Arne Dahl

Suveöö unenägu


Скачать книгу

pilk rändas üle kasina miniatuuraia. See oli täiesti inimtühi. Õigel, algupärasel viisil inimtühi. Arhailine asustamatus.

      Mahajäetud nagu surm.

      Ta käivitas auto, lükkas prillid laubale, heitis pilgu käekellale, pani portfelli kõrvalistmele ja kohendas lipsu. Ning mõtles:

      Ei.

      Seejärel sõitis ta minema.

      6

      VÕTTA POEG TÖÖ JUURDE KAASA samal päeval, kui asutakse tööle politsei ühe eliitüksuse juhina, oli natuke vastuoluline tegu. Ühest küljest oli see märgilise tähendusega: Keskkriminaalpolitsei rahvusvaheliste vägivallakuritegude eriüksust, tuntud ka kui A-rühm, juhib nüüd väikese lapsega üksikema, ja kui see kellelegi vastukarva on, siis pole sellel inimesel seal midagi teha.

      Ehkki kui Kerstin Holm päris aus oleks, siis oli see tagantjärele tarkus. Asi oli palju lihtsam. Ta ei olnud kaheksa-aastasele Anders Holmile lihtsalt suvevaheajaks lapsehoidjat leidnud. Tal ei olnud aega olnud, ta ei olnud hästi jaksanud seda keerukat protsessi käsile võtta – ja ülepea ei taibanud ta, et see on nii keeruline protsess. Juuni oli olnud tavatult pingeline kuu.

      Formaalselt oli ta juba esimesest juunist tööle asunud, aga siis oli tema eelkäija, legendaarne Jan-Olov Hultin, töötanud temaga rööbiti kuni oma ametliku pensionile mineku päevani, mis oli olnud eile. Pühapäev, kuueteistkümnes juuni. Hultin oli talle paar nädalat toeks olnud. Alles täna oli ta kindlalt läinud. Isegi kui ta lubas, et on alati käepärast, „mitte kunagi mobiilist kaugemal kui kolm meetrit”.

      Kerstin Holm vaatas välja politseimaja hoovi, kuhu kristallselge suvine valgus mingeid müstilisi teid pidi sissepääsu leidis. See ei näinud välja niisugune nagu harilikult. Midagi oli viltu. Miski kriipis. Tegelikult oli ta pühendanud hea tüki aega sellele, et välja mõelda, mis see on.

      See oli vaatenurk.

      Alles täna oli ta Hultini kabinetti kolinud. See oli tema endisest tööruumist ainult mõni kabinet eemal, seega oli vaatenurk ainult kergelt-kergelt nihkunud. Aga sellest piisas, et tema pilgu igapäevast puhkepunkti muuta.

      Niimoodi nägi välja ülemuse vaatenurk.

      Kabinet oli täiesti tühi, kui standardsisustust – kirjutuslauda, telefoni, arvutit, faksi, printerit, kohvikeetjat – mitte arvestada. Seinad olid paljad nagu Hultini pealagi. Kabinet ei erinenud põrmugi tema vanast tööruumist. Peale selle, et ta oli üksinda.

      Alguses oli ta jaganud kabinetti Gunnar Nybergiga – kes oli toona pärjatud Rootsi kogukaima politseiniku tiitliga – ja siis oli natuke kitsas olnud. Siis jagati A-rühma kaardipakk ümber ja ilmavalgust nägi pisut loogilisem paar Kerstin Holm – Paul Hjelm. Inglise keeles firma Jalm & Halm.

      Firma lagunes eelmise aasta detsembris, kui Hjelm sisekontrollibüroo Stockholmi osakonna juhiks valiti.

      Ainsa kandidaadina, nagu Kerstinil nimetatud võimumehega rääkides kombeks oli lisada.

      Nimelt oleks ta ise pidanud sellesse ametisse kandideerima, aga midagi tuli vahele.

      Tema elu.

      See oli olnud kusagile ära pandud. Nüüd ilmus see jälle välja.

      Kui lähemalt järele mõelda, siis oli „jälle” liiga palju öeldud. Nüüd oli see olemas. Punkt.

      Viimane napp aasta oli olnud kõige kaasahaaravam aeg tema elus. Ta oli lapse saanud. Ja laps oli kaheksa-aastane.

      Ühel vaesel väikesel ajul oli liiga keeruline sellele mõelda, seega jättis ta asja sinnapaika. Igatahes piilus ta oma vasakut kätt ning nentis, et kevadpäike on vanast kihlasõrmusest jäänud randi lõpuks ometi kaotanud. Ta ei olnud tahtnud solaariumisse minna. Valge sõrmusering pidi loomulike vahendite abiga ära kaduma. See oli väike parandus. Loodetavasti viimane.

