Miniaturist. Jessie Burton

äärt. Kui ta just allkorrusel tuurakala ei keeda, siis puhastab ta tammest ja roosipuust mööblit või pühib ülakorruse pisikese põllu mõõtu põrandaid, klopib vaipu või peseb üksteise järel kõiki klaaspindu. Kõik teavad, et rügamine teeb inimese vooruslikuks, hoiab kõik tublid hollandlased eemal lohakusest ja ohtlikust jõudeelust – ja ometi on Cornelias midagi, mis ei paista eriti puhtana. Otto nägu on lugemist kuulates mõtlik. Kui ta pilk Nella omaga kohtub, vaatab ta kähku kõrvale. Vaimse puhastumise hetkel teise inimesega suhelda tundub peaaegu et patuteona. Johannes põimib sõrmed palveks kokku, pilk uksel.

      Nella naaseb oma tuppa ja proovib seal emale kirja kirjutada, oma kimbatust selgitada. Kuid valitud sõnad ei lähe üldsegi kokku tütarlapse enesetundega. Nella ei suuda kirjeldada oma segadust ega Mariniga nääklemist ega abikaasat, keda huvitab kõik muu peale armastuse, rääkimata siis juba teenijatest, kelle maailm jääb tema eest varju ja kelle naeru tagamaid ta ei tea. Ta sirgeldab hoopis nimesid paberile – Johannes, Otto, Toot