saaks, ei tohiks, ei tuleks.
„Ah, mitte praegu. Ja sa ei tohi, ah, tead isegi, olla siin väljas sabaga. Ilma jalgadeta. Ja alasti. Keegi võib sind märgata.“
„Siin on puud ja veel on nii vara.“
„Puude kohal on aknad – kui keegi juhtub just õigele poole õigel ajal välja vaatama.“
„Oh.“ Kerge ohkega langetas Annika oma saba vette. Ja nüüd nägi Sawyer jalgu kergelt liikumas. „Ma ei kavatsenud, kuid see tundus nii hea, et ma unustasin.“
„Pole viga, ainult ära… Ei, ära tule välja.“
Tegelikult tundis Sawyer paanikat, kui Annika madalama otsa poole liugles ja püsti tõusis. See keha – nõtke ja täiuslik ja… märg. Vesi sätendas tema nahal, teemandid kullatolmul.
Annika oli lausa tappev.
„Ma… ma toon sulle käterätiku. Ära tule välja ilma ühegi… Lihtsalt oota.“
Ta ruttas sisse tagasi. Kohv ei teinud suurt midagi kurgule, mis oli muutunud purukuivaks selle peale, kuidas Annika juuksed kleepusid neile tõeliselt, tõeliselt ilusatele rindadele.
Ta proovis tuhandest kolmekaupa tagasi loendada ja pidi ikkagi võtma minuti, et end kohendada – ikkagi ainult inimene –, haarates köögi kõrvalt varuderuumist basseinirätiku.
Kui ta jälle välja läks, oli Annika jäänud kuulekalt ootama.
„Sa pead…“ Sawyer tegi õhus sõrmega ringi. „Ringi keerama. Seejärel kleit.“
Ta ei näinud midagi peale kleidi, mis tähendas, et Annika ei kandnud kleidi all midagi. Ja ka sellele polnud tark mõtelda.
Ta põrnitses sidrunipuid, hoides käterätikut basseini kohal.
„Miks naised katavad alati oma ülemise poole kinni ja mehed seda alati ei tee?“
„Sest meil ei ole… ja teil on.“
„Rindu,“ sõnas Annika, kui ta basseinist välja astus ja endale käterätiku ümber mässis. „Merineitsid kannavad mõnikord rindade peal merikarpe. Kuid see on moe jaoks.“
Sawyer riskis ühe pilgu heita ja tundis kergendust, et Annika oli kõik kinni katnud. „Merineitsi mood?“
„Jah. Ka meile meeldivad kaunistused. Ma tegin kohvi.“
„Jah, hästi. Tänan.“ Sawyer võttis laualt tassi ja rüüpas lonksu. Annika oli teinud selle piisavalt kange, et isegi tšempioni maha võtta, kuid tal polnud sellega mingit probleemi. „Kui sa kavatsed ujuda, pead tõepoolest kandma ujumisriideid ja hoiduma jalgade asendamisest sabaga.“
„Palun vabandust.“
„Ei. Ei, ära palu vabandust.“ Ta riskis veel kord vaadata. Nüüd seisis Annika kleidis, pikad juuksed märjad ja siledad kui hülgel. „See on hämmastav. See on ilus. Sul on kindlasti pentsik tunne ilma sabata ujuda.“
„Mulle meeldivad jalad.“
„Jah, need on päris võrratud. Kui muretseme paadi, saaksime piisavalt kaugele minna või sa saad sukelduda tunduvalt sügavamale, et ujuda sabaga, kui tahad. Kuid basseinis täielikus päevavalguses on parem, kui sa seda ei tee.“
„Mõneks hetkeks oli see lihtsalt hommik, väike veebassein päikeses ja puude lõhn.“
„Ühel päeval saab sellest lihtsalt hommik.“
Annika vaatas tema poole, seejärel talle silma. „Usud sa?“
„Jah. Ma usun.“
„Siis ei saa ma kurb olla. Ma aitan sul hommikusöögi teha ja võin ka laua katta. Mida sa teed?“
„Nii, kuidas me praegu oleme varustatud? Peaaegu mida tahes. Mida sa tahad?“
„Kas ma võin valida?“
„Muidugi.“
„Kas sa saad teha – need ei ole pannkoogid, sest sa…“ Ta tegi sõrmedega rulliva liigutuse. „Ja panid midagi maitsvat sisse.“
„Ülepannikoogid.“
„Jah! Saad sa neid teha?“
„Varsti saad süüa.“
Annikale meeldis köögis tegutseda. Nii palju lõhnu ja värve ja maitseid. Sawyer ütles, et nad praevad ka mune ja peekonit ning panevad ülepannikookide sisse virsikuid ja nende peale mett, nii et need tulevad magusad.
