silmadest peegeldus uskumatus, sest ta oli alles nüüd taibanud, et Flynnil on tõsi taga. „Kolm kuud! Te tahate, et ma kolm kuud teiega magaksin?“
Mehe pilk peatus Danielle’i huultel. Täiesti perfektne. „Ma ei rääkinud midagi minuga magamisest, kuid võin teile kinnitada, et ka seda pole raske saavutada,“ ütles ta, tundes samal ajal, kuidas naise üllatavalt sensuaalne lõhnaõli üle laua temani jõudis ning temasse imendus, ajades tal vere keema. „Ei, ma pean paljudele kihluspidudele minema ning vajaksin… armukest, kes mind saadaks.“
Naise silmades väreles teadlikkus, mis kiiresti välja lülitati.
Danielle tõusis. „Härra Donovan, te ehitate õhulosse, kui arvate, et annan oma aega… või keha… teiesugusele mehele. Soovitan teil üles ärgata ning otsida naine, kes teie seltskonnast rõõmu tunneks.“ Neid sõnu lausudes tegi ta kannapöörde ning lahkus kabinetist.
Nautides küünilist lõbu, vaatas Flynn tema lahkumist, tõusis siis ning vaatas välja Donovani Tornide tohutu suurest aknast, heites pilgu tema ees sädeleva sadama avarustele. Talle päris meeldis Danielle’i vastus. Ta erines täielikult nendest naistest, kellega mees viimasel ajal aega veetnud oli, nad olid kõiges, mis natukenegi voodimängudega seotud oli, nii leplikud, et jätsid Flynni külmaks.
Kuid siis talle meenus.
Danielle Ford oli pigem patustaja kui pühak. Tema vastumeelsuse märgid olid kõigest mäng – see mäng, mida ta juba oma varalahkunud abikaasaga mänginud oli. Robert Fordi sõnade järgi oli ta naine nende abielust metsiku karussellisõidu teinud, kuid Flynn kahtles, et Robert selleks erilist julgustust vajas. Ilmselt väärisid nad teineteist. Ei, ta ei unusta, et naine oli Robert Fordile kuulunud, ja nad mõlemad olid laenu eitanud. Paras paar.
Ta pomises vandesõna ning naasis laua juurde teadmisega, et teda ootab ees hommik videokonverentsidega oma töötajatega Sydneys ning Tokyos, kuid mõte tööst ei paelunud teda. Isegi mitte mõte homsest eriti rahuldust pakkuvast firma ülevõtmisest.
Ta eelistas sellele hoopis õrnemat ülevõtmist. Sellise naise, kel on kaunid sinised silmad, kuldblondid kiharad ning nõtke keha, ülevõtmist.
Vaatamata naise vastuseisule, teeb ta temast oma armukese. Pole kahtlustki, et viimane müüb oma hinge võimaluse eest temaga koos olla ning tema miljardites püherdada.
Pärast taksoga koju sõitmist ning konditsioneeri abil jahenenud korterisse astumist värises Danielle ikka veel oma kohtumisest. Ta oli hakanud armastama selles troopilises paradiisis elamist… seda energiast pulbitsevat Austraalia põhjaosa pealinna… kuid nüüd oli paradiisis madu nimega Flynn Donovan. Issand, ta pidi ikka hullumeelne olema, kui ta arvas, et naine võlad oma keha kasutades ära maksab.
Tema võlad.
Ta neelatas ning vajus hallile diivanile, tundes korraga põlvedes nõrkust. Mida Robert küll mõtles, kui tema allkirja dokumendile võltsinud oli? See oli võltsing, see oli absoluutselt kindel. Naine mäletas isegi, kuidas mees oli proovinud tema allkirja mingitele paberitele saada. Ta oli väitnud, et tegemist on äritehinguga ning naise allkirja oli vaja kui tunnistaja allkirja. Danielle oli end ebamugavalt tundnud ning dokumendid kogemata ära kaotanud. Robert ei maininud seda teemat enam. Kahju, et naine lepingut enne äraviskamist läbi ei lugenud.
Kakssada tuhat dollarit! Mille eest? See pani ta mõtlema ka sellele, mida mees veel teinud oli. Kas ta oli oma abikaasat üldse tundnud?
Muidugi poleks Flynn Donovan teda uskunud, kui ta tõtt rääkinud oleks. Ta pidas naist ilmselgelt sama süüdi olevaks kui tema abikaasat ja kindlasti oleks ta vastanud kahtlusega naise igale edasisele katsele süüdistusi eitada.
Danielle hoidis pisaraid tagasi. Praegu pidi tema jaoks uus algus olema. Pärast seda, kui Robert ja ta ema teda kolm aastat lämmatanud olid, oli ta lõpuks pärast mehe surma vabaks saanud ja siia luksuslikku korterisse kolinud. Ämmaga kooselamine oli olnud raske juba õnnetu abielu ajal, kuid pärast Roberti surma oli Monica püüdnud temaga samamoodi manipuleerida nagu siis, kui tal veel „Robbie“ alles oli. Tundes vanale naisele tema kaotuse pärast kaasa, oli Danielle loendamatul hulgal kordadel alla andnud.
