g_img_5a19b9b7-1048-58c9-ba49-81c286e2822f.jpg"/>
Originaali tiitel:
Daphne du Maurier Jamaica Inn Virago Modern Classics Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure Kaane kujundanud Britt Urbla Keller Copyright © Daphne du Maurier 1936 © Tõlge eesti keelde. Riina Jesmin, 2019 ISBN 978-9985-3-4578-8 ISBN 978-9985-3-4627-3 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
Märkus
Jamaica võõrastemaja, külalislahke ja meeldiv alkoholita hotell, seisab ka praegu Bodmini ja Launcestoni vahelise kahekümne miili pikkuse tee ääres.
Alljärgnevas seiklusloos olen seda kujutanud sellisena, nagu see võinuks olla rohkem kui sada kakskümmend aastat tagasi; ja ehkki raamatu lehekülgedel esinevad tõelised kohanimed, on kirjeldatud tegelased ja sündmused välja mõeldud.
Daphne du Maurier
Bodinnick-by-Fowey
Oktoober 1935
1
Oli külm hall novembrilõpu päev. Ilm oli üleöö muutunud, kui pöördunud tuul tõi kaasa graniitja taeva ja koos sellega uduvihma, ning ehkki kell oli alles veidi kaks läbi, näis, nagu oleks talveõhtu kahvatus küngastele laskunud ja need uttu mähkinud. Kella neljaks saabub pimedus. Ilm oli rõske ja külm ning kõledus tungis tihedalt kinni pandud akendest hoolimata postitõlda. Nahkistmed tundusid katsudes niisked ja küllap katuses oli väike pragu, sest aeg-ajalt langes pehmelt sisse mõni väike vihmapiisk, mis rikkus nahka, jättes sellele tumesinise pleki nagu tindipläraka. Tuul puhus iiliti, kõigutades vahetevahel tõlda, kui see teekäänul keeras, ning kõrgematel lagendikel lõõtsus see säherduse jõuga, et kogu tõllakere värises ja õõtsus, taarudes kõrgete rataste vahel nagu joobnu.
Kõrvuni ülekuube mässitud kutsar oli end pukis peaaegu kahekorra käänanud, püüdes tulutult omaenda õlgadest varju leida, samal ajal kui rusutud hobused tema käsul tusaselt kõmpisid, tuulest ja vihmast liiga murtud, et tunda oma pea kohal vihisevat piitsa, mida kutsari tuimad sõrmed aeg-ajalt keerutasid.
Tõlla rattad nagisesid ja oigasid teeaukudesse vajudes ning paiskasid mõnikord vastu aknaid pori, mis segunes pidevalt sadava vihmaga, ja vaade, mida maastik võinuks pakkuda, oli lootusetult ähmane.
Vähesed reisijad hoidusid sooja saamiseks üksteise ligi ja hüüatasid ühest suust, kui tõld tavapärasest sügavamasse auku vajus, ning üks vanem mees, kes oli pidevalt hädaldanud sestpeale, kui ta Truros tõlda istus, tõusis vihaselt oma istmelt ning surus aknaraami kallal kohmitsedes selle pauguga alla, lastes vihmavalingul iseennast ja kaasreisijaid kasta. Ta pistis pea välja ja hüüdis kutsarit, sõimas teda kõrge pahura häälega lurjuseks ja mõrtsukaks, ütles, et nad kõik saavad enne Bodminisse jõudmist surma, kui kutsar sellise kaelamurdva kiirusega sõidab; õigupoolest on kõigil juba hing kinni ja vähemasti tema ei reisi enam iialgi tõllaga.
Polnud kindel, kas kutsar teda kuulis või ei; tõenäolisemalt kandis tuul etteheidete voo eemale, sest veidi oodanud, tõstis vana mees pärast seda, kui tõlla sisemus oli täiesti külmaks läinud, akna jälle üles, võttis oma nurgas taas istet, mässis teki ümber põlvede ja pobises midagi endale habemesse.
Tema naaber, sinise keebi ja punetava näoga rõõmsameelne naine, ohkas raskelt ja kaastundlikult ning märkis silma pilgutades ja peanõksakuga vana mehe poole osutades igaühele, kes juhtus talle otsa vaatama, vähemalt kahekümnendat korda, et see on kõige jubedam öö, mida ta iganes mäletab, ja ta oli mõndagi sellist näinud; et see on üks õige ilm nagu vanasti ja seekord ei saa seda suvega segi ajada; seejärel kaevus ta suurde korvi, tõi lagedale piraka tüki kooki ja lõi sellesse oma tugevad valged hambad.
Mary Yellan istus vastasnurgas, kus vihmanire läbi katuse immitses. Mõnikord kukkus külm piisk talle õlale ning ta pühkis selle kärsitute sõrmedega ära.
Mary istus, lõug kätele toetatud, pilk pori- ja vihmapritsmetega määritud akendele suunatud, lootes omalaadse meeleheitliku huviga, et mõni päikesekiir tungib läbi taeva raske palaka ja kas või hetkeline aim sellest kaotatud sinitaevast, mis oli eile Helfordi kohal kummunud, särab hetkeks nagu õnne ettekuulutaja.
