Südamerahust – otsida ja hoida rahu. Jacques Philippe

ja vaimne võitlus

      Samas peame kinnitama veel ühte tõde, mis pole vähem tähtis kui eespool mainitud – usuelu on võitlus, halastamatu võitlus. Kirjas efeslastele kutsub püha Paulus meid rõivastuma Jumala sõjavarustusega, et võidelda mitte inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega (Ef 6:10–17) ning ta toob üksikasjalikult ära kõik selle, millesse meil tuleb end rüütada.

      Iga kristlane peab olema veendunud, et tema vaimuelu ei saa vaadata kui rahulikku ja probleemidest vaba maailma, vaid see peab olema pidev võitlustanner, mis vahel võib põhjustada ka kannatusi, ja mis ei lõpe enne kui alles meie surmaga – see on võitlus kurjaga, kiusatustega ja patuga, mis inimeses on. See võitlus on paratamatu, aga seda tuleb võtta kui üdini positiivset reaalsust. Sest nagu ütleb Siena püha Katariina: „Ilma sõjata pole rahu“, ilma võitluseta pole võitu. Ja just võitlus on see, kus me puhastume, kasvame vaimselt, õpime tundma end oma puudustes ning Jumalat Tema lõputus halastuses; see võitlus on meie muutumise ja kirgastumise paik.

      Kuid kristlase vaimne lahing – isegi kui see on vahel raske – pole kunagi lootusetu võitlus, mida peetakse pimedana üksinduses, ilma kindluseta võitluse tulemuse suhtes. See on niisuguse inimese lahing, kes võitleb täie kindlusega, et võit on juba saavutatud, sest Issand on üles tõusnud. Ära nuta! Ennäe, lõvi Juuda suguharust, Taaveti juur, tema on võitnud (Ilm 5:5). Ta ei võitle mitte oma jõuga, vaid Issanda jõuga, kes ütleb talle: Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks (2Kr 12:9) ja tema peamiseks relvaks pole mitte loomupärane isiksuse tugevus või inimlik osavus, vaid usk, täielik liitumine Kristusega, mis laseb ka kõige raskematel hetkedel anda end usaldava kindlusega sellele Ainsale, kes ei saa teda hüljata.

      Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. (Fl 4:13)

      Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? (Ps 27:1)

      Seega võitleb kristlane vahel vägivallaga patu vastu, kutsutuna vereni vastu panema (vrd Hb 12:4), kuid ta võitleb rahuliku südamega ja tema võitlus on seda edukam, mida rahulikum on süda. Sest nagu me ütlesime, on just sisemine rahu see, mis laseb tal võidelda mitte omade jõududega – mis saaksid varsti otsa –, vaid Jumala omadega.

      4. Rahu on võitluses tihti see, mille peale mäng käib

      Me peame siiski täpsustama üht asja. Usklik peaks kõigis lahinguis, olenemata kui vägivaldsed need on, püüdma säilitada oma südamerahu, et lasta Vägede Issandal enda eest võidelda. Aga ta peaks ka teadma, et sisemine rahu pole pelgalt vajalik tingimus vaimseks lahinguks, vaid on nii mõnigi kord see, mille peale mäng käib. Sageli on vaimse lahingu eesmärk just nimelt kaitsta südamerahu vastase eest, kes püüab meilt seda röövida.

      Õigupoolest on üks saatana tavapäraseimaid strateegiaid, millega ta üritab eemaldada hinge Jumalast ja meie vaimset arengut aeglustada, püüe panna meid oma sisemist rahu kaotama. Lorenzo Scupoli, üks XVI sajandi suurtest vaimulikest õpetajatest, keda püha François de Sales väga hindas, ütleb siinkohal järgmist:

      „Saatan teeb kõik, mis tema võimuses, et eemaldada rahu meie südamest, sest ta teab, et Jumal elab rahus ja et rahu on see, milles ta teeb suuri asju.“

      Meil on väga tarvilik seda meeles pidada, sest tihti võib meie igapäevases usuelus tulla ette, et me võitleme vale lahingut – kui nii võib öelda –, sest me suuname oma pingutused valesse kohta. Me võitleme seal, kuhu saatan meid kavalalt juhib ning kus ta võib meid võita, selle asemel, et võidelda tõelisel lahinguväljal, kus me Jumala armuga oleme alati oma võidus kindlad. Ja see on üks vaimuliku võitluse suurtest saladustest: mitte võidelda vales lahingus, vaid osata olenemata vastase strateegiast ära tunda, milline on õige lahinguväli, kus meil tegelikult tuleb sõdida ja kuhu me peame suunama oma pingutused.