Annika aitas tal segada ja ta näitas, kuidas ülepannikooki teha ning laskis tal proovida ka ise üht teha. Kui ta seda tegi, tuli Sasha sisse.
„Hea ajastus. Kõik liiguvad juba ringi. Jumal, küll siin lõhnab hästi.“
„Ma teen ülepannikooki.“
„Uhke.“ Sasha tuli ja pani käsivarre Annika piha ümber, jälgis hetke. „Ja sa teed head tööd.“
Sasha sirutas käe kohvitassi järele. „Kas ma peaksin laua katma?“
„Laud! Ma unustasin lilli tuua. Me vajame taldrikuid ja klaase ja salvrätte ja…“
„Ma võtan taldrikud välja,“ ütles Sasha.
Annika noogutas, alahuul hammaste vahel, kui ta ülepannikoogi ettevaatlikult taldrikule libistas. „Tegin ma seda õigesti?“
„Näeb välja täiuslik,“ vastas Sawyer.
„Ma pean nüüd minema lilli tooma.“
Kui ta välja sööstis, naaldus Sasha vastu köögiletti. „Koos Annikaga ei ole lauakujundus kunagi igav.“
„Võibolla sa suudad talle selgitada alasti ujumise sobilikkuse kohta, vähemalt päevavalguses.“
„Ujus ta alasti?“
„Juhul kui saba mitte arvestada.“
„Oh-oh.“
„Ma ei näinud küll mingit kahju ja ta laskis end lihtsalt kaasa haarata. Arvan, et ta sai aru, mida ma talle selle kohta rääkisin, aga võibolla, tead, kui teine naine… Arvan, et Korful läks ta igal varahommikul alla randa, ujus merele ja sukeldus, et läbi teha seda… rituaali, nagu võiks vist nimetada. Kuid siin…“
„Ma kindlustan, et ta saab aru. Vajad sa siin mingit abi?“
„Ei, ma saan hakkama.“
„Kohvi, kohvi, kohvi,“ pomises Riley sisse vaarudes. Ta valas endale kruusitäie, hingas sisse kohvi lõhna, võttis lonksu. „Puhh!“ ütles ta. „Vaat see on kohv.“
„See ajab karvad su rinnal turri,“ märkis Sawyer. „Oh, õige jah, sina vajad selleks ainult kuud.“
„Sa oled tõbras.“ Ta haaras Annika ülepannikoogi, toppis suhu ja ütles läbi suutäie: „Hea.“
„Anna mulle viisteist minutit ja sa saad paremat kui hea.“
Sasha viis taldrikud välja, tuli tagasi klaaside järele ja sai suudluse, kui Bran kööki tuli. Selleks ajaks, kui ta välja tagasi läks, oli Annika juba töötamas.
Ta oli pannud taldrikud poolringi ümber väikese tühjadest lillepottidest torni. Tornist rippusid alla säravates värvides salvrätid voltide ja lainetena. Lilleõite ja lehtede jalamil moodustasid mõned ilusad kivid basseini.
„See on vikerkaarekosk,“ oletas Sasha.
„Jah! Ja selle vesi toidab väikest aeda. See on vesi, mis õitseb, nii et saad ujuda lilledes.“
„See on ilus mõte.“
„See on õnnelik koht. Pimedus ei saa sinna minna. Arvan, et peaks olema koht, kuhu pimedus ei pääsegi.“ Ta vaatas alla oma randmeid ümbritsevatele käevõrudele – maagia, mille Bran oli tema jaoks teinud. „Koht, kus mitte keegi ei pea võitlema.“
„Me tõukame pimeduse tagasi, Anni. Võibolla on see kõik, mida me saame teha, aga see on tähtis.“
„Jah,