Initsiaal purjeka ja papagoiga. Piret Raud

keegi ei tea tänapäeval enam mättakirvest, rääkimata sellest, et osataks sellega mättaid üles võtta. Kodud on täis juhtmeid, fotokaameraid ja objektiive, kuid et kellelgi oleks kuskil kapis või riiulil kasvõi üksainuski mättakirves – seda ei ole. Ja ma ütlen sulle – mees ilma mättakirveta pole midagi väärt. Samas, mättakirvega mees juba oskab oma naist hoida.“

      „Kas Janekil ei ole mättakirvest?“ küsis Eda ettevaatlikult.

      „Justnimelt!“ ütles tüdruk. „Seda tal ei ole! Janek on täielik pask! Just selline mõttetu tüüp, kes pole isegi kuulnud midagi mättakirvest. Mul vedas, et temast lahti sain.“

      „Siis on vist kõik ikka pigem hästi?“ küsis Eda.

      „Jah,“ ütles tüdruk. „Mul on kõik kombes.“

      Ta viskas suitsu maha ja kustutas selle kingatallaga.

      „Kas sul nätsu on?“

      Edal ei olnud.

      „Mis seal ikka,“ naeratas tüdruk närviliselt. „Saab ka ilma.“

      Ta ajas selja sirgu ja kohendas juukseid. Võttis käekotist peegli ja parandas meiki. Seejärel tõstis ta ühe jala õhku ning keerutas end teisel jalal hüpeldes mitu tiiru.

      „Sinuga oli hea rääkida, aga ma lähen nüüd tagasi sisse,“ ütles ta, kui oli jala tagasi maha pannud. Hetk hiljem oli ta juba galeriiukse taha kadunud.

      „Nägemist,“ pomises Eda ja hakkas trammipeatuse poole astuma. Õhtutaeva tumesinine hetk oli mööda saanud.

      3

      Töölaua koristamine oli Eda jaoks oluline. See oli hingetõmme, paus. Trepimade kahe korruse vahel, praamisõit kahe saare vahel. Aeg, mil eelmise tööga seotud mõtted ja meeleolud lahkuvad, tehes ruumi uutele.

      Eda oli lõpuks ometi valmis saanud logo alustavale juuksurisalongile, mille omaniku õde oli tema hea lapsepõlvesõber, ning tundis nüüd suurt kergendust. Salongiomanik oli kõigist pakutud variantidest välja valinud küll selle, mida Eda ise kõige nõrgemaks pidas, ent see oli tellija õigus. Eda oli igatahes teinud oma parima ning vaikse pingevaba õhtupooliku igati ära teeninud.

      Kõigepealt korjas ta töölaualt paberite vahelt sõrmede otsa kõik neli erinevat kohvi- ja teekruusi ning suundus kööki. Valamus ootas pesemist veel kolm kruusi: kaks harilikku hommikuserviisitassi ja Eda lemmikkruus, ultramariinsinine kuldse servaga, toodud kunagi ammu Peterburist, kui selle nimi oli veel Leningrad. Ta pesi ja kuivatas tasse kiirustamata, riputas köögirätiku kuivama ning vaatas hajameelselt aknast välja. Õues juba hämardus.

      Edale meenus eelmise päeva õhtu ning kollaste tenniste ja terava silmavaatega veider mees. Kui järele mõelda, siis oleks targem too tüüp ja tema mereteemaline auaadress unustada. Liiga ebamäärane ja segane oli olnud mehe jutt. Niimoodi ei esita keegi tellimust tööle, millest ollakse tõeliselt huvitatud. Pealegi. Mida ta teadis üldse sellest mehest? Mitte midagi. Isegi nime mitte! Niikuinii selguks hiljem, kui aadress on valmis, et tellijat pole enam kuskil. Mingit mõtet polnud hakata tühja tööd tegema.

      Eda läks tagasi tuppa, istus laua taha ja asus pabereid sorteerima. Kiskus visandeid puruks ja viskas paberikorvi. Ühele lehele oli jäänud R, mis meenutas kääre, ning teist kaunistasid huvitava varjundiga kollane värvilaik ja seeneniidistikku meenutav joonepundar. Neid ei raatsinud ta katki rebida, vaid pani teiste juhuslike eskiiside juurde kilekaante vahele. Peaaegu puhtad, veel kasutuskõlblikud paberitükid läksid teiste kaante vahele.

      Laud oli juba hulga lagedam. Eda pani värvipurgid ja žiletiterad oma kohale sahtlisse. Korjas pintslid ja suled kokku. Suled olid mustad, eriti kõige peenem neist. Eda ei mallanud puhastusvedelikuga jändama hakata, vaid kraapis küünega kuivanud tušši ja nühkis süljega. Selliseid imepeeni joonsulgi oli talle vähe jäänud. Vanad vene suled number 41, Jaroslavli metallitehase toodang. Neid vist ei tehtudki enam. Oleks ta seda omal ajal ette teadnud, siis oleks võinud sulgi varuks osta, aga Eda ei teadnud ju. Nüüd oli tal neid vaid veerand peotäit alles – seisid sahtlis tillukese klaaspurgi sees. Lauri kingitus.

      Eda pühkis kokku kustukummipuru ja küüris lauaplaati. Käis üle ka aknalaua, kuhu oli üksikuid tušipritsmeid sattunud. Siis ta nägigi lindu esimest korda. See oli üks nendest kajakatest, kes majakatuste kohal ringi lendavad ja prügikastide ümbruses valvavad, et sobival võimalusel mõni parem palake endale nokka haarata. Hõbekajakas. Lind seisis aknaesisel rõdupiirdel, kollased jalad harkis, ja vaatas ainiti Edat. Puuris oma kõledate silmadega otse Eda silmadesse. Terav läbitungiv pilk. Edat haaras arusaamatu ebamugavustunne. Ta tõmbas ruloo akna ette ja pani lambi põlema.