Kuid lõpuks sai tal kõrini. Üks Roberti tuttav, kes kinnisvaramaaklerina töötas, oli Danielle’ile seda katusekorterit minimaalse hinnaga pakkunud. Üürilepingule allakirjutamine mõjus kui õlgadelt suure raskuse heitmine. Koht oli ilus ning muutis ta õnnelikuks. Ta armastas suurt elutuba, avara planeeringuga kööki ning rõduni viivaid klaasuksi, millest avanes lai vaade ookeanile. Olles ümbritsetud sellise iluga, tekkis Danielle’il tunne, et ta võib jälle hingata. Siin oli kõik, mida ta vajas, ja mis peamine, see kuulus kõik talle.
Vähemalt aastaks.
Ja nüüd see.
Nüüd võlgnes ta Donovani ettevõttele suure summa raha ning tal polnud aimugi, kuidas seda tagasi maksta. Ja ta maksab selle kindlasti tagasi. Muidu ei tunneks ta end lihtsalt hästi. Robert oli raha võtnud ja tema oli Roberti naine ja ükskõik kui väga ta ka ei soovinud lihtsalt minema jalutada ja öelda, et tegemist pole tema probleemiga, ei saanud ta seda teha. See oli tema probleem.
Kuid need viis tuhat dollarit, mida ta oli oma poole kohaga töö kõrvalt säästa suutnud, olid täiesti kasutud. Pealegi ei loobuks ta sellest rahast. Ei saaks sellest rahast loobuda. See oli tema turvavõrk, mida ta hoidis sellisel arvel, millest Robertil aimugi polnud. Jumal tänatud.
Mees ei tahtnud, et naine iseseisev oleks ning Danielle oli abielu ajal kõvasti oma töökoha nimel võidelnud. See oli vastuolus nii Roberti kui ka Monica soovidega. Kui ta oleks sellest loobunud, et kodune proua olla, oleks ta sama hästi ka iseendast loobuda võinud.
Ei, ta peab lihtsalt raha tagasimaksmiseks mõne muu mooduse leidma. Seda peab ta tegema mitte Flynniga magades, vaatamata sellele, et tema süda mehe pärast paar tuksatust vahele jättis.
Suurärimees seisis kindlasti rea eesotsas, kui selliste nägusate joontega, mis naise hingetuks teevad ning südame põksuma panevad, head välimust jagati.
Tugev, vaikne ning seksikas. Selliste laiade õlgadega, mida ühe naise kallistuste jaoks rohkem kui vaja jätkub, rääkimata paksudest tumedatest juustest, mis naise käsi kutsuvalt ahvatlevad. Danielle võis ette kujutada, kuidas nende särav siidisus tema sõrmeotste all tunduks.
Võib-olla peaksid mõned inimesed teda hulluks, kuna ta keeldus voodisse minemast mehega, kellel on sellised tähelepanuväärsed tumedad silmad ja sensuaalselt voolitud suu. Danielle kutsus seda ellujäämiseks.
Flynn oli üks nendest meestest, kes ootas, et kõik teised tema käske täidaksid. Danielle oli veetnud kolm aastat, lastes end lämmatada mehel, kes teda kontrollida tahtis, ega kavatsenud enam sellisesse suhtesse tagasi astuda – ükskõik kui palju raha ta Flynn Donovani sõnul võlgnes.
Teine peatükk
Järgmisel päeval oli Danielle just kummardanud, et põrandalt klaasikilde üles korjata, ning, kuuldes kellahelinat, lõikas ta endale ühe klaasitükiga sisse. Sügavalt sisse hingates tõmbas ta oma käe kiiresti tagasi ning märkas kergendusega, et haav oli väike. Tal oli juba muhk peas, kuna rasket kuldset pildiraami kohendades oli see naisele peale kukkunud.
See kõik ununes, kui Danielle ukse avas ning leidis enda ees seismas hämmastavalt mehise Flynn Donovani. Mees kandis tumedat äriülikonda, mis tema kehaga niivõrd hästi sobis, nagu oleks tegemist ülikonnaga, mida kantakse sellise töö juures, mida tehakse armastusest asja vastu.
„Kuulsin klaasiklirinat,“ lausus mees sissejuhatuseta, lastes samal ajal oma pilgul justkui vigastust otsides libiseda alla mööda naise apelsinikarva tuunikat, mis tema valgetele pükstele langes, kuni tema heledate sandaalideni. Selles pilgus oli peidus midagi rohkemat ning naine võitles endaga, et sellele mitte reageerida. Kuid tema nahale tekkisid sellegipoolest külmavärinad. See pilk oli liiga võrgutav… liiga füüsiline…
Kuid siis meenus talle, kes see mees oli ning mida ta temalt tahtis. Parimal juhul soovis ta raha.
Halvimal juhul…
Ta