annavad nad mulle mõista. Minu tulevase mehe nõusolekul saan õhtul toimuvalt peolt ilma suuremat tähelepanu tekitamata tagasi tõmbuda. Eks pulmapeod vist niimoodi selles perekonnas lõppevadki? Sellega, et peo naispeaosaline, pingutusest, harjumatust šampanjajoomisest ja kõrgetel kontsadel tantsimisest väsinud, kaob tantsupõrandalt, kui õhtu on veel noor. Selleks, et tema asemele astuksid teised naised ... kes on hetke tõsidusest vähem mõjutatud, kes on peotujulisemad, kogenumad, lahkemad?
*
Irene laseb looril aeglaselt mu näo ette langeda. Ta vaatab mulle otse silma, sundides mind võimalikult liikumatuna püsima, kuni ta seda kinnitab. Metskitsesilmad, mis võivad teatud valguses, kui Irene vastavas tujus on, ootamatult järsku hoopis kärbest meenutada, pilk on intensiivne ja samas mittenägev, külmalt metalne. Hingan ettevaatlikult sisse tema paljastatud kaenlaaukudesse puuderdatud talgi lõhna, kui ta käsi mu pea kohal hoiab. Talk koos vaevuaimatava magusa higi lõhnaga, minu ettevalmistamisega seotud pingutuse ootamatu tagajärg. Kuid Vanna – alati ühtviisi tähelepanelik – on puudripintsliga kärmelt kohal, libistab selle üle Irene siledaks raseeritud naha ja päästab diskreetselt olukorra. Ilma varrukateta, vaskroheliselt helklevas kleidis on Irene meist kõigist ilusam. Kõik ülejäänud näeksid seda värvi kleidis välja nagu porikärbsed, tema näeb välja nagu söödav liblikas. Pikad lumivalged käed ja tumedad juuksed kahes täiuslikult üles seatud kunstilises kuhilas.
Järsku laseb ta käed langeda ja pahvatab: „Ausalt öeldes ...” – „Mis on?” küsivad Cecilia ja Eva kooris. Kogu vaeva tulemuseks, mis on nähtud mulle täiskasvanulikuma välimuse andmiseks, on meigitud ja üleslöödud laps, sõnab Irene ja vaatab, kuidas Cecilia minu niigi siledale nahale üha rohkem ja rohkem puudrit kannab – justkui ei tohiks nahka kõigi nende täiuslike kihtide all silmaga nähagi olla. „Ja see loor,” jätkab Irene ja korraldab tülli, et see oleks mu näost sobival kaugusel – ei peida seda, vaid üksnes varjab pisut –, tõlkides mulle samal ajal abivalmilt oma mõtteid loori tõrksusest. Tema prantsuse keel on nagu lapsel, ent minul on ju samasugune. „See, et pruut abiellub, loor suu ees ... justkui poleks tal mingit sõnaõigust.” Cecilia ja Eva kuulavad Irene juttu lõbustatult, Vanna ilme on murelikum. Kas see on küsimus, nentimine või koguni avalik provokatsioon? Vanna vaigistab otsekohe Irene jutu, Ivani ema võib meid ukseprao vahelt juhuslikult kuulda.
Kõrvaltoas mängib raadio. Protsess Nürnbergis kestab endiselt: ... kõrvuti süüaluste pingis, kuulutab diktor kuivalt, istuvad Dönitz, Frank, Frick, Fritzsche, Funk, Göring, Hess, Jodl, Kaltenbrunner, Keitel, von Neurath, von Papen, Raeder, von Ribbentrop, Rosenberg, Sauckel, Schacht, von Schirac, Seyss-Inquart, Speer, Streicher ... Need, kes pole veel jõudnud endalt elu võtta, kellel pole õnnestunud põgeneda või kaheldavatel asjaoludel armu saada.
Ivan oli sunnitud kuningale kirjutama, et pulmad toimuda saaksid. Ma olen liiga noor, ent asjaolud on ju samuti – nagu ta oma pikas põhjenduses toonitas – „erakordsed”. Jääb mulje, nagu ta peaaegu tahaks skandaali tekitada, sosistavad kurjad keeled. Otsib seda teadlikult. Aga miks? Kuulujuttude laine tutvuskonnas käib ohtlikult kõrgelt. Lapspruut, tüdrukabikaasa, kes ta on, tüdruk eikuskilt, sõjast, jumal teab, kust? Ivan, kes oleks võinud saada kelle tahes, tõepoolest igaühe. Ehkki jah, „kelle tahes” ta nähtavasti kahjuks ongi saanud. Kõige külmemalt suhtub kuulujuttudesse peigmees ise. Ometi on kõigi pilgud temale suunatud. Kui palju minu, võõramaise pruudi ümber ka ei spekuleeritaks, on see siiski Ivan, kes kõige suurema küsimärgi alla seatakse. Ihaldusväärsetest vendadest viimane, kes on murettekitavalt kauaks vallaliseks jäänud. Samal ajal on nooremad vennad järjepanu abiellu heitnud – pealekauba veel naistega, kelle Ivan omal ajal ära põlgas. Vähemalt niimoodi räägitakse. Minu mehe vennanaised olevat kõik algul Ivani püüdnud, ent lõpuks tuli neil siiski kellegagi tema vendadest leppida.
Ehitud ja väljakannatamatu külma eest kaitseks karusnahkadesse mähitud, viiakse mind kaile, kus arvukad külalised juba külmast sinistena ootavad. Kõigi puurivate pilkude all tõstetakse mind esimesse aerupaati. Naiste silmis aiman ma lisaks kadedusele ka kaastunnet. Nii noor ja juba abielu lõksus, laste sünnitamise vangistuses ...
Neil on kahju? Minust? Neil pole millestki aimu.
Saarestik
Aasta kõige külmemal päeval on saarestik valge ja vaikne, vesi on kuni Soomeni kinni külmunud. Lahtiste paatide pikas karavanis sõidab esimesena liikunud jäämurdja taha tekkinud kitsas rennis seltskond saare poole, läbi silmapiirini ulatuva jäävälja. Lumi ja pakane summutavad kõik helid, kuulda on vaid aerutõmbeid ja aerutajate rasket hingamist. Reisijad püüavad liikumatult istudes vähestki sooja keha ümber säilitada. Iga sissehingamisega külmub õhk kõris jääks, aga mulle pakane meeldib, see põletab kõik puhtaks ja hoiab mõtted selged. Mereväelt laenatud jäämurdja tungib läbi mere kõva sädeleva soomusrüü. Oma kasukates sarnaneme loomadega, kelle nahkadesse oleme mässitud, jäises tuules oleme vaid veidi rohkem turris: hõberebane, soobel, otselot. Istun kiskjatest ümbritsetuna, ma ei teagi, kelle nahast kasukas mul seljas on – säravvalge talvine karv, sile nagu paitus, kuid raske nagu patt.
Oleme teel Cederi saarele. See on saarestiku kaugeim saar, kus ainsaks kindlaks pinnaks nii kaugele kui silm ulatab on vaid jalgealune maa. Headel päevadel tekib seal tunne, et kogu maailm ümberringi kuulub sulle, teistel päevadel tundub, et oled viimane elav hing maa peal, ütles Ivan, ent ei paljastanud, kumba võimalust ta eelistab. Selles kõrvalises kohas toimub pulmapidu. Isegi tavalise suvise pulma puhul oleks kõikide pulmaliste kohaletoimetamine paras kunsttükk – keset talve on see suisa hullumeelsus. Ühel kaalukausil on riskantne mäng loodusjõududega, teisel puhas vedamine.
Juhtpaadi vööris troonib näoga meie poole uhkes üksinduses ämm Fredrika rangetes leinarõivastes, elegantne oravanahk õlgadel. Seejärel pojad – Maurits, Karl, Nils ja Måns, nad on üksteisest nii erinevad, et vaid silmavärv reedab nende omavahelist sugulust. Ivanil on samasugused silmad, arvatavasti on see päritud isalt. Sama lugu on ilmselt ka aristokraatlike kõrgete laupadega. Neli paari läbitungivaid merevaigukarva silmi on minule naelutatud, nende taga näen Fredrika vesist kahvatut pilku. Tõsised ilmed, vaid Mauritsi näol võbeleb libe, vaevumärgatav naeratus.
Selgub, et Ivan on vendadest ainus, kes suudab frakki kanda, jätmata endast seejuures tobedat muljet. Laitmatu enesevalitsusega, jahedalt distantsi hoidvalt, jah, lausa kättesaamatuna istub ta minu kõrval. Kui ma teda silmanurgast piilun, näen järvevahuna kahvatut nahka, nägu on nagu tahutud, näojooned täiuslikult välja joonistunud. Täiuslikkust rikub ainult veidi viltune nina. Justkui oleks ninaluu kunagi murdunud ja hooletult paika pandud. Ainus, kes täna frakki ei pea kandma, on Karl, selle asemel istub ta sõjaväelase kombel sirgelt, ohvitserimunder seljas. Tema kõrval on Måns, kes on endale selga tõmmanud pigem mõnele naisele sobiva kasuka. Noorim vend näib olevat võrukael, temas on teistes vendades puuduvat kergust. Nägu katvad tedretähed teevad teda nooremaks, kui ta tegelikult on. Nilsis on midagi jäika ja karmi nagu seedripuu, see on kindlasti vältimatu, sest ta sündis kohe pärast Mauritsit, vennaste enfant terrible’it, seda on ka näha. Väga võimalik, et Ivani nina ongi Mauritsi kätetöö.
Paadi keskel istuvad rasket tööd tegevad sõudjad. Ahtris oleme meie: pruut ja peigmees, kõvale ahtripingile laotatud karusnahkade peal ja tihedast lumesajust juba raskeks muutunud valgest purjeriidest katuse all. Meie taga paatides on Cederi-vennaste naised, lapsed ja lapsehoidjad, tunnistajad, pruutneitsid, ülejäänud suguselts, perekonna sõbrad, muusikud, kokad, teenindav personal. Pastor. Ja meelelahutajad.
Kommet pruutpaari viimse võimaluseni eraldi hoida siin ei järgita – olgugi et enne eluaegse liidu sõlmimist teineteise nägemine toob õnnetust. Aiman Ivani kehasoojust, ta istub minu lähedal, kuid ei puuduta mind. Tema pilk on külmast nii läikiv, et kui ta korraks minu poole vaatab, näen ta silmades enda peegelpilti. Mu juustes on ajatatud maikellukesed, käes valged liiliad, nägu peidetud looriga, mille peale Vanna ämma protestidest hoolimata kohmaka sooblimütsi surus. Vanna meelest oleks kahju, kui ma oma laulatusele ära külmununa jõuan.
Jaheda, viisaka maneeriga Ivani mõtteid on võimatu lugeda. Ma ei tea ikka veel, mida