tõelist hoolitsust, püüad sa täitmata vajadust rahuldada asendavalt, saades ise hoolitsejaks – eriti meeste jaoks, kes tunduvad mingil kombel abi vajavat.
3 Kuna sa ei suutnud muuta oma vanema(id)t sooja(de)ks ja armastava(te)ks hoolitseja(te)ks, keda sa igatsesid, vastad sa sügavalt tuttavale, emotsionaalselt ligipääsmatule mehetüübile, keda sa võid jälle püüda oma armastusega muuta.
4 Hülgamist kartes teed sa ükskõik mida, et hoida suhet purunemast.
5 Peaaegu mitte miski pole liiga tülikas, aeganõudev ega kallis, kui see „aitab” meest, kellega sa oled seotud.
6 Harjunud armastuse puudumisega isiklikes suhetes, oled sa valmis ootama, lootma ja veelgi rohkem pingutama, et olla meele järele.
7 Sa oled kõigis suhetes valmis kandma hoopis rohkem kui 50 protsenti vastutusest, süüst ja häbist.
8 Su enesehinnang on kriitiliselt madal ja sügaval sisimas sa ei usu, et väärid õnne. Pigem usud, et sa pead õiguse elu nautida välja teenima.
9 Sul on meeleheitlik vajadus kontrollida oma mehi ja suhteid, kuna sa kogesid lapsepõlves vähe turvatunnet. Sa maskeerid oma jõupingutusi inimesi ja olukordi oma kontrolli all hoida kui „abivalmidust”.
10 Suhetes oled sa märksa rohkem kontaktis oma unistustega, kuidas kõik võiks olla, kui oma tegeliku olukorraga.
11 Sa oled sõltuv meestest ja hingevalust.
12 Sul võib olla nii biokeemilisi kui ka emotsionaalseid eeldusi uimastite, alkoholi ja/või teatud toitude, tavaliselt magusa, kuritarvitamiseks.
13 Tundes tõmmet inimeste poole, kellel on lahendamist vajavaid probleeme, või olles segatud olukordadesse, mis on kaootilised, ebakindlad või emotsionaalselt valusad, hoidud sa keskendumast iseenda eest vastutamisele.
14 Sul võib esineda depressioonihooge, millest sa püüad üle saada ebastabiilsete suhete pakutava erutuse abil.
15 Sind ei köida mehed, kes on lahked, stabiilsed, usaldusväärsed ja sinust huvitatud. Sulle tunduvad sellised „kenad” mehed igavad.
Jillis avaldusid peaaegu kõik need jooned rohkemal või vähemal määral. Nii seepärast, et ta kehastas sedavõrd paljusid ülalmainitud omadustest, kui ka kõige muu järgi, mida ta mulle jutustas, kahtlustasin ma, et Randyl võis olla alkoholiprobleem. Sellist tüüpi emotsionaalse loomusega naisi tõmbab järjekindlalt meeste poole, kes on ühel või teisel põhjusel emotsionaalselt ligipääsmatud. Olla sõltlane on lihtsaim viis olla emotsionaalselt eemalehoidev.
Kohe algusest peale oli Jill valmis võtma Randyst rohkem vastutust suhte algatamise ja säilitamise eest. Nagu paljud liialt armastavad naised, oli ta silmanähtavalt väga vastutustundlik inimene kõrge saavutusvajadusega, kes oli paljudes valdkondades edukas, kuid kel sellest hoolimata oli madal enesehinnang. Akadeemiliste ja karjäärialaste eesmärkide realiseerimine ei suutnud tasakaalustada isiklikke läbikukkumisi, mida ta koges oma armusuhetes. Iga kõne, mille Randy unustas, lõi tõsise mõra Jilli haprasse enesehinnangusse, mida ta siis kangelasliku tööga lappis, püüdes pigistada mehelt välja märke hoolimisest. Tema valmisolek võtta enda kanda kogu süü läbikukkunud suhte eest oli tüüpiline, nagu ka suutmatus läheneda olukorrale realistlikult ning hoolitseda iseenda eest, tõmbuda tagasi, kui ilmneb, et tunded ei ole vastastikused.
Liialt armastavad naised austavad liiga vähe oma isiklikku terviklikkust armastussuhetes. Nad kulutavad oma energiat, et muuta teise inimese käitumist või tundeid enda suhtes, tehes meeleheitlikke manipulatsioone, nagu Jilli kaugekõned ja lennud San Diegosse (tal oli väga piiratud eelarve). Ta kaugjuhtimisega „teraapiaseansid” olid hoopis rohkem püüd muuta Randy meheks, missugust temal oli vaja, kui aidata mehel avastada, kes ta on. Tegelikult Randy ei tahtnud abi avastamaks, kes ta on. Kui ta oleks olnud huvitatud niisugusest eneseavastamise retkest, oleks ta teinud suurema osa tööst ise ära, mitte istunud passiivselt kõrval, kui Jill püüdis sundida teda eneseanalüüsile. Naine tegi neid jõupingutusi seepärast, et ainus alternatiiv oleks olnud ära tunda ja omaks võtta ta sellisena, nagu ta oli – mees, kes on hoolimatu tema tunnete ja nende suhte vastu.