Ehkki ta oli vaid neljakümne miili kaugusel paigast, mis oli olnud tema kodu kakskümmend kolm aastat, hakkas lootus tema südames väsima ja seda üpris uljast julgust, mis moodustas temast nii suure osa ning oli talle ema pika piinava haiguse ja surma aegu nõnda kasulikuks osutunud, kõigutasid nüüd too esimene vihmasadu ja kiuslik tuul.
Paikkond oli talle võõras ja see oli iseenesest masendav. Tõlla udusest aknast välja piiludes nägi Mary sootuks erinevat maailma sellest, mis oli talle tuttav olnud vaid päevateekonna jagu varem. Kui kauged ja võib-olla igaveseks kaotatud näisid nüüd olevat Helfordi siravad veed, haljad künkad ja lauged orud, valge majadekobar veepiiril. Helfordis sadas leebet vihma, vihma, mis ladises arvukatele puudele ja kadus vohavasse rohtu, moodustas ojasid ja niresid, mis suubusid laia jõkke, uppusid tänulikku pinnasesse, mis kinkis vastutasuks lilli.
See siin oli piitsutav halastamatu vihm, mis salvas tõlla aknaid ning leotas kõva ahtrat maapinda. Siin polnud puid, kui mitte arvestada ühte-kahte, mis sirutasid alasti oksi nelja tuule poole, olid sajandeid kestnud tormidest kooldunud ja väändunud ning ajapikku marutuultes nii mustunud, et isegi kui kevad sellises paigas hingitses, ei söandanud ükski pung leheks puhkeda, kartes, et hiline hall ta tapab. See oli võsane maa, ainsagi heki või aasata; kivide, musta kanarbiku ja kidura ubapõõsa maa.
Siin pole kunagi leebet aastaaega, mõtles Mary: kas vali talv nagu täna või siis kuiv ja põuane südasuvekuumus, mille eest ükski org varju ega kaitset ei paku, üksnes rohi, mis enne mai lõppu kollakaspruuniks värvub. Ilm oli maa halliks teinud. Isegi teel ja külades kohatud inimesed muutusid taustaga kooskõlas. Helstonis, kus Mary oli esimesse tõlda istunud, oli ta liikunud tuttaval pinnal. Helstoniga oli seotud nii palju lapsepõlvemälestusi. Iganädalane sõit turule koos isaga minevikku haihtunud päevil, ja kui isa neilt võeti, siis meelekindlus, millega ema tema kohale asus, sõitis edasi-tagasi, talvel ja suvel, nagu oli teinud isa, vankripäras kanad, munad ja või, Mary tema kõrval, süles endasuurune korv, väike lõug sangale toetatud. Helstoni rahvas oli sõbralik; Yellani nimi oli linnas tuntud ja lugupeetud, sest lesk oli pärast mehe surma eluga rasket võitlust pidanud ja polnud palju naisi, kes oleksid elanud üksi nagu tema, lapse ja taluga, mille eest tuli hoolt kanda, iial uuele mehele mõtlematagi. Manaccanis oli üks taluperemees, kes oleks ema kätt palunud, kui oleks söandanud, ja teine Gweeki jõe ääres, kuid mehed lugesid ema silmist, et ta ei taha kumbagi neist, vaid kuulub ihu ja hingega mehele, keda enam polnud. Raske talutöö oli see, mis talle viimaks saatuslikuks sai, sest ta ei andnud endale armu, ja ehkki ta oli seitseteist leseaastat vaeva näinud ja end tagant piitsutanud, ei suutnud ta pingele vastu pidada, kui tuli viimane katsumus, ja tema südikus jättis ta maha.
Vähehaaval oli tema kari kahanenud ja kuna ajad olid halvad – nii öeldi talle Helstonis – ning hinnad olid kokku kuivanud, polnud raha kusagilt võtta. Sisemaal oli sama lugu. Peagi ähvardas talusid nälg. Siis ründas maad haigus ja tappis Helfordi ümbruse külades kariloomi. Sellele ei osatud nime anda ja mingit ravi ei leitud. See tõbi tabas kõiki ja hävitas, nagu teeb hiline külm, mis tuleb väljaspool oma aastaaega, saabub noorkuuga ja seejärel lahkub, jätmata möödumisest muud jälge kui oma teele jäänud surnud olendite rodu. See oli Mary Yellanile ja tema emale murelik, kurnav aeg. Nad nägid kanu ja parte, keda olid kasvatanud, üksteise järel haigeks jäämas ja suremas, ja noor vasikas kukkus jala pealt aasal, kus oli seisnud. Kõige haletsusväärsem oli vana mära, kes oli neid kakskümmend aastat teeninud ning kelle laial ja toekal seljal oli Mary esimest korda oma noores elus kaksiratsi istunud. Loom suri ühel hommikul tallis, ustav pea Mary süles; ja kui talle aeda õunapuu alla haud kaevati ning ta maha maeti ja nad teadsid, et ta ei vii neid enam kunagi turupäeval Helstonisse, pöördus ema Mary poole ja ütles: „Miski minust läks koos vaese Nelliga hauda, Mary. Ma ei tea, kas see oli minu usk või mis, aga mu süda on väsinud ja ma ei suuda enam edasi minna.”
Ta läks majja ning võttis köögis istet, surnukahvatu