naeratas nukralt. „Mul on piisavalt raske isegi igapäevaelus ette tulevaid tühiseid asju mõjutada.“
„Krahvinnana? Ega ometi!“
Faith kõhkles, tundes ahvatlust jätkata, kuigi ta poleks tõesti tohtinud Daviele südant puistata. Ta oli pidanud viimastel aastatel vaeva nägema, et muuta avatud, otsekohene tüdruk, kes ta kunagi olnud oli, naiseks, kes teisi ei usaldanud. Ent Davie soojus ja see seletamatu seotusetunne, mis paistis olevat üle elanud lahus oldud aastad, tekitas temas kiusatust.
Kui kaua sellest möödunud oli, mil tal viimati kellegagi rääkida oli, kellegagi, kes tõesti tema tunnetest ja vajadustest hooliks?
Teda oleks nagu tagant sundinud mingi tundmatu jõud, millele ta ei suutnud vastu panna, ja ta selgitas: „Ashedoni majapidajanna on seal elanud juba tema ema päevist ja ta on tohutult pädev. Kuna mu abikaasa toetas tema mõjuvõimu, polnud mul teha muud kui lilli seada ja menüüsid heaks kiita. Nüüd, kui mu ämm on Ashedoni villasse naasnud ja esitab väljakutseid proua Westi aastatepikkusele segamatule valitsemisele, võitlevad need kaks pidevalt otsustusõiguse üle ja mina jään sageli kahe tule vahele.“ Ta ohkas. „Ja siis on veel poisid.“
„Sinu pojad? Kas su ämm püüab ka neid üle võtta?“ pakkus Davie. „Kui raske see sinu jaoks ilmselt on.“ Ta võttis peaaegu hajameelselt Faithi käe ja pigistas lohutavalt ta sõrmi. „Aga nende emana pead sa hoolitsema selle eest, et sinu tahe peale jääb.“
Faith oleks pidanud käe ära tõmbama. Ent see lihtne puudutus kutsus esile nii võimsa emotsioonisööstu – tänu kaastunde eest, kergenduse mõistmise eest ja erutusest tuleneva peadpööritava laine, mis veelgi tugevdas seotusetunnet. Ta poleks suutnud sundida end eemale tõmbuma, nagu ta poleks ka suutnud tagasi koju marssida, et lesk majast välja tõsta.
„Ma püüan,“ ütles ta, nautides närve kõditavat, keelatud tunnet, mida tekitas tema käsi Davie pihus. „Nagu ma sulle juba enne ütlesin, ei pidanud krahv seda kohaseks, et tema krahvinna lastetoas aega veedab, olles nuhtluseks lapsehoidjale ja teenijatele, kes seal oma tööd teevad.“ Ta naeratas Daviele nukralt. „Ma võisin lapsi vaid õhtuti külastada, hiilides kikivarvul mööda magavast teenijast, et siis nende voodijalutsites istuda ja pimeduses nende väikesi nägusid silmitseda. Pärast Ashedoni surma olen ma vaeva näinud selleks, et leida rohkem viise, kuidas nendega aega veeta, aga ma olen pidanud selleks iga kord võitlema Carlisle’iga, koduõpetajaga, kelle Ashedon ametisse pani. Minu ajaveetmine poistega oli esimene asi, mida lesk kritiseeris, kui ta meie ellu tungis. Ma olen endale kindlaks jäänud – esimene ja ainus kord, mil ma olen talle vastu hakanud –, aga ta mõjutab Carlisle’i nii palju kui suudab, muutes selle nii keeruliseks kui võimalik.“
„Braavo, et sa talle vastu hakkasid! See polnud kindlasti meeldiv. Nüüd pead sa lihtsalt välja mõtlema paremaid viise, kuidas õpetajast mööda pääseda.“
„Jah. Ja seda, kuidas poisse nende onust eemal hoida – tema on mehelikkuse osas veelgi hullem eeskuju kui mu kadunud abikaasa, see on tõsi, isegi kui minust pole kena seda öelda.“ Ta tõmbas näo krimpsu meenutades, kuidas lord Randall oma sõrmi ta õlgadesse surudes Faithi vägisi suudelda üritades. „Sellest ajast, kui tema ema meile sisse kolis, on ta hakanud arvama, et võib sisse astuda, millal iganes soovib, tavaliselt selleks, et õhtustada või siis emalt raha laenata. Üks vähestest asjadest, milles me Ashedoniga ühel meelel olime, oli see, et tema vend on logard, kes kulutab ära nii suure osa perekonna varandusest, kui ta kätte saab.“
„Siis pead sa kindlasti poisse rohkem välja viima. On nii palju kohti, mis võiksid neile meeldida – Briti muuseum, pargis ratsutamine, Astley amfiteater – isegi parlament.“ Ta kergitas kulmu. „Noor krahv asub ühel päeval ülemkojas oma kohale.“
„Kas oled juba valmis veenma teda oma koalitsiooniga ühinema?“ narris Faith ja tundis mõõtmatut rõõmu mehe kaastundliku toetuse eest.
„Alustamiseks pole kunagi liiga vara.“ Davie tõstis naeratades Faithi käe, nagu tahtes seda suudelda, ja paistis alles siis märkavat, et hoiab seda.
Ta hingas sügavalt sisse ja vaatas nende kokku põimitud käsi, tõstes seejärel pilgu Faithi näole, ja ta haare tugevnes. Hetkega muutus puudutus, mis oli mõeldud lohutamiseks, millekski ürgsemaks, kui kuumus ja valgus nende vahel leegitses, ilmne nagu välgulöök, kõuemürin enne tormi.
Davie silmis leegitses sama kirg, mida Faith enne hetkeks märkas. Sama kirg, mida ta ise tundis, kasvas aeglase tulemölluna ta sisemusest väljapoole. Ehmatusest sama liikumatu nagu Davie, suutis ta vaid mehe sõrmede külge klammerduda, pidades kalliks iga aatomit sellest tillukesest kontaktist nende vahel.
Aeglaselt, nagu oleks Davie jaoks selle sideme katkestamine olnud sama raske kui enne Faithi jaoks, lõdvenes mehe haare ja ta lasi Faithi käe lahti. Ta tuline ilme muutus ärevaks ja ühe hetke vältel kartis Faith kohutavalt, et Davie vabandab.
Mis oleks väljakannatamatu, sest Faithil endal polnud sugugi kahju.
Davie avas huuled ja kõhkles, justkui otsides sõnu. Tema suud jälgides kujutles Faith, kuidas oleks neid huuli oma naha vastas tunda, ega saanud ka ise sõnagi suust.
Lõpuks köhatas Davie kurgu puhtaks. „Ehk võiksid sa pojad oma õele, leedi Englemere’ile külla viia? Ma usun, et ta on markiiga parlamendi tõttu linnas. Poisid võiksid oma nõbudega paremini tuttavaks saada?“
Davie vaatas rääkides uuesti alla nende nüüd lahusolevatele kätele, justkui oleks ta sama palju kui Faith kahetsenud, et pidi selle ühenduslüli nende vahel katkestama.
Faith sundis end taas Davie sõnadele keskenduma ja vastas: „Hetkel pole nad tuttavadki. Ma isegi ei tea, kas Sarah on Londonis; ta võib ikka veel maal olla.“ Faith tõmbas näo krimpsu. „Tal veab. Asi, mida ma krahvinnaks olemise juures kõige rohkem olen vihanud, on Londonis lõksus olemine, kaugel „vanamoodsast“ maakohast, mida Ashedon põlgas ja mina nii väga armastasin.“
Davie noogutas. „Ma nagu mäletaksin, et sul oli kalduvus põlvpükstes ratsutada ja puude otsa ronida.“
See meenutus tõi Faithi näole naeratuse. „Jah. Meil oli kombeks selle suure kuuse otsa ronida nõbu Joanna aias ja mina lugesin sulle luulet. Ma mäletan ka mõnda varahommikust võidujooksu hobustel, enne kui Joanna teada sai ja sundis mind väärikamas tempos külgsadulal ratsutama.“ Ta tundis muretut minevikku meenutades üha paisuvat nostalgiat. „Kuidas ma küll seda aega igatsen,“ ütles ta vaikselt.
„Väldi minevikku vaatamist sellega, et rajad midagi paremat, mida oodata,“ soovitas Davie vaikselt.
Faith vaatas talle otsa ja nägi, kuidas kirg mehe silmis varjus kaastunde taha. „Nagu sina riigi heaks teed.“
„Nagu sina enda heaks saad teha. Sa oled nüüd vaba, Faith. Vaba uut tulevikku looma, nii nagu sina otsustad.“
Ja mida ta valiks, kui ta oleks täiesti vaba? Iha tärkas taas, tugeva ja pakilisena. Mis siis, kui ma ütleksin, et tahan sind, praegu?
Aga muidugi ta ei öelnud seda. „Ma võin olla vabam,“ vastas ta. „Aga elades lesega ja kaitstes poegade tulevikku, ei vabane ma iial täielikult krahvinnaks olemise varjust. Ma pole iial tõeliselt vaba, et valida vaid seda, mida mina tahan.“
Faith silmitses Daviet, soovides, et mees taipaks seda, mida ta välja öelda ei saanud. Ehk ta mõistiski, sest Davie näoilme kivistus, varjates igasuguse vastuse, mida Faithi vastus temas äratas.
„Siis, nagu parlamendiski, pead sa tegema parima opositsiooniga parima võimaliku kokkuleppe, et kõik saaksid edasi minna. Sellest rääkides, ma pean kahjuks tagasi minema.“
Terav kahetsusetorge tekitas Faithis soovi vastu vaielda. Ta surus selle maha ja ütles: „Muidugi. Sind ootab tähtis töö. Mis kinnitab taas, kui triviaalsed on minu väikesed probleemid. Kuidas ma küll tahaksin, et saaksin vaadelda, kuidas sa neid tõelisi, olulisi muutusi ellu viid!“
„Riigi tuleviku jaoks pole midagi olulisemat kui see, et sa oma poisse korralikult kasvatad! Aga kui sa oled huvitatud kuulama mõningaid vestlusi reformieelnõu teemal, siis leedi