Pöördugem tagasi Jilli nõustamisseansi juurde, et paremini mõista, mis tõi ta sel päeval mu kabinetti.
Nüüd rääkis ta oma isast.
„Ta oli selline kangekaelne mees. Ma vandusin, et kunagi saan ma temast vaidluses võitu.” Ta mõtiskles hetke.
„Ma ei võitnud siiski kunagi. Sellepärast ma arvatavasti läksingi juurat õppima. Mulle lihtsalt meeldib see mõte – juhtumi üle vaielda ja võita!” Ta naeratas korraks, siis läks ta nägu uuesti pilve.
„Teate, mida ma ükskord tegin? Sundisin teda endale ütlema, et ta armastab mind, ja sundisin teda ennast embama.” Jill püüdis seda rääkida nagu kergemeelset anekdooti oma kasvamisaastatest, aga see ei tulnud välja. Haiget saanud väikese tüdruku vari kumas läbi.
„Seda ei oleks kunagi juhtunud, kui ma poleks teda sundinud. Aga ta armastas mind. Ta lihtsalt ei suutnud seda mulle näidata. Ta ei suutnud seda kunagi öelda. Nii et ma olen tõesti rõõmus, et ma seda tegin. Muidu ma poleks kunagi kuulnud teda seda mulle ütlemas. Ma olin oodanud aastaid ja aastaid. Ma olin 18, kui ütlesin: „Nüüd ütled mulle, et armastad mind” ega liikunud enne paigast, kui ta oli seda öelnud. Siis ma nõudsin, et ta mind kallistaks, ja tegelikult pidin mina teda esimesena embama. Ta pigistas vaid mu selga ja patsutas natuke õlale, aga see on OK. Mul oli tõesti seda temalt vaja.” Ta oli uuesti pisarais, nüüd jooksid need üle ta ümarate põskede.
„Miks oli tal seda nii raske teha? See tundub ju olevat nii elementaarne, et sa suudad oma tütrele öelda, et sa teda armastad.”
Ta uuris jälle oma ristatud käsi.
„Ma püüdsin nii väga. Sellepärast ma vaidlesin ja võitlesingi temaga nii ägedalt. Ma mõtlesin, et kui ma kunagi võidan, siis ta peab olema minu üle uhke. Siis ta peab tunnistama, et ma olen hea. Ma tahtsin ta heakskiitu, mis tähendab, ma arvan, ta armastust rohkem kui miskit muud siin maailmas…”
Edasises vestluses sai selgeks, et Jilli perekond põhjendas isa tõrjuvust tütre suhtes sellega, et ta oli tahtnud poega, aga saanud tütre. Seda lihtsat seletust ta külmusele oma lapse vastu oli neil kõigil, sealhulgas Jillil, hoopis kergem omaks võtta kui tõde. Pärast üsnagi pikka aega teraapias käimist sai Jill aru, et ta isal ei olnud lähedasi emotsionaalseid sidemeid mitte kellegagi ja et ta oli täiesti võimetu väljendama soojust või armastust või heakskiitu kellelegi oma lähikonnas. Alati olid olnud „põhjused” ta emotsionaalsele tagasitõmbumisele – nagu tülid ja vaadete lahkuminekud – või paratamatud tõsiasjad nagu näiteks see, et Jill on tüdruk. Iga pereliige eelistas pigem tunnistada need põhjused tõelisteks kui uurida, miks nende suhted isaga on kogu aeg nii külmad.
Jilli jaoks oli tegelikult raskem omaks võtta, et ta isa oli sisemuses võimetu armastama, kui jätkata oma enesesüüdistusi. Niikaua, kui viga oli temas, oli lootust, et ühel päeval ehk suudab ta end muuta piisavalt, tegemaks teoks muutust ka isas.
See kehtib meie kõigi kohta – kui juhtub midagi emotsionaalselt valusat ja me ütleme endale, et see on meie süü, ütleme tegelikult, et me suudame seda kontrollida: kui meie muutume, siis valu lõpeb. See dünaamika peitub suurema osa liigarmastajate enesesüüdistuste taga. Süüdistades iseend, hoiame kinni lootusest, et me suudame välja mõelda, mida me teeme valesti, ja selle vea ära parandada, kontrollides sel moel olukorda ning lõpetades valu.
Jilli seesugune käitumismall sattus selgesse valgusvihku õige varsti järgnenud seansi ajal, kui ta kirjeldas oma abielu. Halastamatult kütkestatuna kellestki, kellega ta võiks taasluua oma isaga veedetud lapsepõlveaastate emotsionaalselt võõrdunud kliima, oli abielu talle võimalus püüda jälle võita teenimata jäänud armastust.
Kui Jill jutustas, kuidas ta kohtas oma abikaasat, mõtlesin kolleegilt kuuldud aforismile: „Näljane inimene on halb ostja.” Meeleheitlikult näljas armastuse ja heakskiidu järele ning harjunud tõrjumisega, mida ta siiski kunagi selleks ei nimetanud, oli Jill määratud