vast.”
„Tondu ei tee asju katki. Tondu hoiab asju!” Hilda oli alati Tondu ja teiste taluvaimude eest väljas.
„Noh, siis tuleb seda hoolega hoida. Ei ta siis katki lähe. Ma lähen pärast leeri Talnasse teenijaks. Kuulsid, proua kutsus.”
„Kuulsin. Küll on hästi,” ohkas Hilda enne uinumist.
Kirdetaeva lillakas õhetus hakkas oranžikaks muutuma. Nüüd magas juba kogu küla, laev oli tardunud lautrisse ja ainult kotermann uudistas oma vastset elamist.
1 Linnakodanike seltsimaja. [ ↵ ]
II peatükk
Aprillikuine varahommik oli lõikavalt külm. Kirdest lõõtsuv tuul ei jätnud üksikut jalakäijat rahule isegi Nõmme kitsastel tänavatel. Majadki, õige saksikud, nagu tüdruk palitukrae varjust märkas, näisid kõrgele küündivate mändide vahel justkui tuule eest kaitset otsivat. Liisa tõmbas end kühmu ja lisas sammule pikkust. Üksikud vastutulijad olid samal moel kühmus. Taevas tänava kohal kiirustasid katkutud pilved.
Santsukasti serv soonis otse puusakonti ja manillast pletitud köis õlga, kuid sellest polnud õigupoolest midagi. Tüdruku tuju oli natuke ärev, aga peamiselt ülev. Siin ta nüüd oli. Suure linna väiksema sõsara tänavatel – esimest korda puhta omapead. Kui natuke eemalt asja vaagida, siis päris iseseisva elu esimesel hommikul.
„Siis mine rongijaama, sealt otse üle raudtee, saja sammu pärast keerad vasakule,” oli veovoorimees seletanud. Enam ei tohtinud otsitav maja kaugel olla, arvas tüdruk. Selle veovoorimehega vedas tal nagu seapojal. Vedus tuul, seesama, mis praegu vägisi mantlihõlmast seltsiliseks tükkis, oli puhunud juba õhtust alates. Uisk[1.] lausa lendas üle lainete ja mõni tund pärast keskööd oldigi Tallinna kalasadamas. Paraku hoopis varem, kui algul ennustatud. Kõik kümme reisiseltsilist pudenesid laiali, kes kuhu. Liisa seisatas korra kail, asis siis kasti õlale ja hakkas astuma sinna, kus tema arvates Tallinna keskus ja Balti vaksal pidid olema. Korra tüdruk eksis, siis hakkas valgenema ja Oleviste torni järgi sai ta õige kursi jälle kätte. Suure lossi moodi jaamahoone nurgal märkas ta kordnikku, kogus natuke julgust ja läks küsima, millal rong peaks minema.
„Kulla laps, kus sa siis sedasi öösel lähed?”
Kordnik kuulas ära, kuidas tüdruk justsama saarelt linna oli jõudnud, et majateenija kohale asuda. Kordnik ainult muheles, kui Liisa andis talle tõemeeli aru, milline tuul oli Vormsi taga olnud ja milline Pakri all ja kes kõik teised reisilised uisul sõitsid. Liisa mainis isegi Pärtli talu noort lehma, kes linna uude koju viidi. Liisa oli päris kindel, et sellisele ranges mundris ametnikule tuleb kõik kiiresti ja arusaadavalt ette kanda.
„Laps, sa oota siin terake. Ma tulen kohe tagasi.”
Kordnik kadus hämarusse, kuid oli varsti jälle platsis koos vankri, hobuse ja hobusemehega.
„Jaak lähebki koju. See on üsna sealkandis, kuhu sina saada tahad. Oled kohal ammu enne, kui esimene rong liikuma hakkab. Kell on ju,” kordnik kiikas vaksali kella poole, „kell on ju pool viis. Päikegi tõusmata.”
Kirdetuul rapsis suurte raagus kastanite võrades ja tuhises ümber hämaruses valvava Toompea kindluse müüride. Puudki on linnas justkui teistsugused, paistis Liisale. Vanker venis ülespoole, kahe torniga kiriku juurest Tõnismäe künkale. Siis alla, Pärnusse viivale maanteele. Korraga tõi tuul suure pahvaku just ahjust võetud saiade hõngu. Teab kus keldris hõõgava ahju soojagi võis tunda. Teisalt murdis kevadlõhnalisse koidikusse hiliste piduliste vali jauramine. Pärnu maanteed piirava aguli tänavatelt keerasid kesklinna poole esimesed varajased voorimehetroskad. Siis laulis üks kukk. Sellele vastas teine ja siitpeale saatis kukkede laul neid kogu tee Kristiinest kuni Järve kivivabrikuni.