      Ta oli teraapias käinud. Natukene. Nagu ettevaatlik test. Ja see tundus üpris hea. Nagu plaaster haaval, mis iseenesest üsna hästi paraneb. Et baktereid paranemisprotsessist eemal hoida.

      Lapsesaamisega muutusid isegi võrdlused. Andersil oli kalduvus põlvedele marrastusi saada. Eksimatult. Ja alati tahtis ta plaastrit, tundus peaaegu, et ta kriimustas ennast ainult selleks, et põlvedel kirevaid plaastreid vaadata. Plaastreid on praegusel ajal kõige pentsikuma kuju ja värviga. Kui mitte midagi muud, siis selle oli ta möödunud aasta jooksul selgeks saanud.

      Poiss istus kirjutuslaua ääres lisatoolil ja joonistas. Autosid, alati autosid ja alati linnakontuuride taustal. Liikumises. Alati liikumises, alati teel ühest kohast teise. Teel mõnda teise linna. Otsekui töötaks ta oma elamusi läbi.

      Ehkki Kerstin luges sellest ilmselt liiga palju välja.

      Täiesti surmkindel oli ta selles, et armastab poissi nii, nagu ta enda arvates võimeline armastama ei olnud. Ilma igasuguste tingimusteta.

      Kummaline oli see, et poiss ei rääkinud enam Skåne murrakut. Ta oli vahetanud elu ja samal ajal kasutanud võimalust vahetada murrakut. Kerstin mõtles, kas protsess oligi nii lihtne, nagu see näis. Nad rääkisid sellest palju, nad rääkisid üleüldse palju, olid hõivatud pika ja pidevalt kestva vestlusega.

      See oligi paranemisprotsess. Teraapia oli haavale plaastriks.

      Et nüüd võrdlusi mitte liiga palju varieerida.

      Kerstin võdistas ennast ja raputas end üles. Palju asju oli vaja ette valmistada. Väike ametisseastumise kõne muutunud A-rühmale. Ja siis tuli lihtsalt jätkata tegelemist üle pika aja kõige tähelepanuväärsema mõrvajuhtumiga riigis. Alates võimumõrvadest, A-rühma esimesest juhtumist, kui sarimõrtsukas ärimaailma tippe ära kaksas.

      See juhtum sai nimeks telemõrv ja oli ausalt öeldes üsna igav. Aga hoolimata sellest, et pilt oli laias laastus selge, sai see tohutult palju meediaruumi. Ajakirjanduses ilmusid pidevalt uued teooriad, pidevalt uued vaatenurgad ja aspektid. See oli ammendamatu. Telekriitik tappis telekanali juhi. Kas on võimalik veel midagi tulutoovamat ette kujutada?

      Osa vanu juhtumeid oli endiselt käsil ja nendega tuli jätkata nagu ennegi. Tema ei topi oma nina töösse rohkem kui hädasti tarvis. Oma ülemuseideaali leidis ta ootamatust kohast. Käimasolevate jalgpalli maailmameistrivõistluste kohtunike juurest. Parimad kohtunikud jätsid mängudele oma pitseri sellega, et ei torganud silma. Halvimad paistsid kogu aeg silma. Ja kohtunike tase oli tavatult ebaühtlane.

      Okei, ta vaatas jalgpalli MM-i üksjagu. Nüüd oli see selge, nüüd tunnistas ta seda. Ka iseendale.

      Mõelda vaid, kui kergesti see käis.

      Just sel hetkel käis prestiižikas kaheksandikfinaal Mehhiko ja USA vahel, selle pidi ta vastumeelselt vahele jätma, aga pisut hiljem pärastlõunal püüab ta Brasiilia–Belgia mängu silmanurgast piiluda.

      Kuna puudus Rootsi, mis pühendas eilse hommiku sellele, et Senegalilt pähe saada. Eilset Jan-Olov Hultini auks korraldatud ärasaatmispidu oli varjutanud üleriigiline kurvastus.

      Ja täna ootab ees tippmäng Lõuna-Korea ja Jaapani vahel…

      Tegelikult ei teinud talle muret mitte iseenda juhikoht – ta oli seal nii kaua olnud, et tundis A-rühma tööd läbi ja lõhki –, vaid A-rühma uus väljanägemine.

      Vanakeste tugev tuumik oli alles. Gunnar Nyberg, Arto Söderstedt, Viggo Norlander. Ja just emapuhkuselt naasnud Sara Svenhagen.

      Platsilt olid kadunud Jan-Olov Hultin, Paul Hjelm, Jorge Chavez ja… Kerstin Holm. Ühtegi neist ei olnud kuigi kerge asendada. Rangelt võttes kuulusid kõik Rootsi juhtivate kriminalistide hulka.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную