target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_eabe8b3c-ae6d-5d18-a4a4-ec93e28702ff.jpg" alt="cover"/>
Originaali pealkiri:
Robin Norwood Women Who Love Too Much: When You Keep Wishing and Hoping He’ll Change Arrow Books 2009 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Riina Tobias Kaane kujundanud Britt Urbla Keller Tekst © 1985, 1997, 2008 by Robin Norwood Kõik õigused kaitstud. © Tõlge eesti keelde. Age Kristel Kartau, 1995, 2019 ISBN 978-9985-3-4495-8 ISBN 978-9985-3-4637-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda Pakett AS
See raamat on pühendatud anonüümsetele programmidele tänuks tervenemise eest, mida nad pakuvad.
Sissejuhatus käesolevale trükile
Umbkaudu veerand sajandit on naised pöördunud raamatu poole, mida sa nüüd oma käes hoiad, et leida leevendust meeste ja armastusega seotud valule. Esmalt Ühendriikides ja seejärel üle kogu maailma – ning koguni 25 keeles – on see aidanud Hiinas ja Brasiilias, Prantsusmaal ja Soomes, Iirimaal ja Iisraelis, Saudi Araabias ja Serbias miljoneid naisi, kelle elud on üle kultuuriliste, sotsiaalmajanduslike, hariduslike ja põlvkondlike piiride kokkupuutes vajaduse tõttu leida abi liiga palju armastamisele.
Ma olen tänulik, et hoiakud on põhjalikult muutunud raamatu „Naised, kes armastavad liiga palju” esmatrüki ilmumisest saadik. Enam ei vaadelda seda nagu asjade loomulikku käiku, normaalset olukorda – sundarmastust tunnustatakse praegu peaaegu kõikjal ohtliku ja hälbeid tekitava haigusseisundina. Kuid sellest tunnustusest ei piisa, et panna pidureid seda kinnismõtet määratlevatele tunnetele ja käitumistele.
Trudi, kellega sa kohtud kõigepealt 2. peatükis ja siis uuesti 11. peatükis, ei näeks täna välja ega riietuks ega isegi mitte ei sööks enam samamoodi nagu 1980ndate keskel, kui see raamat esimest korda trükist tuli – ja päris kindlasti ei veedaks ta enam kogu suve kodus telefoni kõrval valvates, oodates üht kõnet, mis jääbki tulemata. Tänane Trudi võiks isegi olla võimeline endale tunnistama, et tal ilmselt on probleem liiga palju armastamisega, just sellest, et ta vahetpidamatult kontrollib oma mobiili, ega mehelt pole laekunud sõnumit, ning siis saadab ise uuesti meeleheitliku e-kirja või sõnumi. Käitumise pinnapealsed välised detailid võivad olla muutunud, kuid kinnisidee on sama tugev kui varem.
Kui me nüüd oskame oma probleemile vabalt nime panna, miks ei suuda me sellest üle saada? Kahjustatud isiksusel, mis on liigse armastamise juur, ei ole tarvilikku jõudu enese ise ravimiseks sugugi mitte rohkem kui enese ise saapapaeltest soolaukast väljatõstmiseks. Me vajame abi, et muuta seda, mis on nii sügavalt meie iseloomu sisse sööbinud – ja sa võid seda leida siit raamatust. Neile, kes tahavad muutuda, pakub see raamat abi.
„Naised, kes armastavad liiga palju” uus trükk koos täiendatud lisaga abiallikate kohta ning laiendatud soovitatava kirjanduse nimekirjaga kinnitab ja tähistab üle maailma ja läbi aegade tõestust leidnud tervenemistee paikapidavust ning selle sõnumi jätkuvat päevakohasust, hädavajalikkust ja toimivust. Siin raamatus on lood suhtesõltuvusest ja juhtnöörid sellest tervenemiseks, mis on kõikjal võimaldanud naistel oma elu muuta. Kasuta neid oma elu muutmiseks!
Algne eessõna
Kui armunud olla tähendab südant valutada, siis me armastame liiga palju.
Kui enamik meie vestlustest lähimate sõpradega on temast, tema probleemidest, tema mõtetest, tema tunnetest – ja peaaegu kõik meie laused algavad: „Ta…” – siis me armastame liiga palju.
Kui me vabandame ta tujukust, halba meeleolu, ükskõiksust või vihahoogusid – olgu või mõtteski – välja kui „õnnetu lapsepõlve tekitatud probleeme” ning püüame saada tema terapeudiks, siis me armastame liiga palju.
Kui me loeme eneseabiraamatut ning joonime alla kõik mõttekäigud, mis meie arvates võiksid aidata teda, siis me armastame liiga palju.
Kui meile ei meeldi paljud ta iseloomujooned, väärtused ja käitumised, aga me lepime nendega, mõeldes, et kui me oleme vaid ise küllalt köitvad ja armastavad, siis hakkab ta soovima end muuta meie pärast, siis me armastame liiga palju.
Kui meie suhe ohustab meie emotsionaalset heaolu ning võibolla isegi meie füüsilist tervist ja turvalisust, siis me armastame kindlasti liiga palju.
Kogu valust ja rahulolematusest hoolimata on liialt armastamine meie kultuuris nii paljudele naistele sedavõrd tavaline kogemus, et me peaaegu usume, et intiimsuhted peavadki sellised olema. Enamik meist on vähemalt korra liialt armastanud ning meist paljude elus kordub see teema ikka ja jälle. Mõned meist on nii painavais kinnisideedes oma partnerist ja suhtest, et me oleme vaevu veel suutelised funktsioneerima.
Siin raamatus heidame karmi pilgu põhjustele, miks nii paljud naised, otsides kedagi, kes neid armastaks, näivad selle asemel vältimatult leidvat ebaterveid, mittearmastavaid partnereid.
Ja me uurime, miks siis, kui me juba teame, et see suhe ei rahulda meie vajadusi, on meil seda sellest hoolimata nii raske lõpetada.
Me näeme, et armastus muutub sundarmastuseks, kui partner on sobimatu, hoolimatu või kättesaamatu, ning ometigi ei suuda me temast loobuda – õigupoolest me tahame teda, me vajame teda veelgi rohkem.
Me hakkame mõistma, kuidas meie tahtmine armastada, meie igatsus armastuse järele, meie armastamine ise muutub sõltuvushäireks.
Narkomaania on hirmuäratav sõna. See manab silme ette pildi nõelu kätesse torkivatest ja ilmselgelt enesehävituslikku elu elavatest heroiiniorjadest. Meile ei meeldi see sõna ja me ei taha kasutada seda selle viisi kohta, kuidas meie ise suhtleme meestega. Kuid paljud, paljud meist on olnud „mehenarkomaanid” ning nagu igal teisel sõltuvusorjal, tuleb meilgi enne oma probleemi lahendama hakkamist tunnistada selle tõsidust.
Kui sa oled iial tundnud end mehe pärast peast segi olevat, siis võibolla kahtlustasid sa juba isegi, et selle kramplikkuse juur polnud mitte armastus, vaid hirm.
Meie, kes me armastame liiga palju, oleme täis hirmu – hirmu üksinduse ees, hirmu, et meid ei armastata, hirmu olla väärtusetu, hirmu, et meid ignoreeritakse või hüljatakse või hävitatakse.
Me jagame oma armastust meeleheitlikus lootuses, et mees, kes meie meeltes kummitab, võtab meie hirmud ära.
Selle asemel aga hirmud – ja meie sundmõtted – süvenevad, kuni armastuse jagamine selleks, et seda tagasi saada, muutub meie elu juhtivaks jõuks. Ja kuna meie strateegiast pole kasu, pingutame ja armastame veelgi ägedamalt. Me armastame liiga palju.
***
Esimest korda märkasin ma „liiga palju armastamise” fenomeni kui mõtete, tunnete ja käitumiste sündroomi pärast mitut aastat alkoholi- ja uimastikuritarvitajate nõustamist.
Olles läbi viinud sadu intervjuusid sõltlaste ja nende perekondadega, tegin ma üllatava avastuse.
Patsiendid, keda ma intervjueerisin, olid vahel üles kasvanud toimehäirega perekondades ja vahel mitte, kuid nende partnerid pärinesid peaaegu alati tõsiste ebakõladega peredest, kus nad olid kogenud normaalsest märgatavalt suuremat stressi ja valu.
Võitluses oma sõltlastest abikaasade toimetuleku eest taaslõid ja elasid need naised (alkoholismiravis tuntud kui kaassõltlased) ebateadlikult uuesti läbi oma lapsepõlve olulisi aspekte.
Peamiselt keemilistest sõltlastest meeste naiste ja sõbrataride kaudu hakkasin ma mõistma sundarmastuse olemust. Nende elulood tõid ilmsiks nende vajaduse nii üleoleku kui ka kannatuse järele, mida nad kogesid oma „päästja” rollis, ning aitasid mul aru saada, kui sügavalt nad ise sõltusid mehest, kes omakorda oli sõltuv ainest. Oli selge, et neis paarides vajasid võrdselt hädasti abi mõlemad partnerid. Mõlemad olid sõna otseses mõttes suremas oma sõltuvushäiresse – mees keemilise kuritarvituse tagajärjel, naine äärmusliku stressi tõttu.
Need kaassõltlastest naised tegid mulle selgeks, kui uskumatu võim ja mõju oli lapsepõlvekogemustel nende täisea suhtlemismallidele meestega.
Neil