Järve kivivabriku kaks korstent paistsid juba nende selja tagant, kui Jaak hobuse peatas.
„Mina ja Miku oleme nüüd kodus. Sina aga astu edasi. Nõmme jaamani. Seal on silt seina peal. Ei sa eksi.” Ei eksinudki. Õige ligidal pidi reederipere kodu olema.
Väraval oli maja number ning see klappis. Tänavgi oli õige. Liisa otsis aga silmadega veel midagi. Maja kõrval oli auto, aga kohkumusega nägi Liisa, et hoopis teistsugune kui see, mida tema mäletas. Tema mälus püsis pisiasjadeni meeles kuue aasta tagune pilt – rannapõndakul mereveest nõrisev Ford-T. Too auto siin õuel ei olnud kindlasti Ford-T. Oli hall, pikk ja tollest ammusest Fordist madalam. Kuid siis silmas tüdruk suure palakaga kaetud kaadervärki ja kui tuul palaka peaaegu lendu sikutas, ilmus nähtavale tuttava kujuga porilaud. See ta on, ohkas Liisa kergendunult.
Korraks tekkis pilvedesse pragu, äsja tõusnud päike piilus alla ning aias säratas miski vastu. Ongi klaasist maja, taipas Liisa ja tõstis käe, et uks avada. Koputamisele ta isegi ei mõelnud.
Majas, mille õuel seisis puldani all Ford, sidus Heinrich Blau käigult lipsu, kuulas poole kõrvaga raadiost uudiseid, püüdis meenutada, kas auto sai eelmisel õhtul tangitud või ta ainult kavatses seda teha. Aga üle kõige ihkas ta praegu majast välja saada. Kuid pingutas mees esikupeegli ees, mis ta pingutas, ülemine kraenööp ei tahtnud auku minna.
„Mina ei luba Viktorit sinna laeva peale. Saad näha – ei luba,” teatas Hermine ja astus sõjakalt magamistubadesse viiva trepi ette.
„Lase mina,” oli majateenija Tiiu korraga Heinrichi ja peegli vahel. Kuivetu teenija sõrmed oli jääkülmad ja osavad – nööp libises nööpauku. Tiiu kohendas lipsusõlme õigeks ja noogutas, justkui armulikult heakskiitu andes.
Kurask, igas majas aitab abikaasa meest nende asjade puhul, meenus Heinrichile.
„Abikaasa, leppisime ju eile õhtul kokku. Vähemalt tänavu poiss kooli enam ei lähe. Navigatsioon algas ja ta saab nooremmadruse koha. Oli nii?”
„Mina kaalusin neid asju ja tean – see on viga. Poiss ei lähe sinu roppude madruste keskele. Tema ei ole sellise elu jaoks.”
Ingerlasest majahoidja Semmi suurte kõrvadega pea piilus korra keldrisse viiva ukse vahelt. Semm sai aru, et esikus on tuuled tormised, seletas midagi hoopis segast: „Kyllä, kyllä. Saab korda,” ning kadus nagu ahjualune.
Hermine astus Heinrichile päris ligidale.
„Tema on teistsugune poiss.” Hermine tõstis pilgu ja proovis välja mõelda, missugune just.
Heinrichi nina püüdis kinni naise viimaseid sõnu saatva lõhna. Nüüd oleme siis niikaugel, et hommikul kell seitse on toop hinge alla pandud, taipas Heinrich. Tiiut kahtlustas ta vaikses joomapatus ammugi, aga Tiiu oli ja jäi viimase kui juuksekarvani rangeks ja usinaks. Heinrich pöördus vastikustundega kõrvale ja libastus põrandal vedelevatel seemnetel.
Esikusse riputatud puuris elas papagoi Adam. Tema elupaiga ümbrus oli enamasti seemnete ja seemnekestadega kaetud.
„Kas tõesti ei ole kedagi, kes selle lojuse järelt koristaks!?” möiratas Heinrich ja tundis, kuidas oimudes tukslema hakkab.
„Katsu tussi,” teatas papagoi asjalikult.
Tark on see issanda loomake, mõtles Tiiu ja kummardus, et kapikese tagant kühvlit ja harja võtta.
Tiiu lehkab veelgi vägevamalt, tundis Heinrich. See on siis minu kodu. Leiaks siia veel kellegi, võiks langenud naisterahvaste varjupaiga püsti panna, ägas mees mõttes.
Korraga tuhises külm õhk esikusse ja selge hääl teatas: „Tere siis, siitpere. Ma nüüd lõpuks tulin. Leer on läbi ja…”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив