnud Varese punases valitsuses haridusminister või kirjutanud romaani „Punased nelgid“.
Et ta enne nimetatud romaani abil sooritatud lunastuslikku akti oli olnud punaste seltsimeeste võimu pendeldustes põlu all, see läks meie põlvkonnale vähe korda: omade omavaheline asi.
Ega julgust ja sirget selga ole loodus kõigile võrdselt jaganud. Igatahes oli ja jäi Semper kolleegidele harituse ja intelligentsuse võrdkujuks.
Suhtumisi võis ju pooleldi paratamatutena näivates olulainetustes kaasahulpimisesse olla erinevaid.
Kui kirjanike grupp vahest esimest korda sellises arvukuses (olin ainus, kes sõitjate seltskonnast kustutati) traataiast välja lasti Rootsi ja Norrasse, siis oli Semper helistanud oma endistele kirjanduslike rühmituste kaaslastele Marie Underile ja Artur Adsonile, kuid viimane oli teatanud, et nad niisugust inimest ei tunne ja toru hargile pannud (Semperi enda jutt grupikaaslastele). Eks näidanud see muidugi selle kolleegi leppimatust, kes ei tahtnud Semperit enam tunda.
Minul otseseid isiklikke kokkupuutumisi vanahärraga peaaegu polnud peale viisakate teretamiste, kuid üks kaudne siiski. Nimelt rääkis ta abikaasa, et ta kuulnud, kuidas Johannes teises toas midagi lugedes korduvalt valjusti naerab, mida ta muidu väga harva tegevat. Ta läinud asja uurima ning selgunud, et suur klassik loeb noore kirjaniku Valtoni jutukogu „Kaheksa jaapanlannat“.
Teadasaamine niisugusest tõsiasjast tõstis muidugi noorkirjaniku arvamust klassikust veelgi kõrgemale. Et näe ironiseerimine nõukogulike elunähtuste üle ajab teda ikkagi naerma.
ALBERT KIVIKAS
1898–1978
Ka temaga pole mul olnud isiklikke kohtumisi ega ka kirjavahetust. Olen hiljem palju kohtunud tema Suure-Jaani kandi sugulastega, aga need kohtumised pole mulle öelnud midagi tema kui kirjaniku kohta, vahest vaid kõnelnud midagi tema iseloomuomadustest, kui uskuda, et need on suguseltsis mõnevõrra sarnased.
Mulle on see kirjanik olnud oluline juba lapsepõlves. Tema „Nimed marmortahvlil“ on ainus raamat, mida olen (enne kolmeteistkümneaastaseks saamist, mil meid Siberisse küüditati) lugenud üksteist korda. Selline arv lugemisi on ju täiesti ebaloomulik, see ei johtunud aga sellest, et meil kodus ei olnud eriti palju raamatuid – neid sai ju raamatukogust laenutada –, vaid et see vabadussõjast kõnelev raamat mulle väga meeldis.
Huvitav on see, et kui ma mingis usutluses mainisin, et mul on olemas ka teos, mida olen üksteist korda läbi lugenud – muidugi mainimata selle teose või autori nime, sest nõukaajal oli see raamat üks keelatumaid –, arvas ideoloogiavalvur Olaf Utt ära, et see on just „Nimed marmortahvlil“, nagu ta mulle omavahelises vestluses mainis. Täiesti uskumatu, et ta selle ära arvas, ilma et ma oleksin vähimatki vihjet kusagil poetanud.
Kui juba vabanenud Eestis filmidirektor Maret Hirtentreu tellis minult stsenaariumi selle romaani ainetel, lugesin ma loo muidugi kaheteistkümnendat korda läbi, kuigi see oli mul peaaegu peas. Kahjuks nägin ma sellel lugemisel ka teose mõningaid mitte sisulisi, vaid puhtkirjanduslikke nõrkusi, mida vaimustunud varateismeline muidugi näha ei osanud.
Filmi lavastama asuv Elmo Nüganen nimetas mu stsenaariumi liiga sinimustvalgeks ega soovinud selle järgi filmi teha. Ta tegi filmi produtsendi Kris Taska kirjutatud stsenaariumi järgi ja film tuli minu meelest välja hoopis enam sinimustvalge. Kas ehk seetõttu, et filmi tarmukaks konsultandiks oli Mart Laar?
Albert Kivikas on kirjutanud ka sootuks teistsuguseid, „Lendavate sigade“ ja ekspressionistlikeks nimetatud novellide kõrval sotsiaalseid ja ühiskonnakriitilisi teoseid, mille järgi otsustades saavad „Nimed marmortahvlil“ peategelase Ahase kõhklused hoopis enam mõistetavaks.
Et Kivikas kirjutas oma kõige kuulsamale romaanile veel kolm romaani järjeks, on huvitav tõsiasi – midagi sarnast on teinud mitmed kirjanikud maailmas vahelduva õnnestumise astmega. Mõned on sellise epopöa kohe alguses kavandanud, mõned on tõenäoliselt oma edukaima teose ärakasutamise mõttele tagantjärele tulnud.
Albert Kivikase eestimeelsuses pole mingit kahtlust, see avaldus piisavalt ka tema pagulusaastate kirjandusvälises tegevuses.
ERNI KRUSTEN
1900–1984
Pikki aastaid aednikutööd teinud kirjanik avaldas ka süngetel nõuka-aastatel romantilise hõnguga lugusid, mida ei saanud kuidagi paigutada partei esimese abilise kirjutatud teoste kategooriasse, nagu see näis neil aastatel olevat nõutav. Tänu sellele said ta lood mingil määral julgustuseks mitte üksi mulle, vaid küllap ka mõnele teisele meie põlvkonna lühijuttude kirjutajale.
Isiklikud kohtumised temaga olid mul õige põgusad, aga nagu öeldud just tema ja Lilli Prometi novellikogud andsid mulle julgust, et kirjanik ei pea tingimata olema partei esimene abiline (nagu kirjanikke – vahest irooniliselt – nimetati), kirjutama klassivõitlusest ja kiitma nõukogude võimu, vaid võib ka Nõukogude Eestis avaldada jutte, mis on inimlikud ja ausad.
Kui ma korraldasin kirjanike liidus niinimetatud loomingulise köögi üritusi, tuli ka Erni Krusten esimese kutse peale oma loomingust rääkima ning mulle oli üllatuseks, et see lühijuttude põhjal otsustades nii leebe ja ikka heatahtlik kirjanik rääkis, kuidas ta vahel kujutab ette apokalüptilisi olukordi, kui linnast kaob elekter ja kraanist ei tule vett ning kuidas sellest kõik satuvad paanikasse,