tarvis läks, polnud temal paraku ollagi.
Nad olid oodanud ligemale kümme minutit üle kokkulepitud aja, kui lõpuks Annika saabunud külalise üles juhatas. See oli varastes kahekümnendates tütarlaps, kes kandis seljas tumesinist kõrge kaelusega sviitrit ja jalas musti teksaseid ning musti madala kontsaga saapaid. Jope või mantli oli ta nähtavasti alla nagisse jätnud. Noore naise õlgadeni ulatuvad heledad juuksed olid õues sadavast lörtsist märjad ning tema nina punetas kergelt. Risti üle rinna oli tal tumepruun crossbody stiilis käekott.
„Tere, mina olen Säde-Liis,“ ütles ta, kui Annika ta Maria kabineti uksest sisse saatis, ja lisas siis üsna tarbetult: „mina helistasingi enne.“
Maria tõusis ja surus neiul kätt. „Te rääkisite minuga,“ lausus ta. „Saame tuttavaks: mina olen Maria Langebraun, need siin on Anders Ojasalu, Martin Noormets ja Karl Tasane. Oleme kõik selle jaoskonna kriminaaluurijad. Palun, istuge siia.“ Ta osutas vabale toolile, mille ta spetsiaalselt Martini kabinetist kohale oli tassinud.
Säde-Liis toetas kohmetult poole tagumikuga tooli peale. „Te tahtsite Lucyst pilte näha,“ ütles ta siis, ja otsis kotist välja oma telefoni, kahvaturoosa korpusega vanemat tüüpi iPhone´i. Ta sirutas selle Maria poole. „Näete, siin on need peol tehtud pildid. Lucy on vasakult teine, see laia naeratusega tüdruk.“
Maria vaatas ja ulatas telefoni seejärel sõnagi lausumata edasi Martini, Karli ja Andersi kätte. Tal polnud midagi vaja öelda, tõde vaatas pildilt ilmeksimatult vastu. See oli seesama tüdruk, kelle nad nädalapäevad tagasi verisena rannaliivalt lebamast olid leidnud. Samasugune tume poisipea ja kitsas nägu, samasugune väike arm nina ja huule vahel. Ainult et siin pildil naeris see suurte pruunide silmadega neiu avalalt ja südamest, samal ajal kui Maria mäletas teda sootuks teistsugusena: elutu ja kahvatuna, silmad suletud, huuled kergelt paokil ja nägu liivane. Ta neelatas. Alles nüüd, elava inimese fotole otsa vaadates, hakkas ta selle juhtumi õudust päriselt tajuma. Noor tüdruk oli surnud. Kusagil pidi olema tema perekond, tema vanemad, kes ilmselt praeguseks murest olid hullumas. Ainult et miks nad oma tütart politsei kaudu taga ei otsinud?
Anders sõnastaski kohe tema mõtted. „Säde-Liis, palun rääkige meile oma sõbrannast kõik, mida te temast teate. Meid huvitab eelkõige see, kus ta elab, kus töötab ja kes on tema vanemad või ehk elukaaslane. Meile on üsna arusaamatu, et enne teid pole keegi teda otsima hakanud. Kas ta oma perega siis üldse läbi ei käinud?“
„Mmm. No nagu ma enne ütlesin, ega ma teda väga hästi ei tundnud. Teadsin temast ainult seda, et ta üürib Tallinnas korterit, Koplis Erika tänaval. Ja et ta elab üksi, elukaaslast ei ole. Sõitsime koolist mõnikord sama trammiga kodu poole, mina ise elan kesklinnas ja läksin alati varem maha kui tema… Ta ei rääkinud endast kunagi palju. Kuskilt nagu jäi kõrvu, et ta on pärit kusagilt Tallinna lähedalt…“
Maria tõusis püsti ja otsis oma laualt paberite vahelt välja foto medaljonist, mis surnud tüdruku taskust oli leitud. Ta ulatas selle Säde-Liisile. „Kas te seda olete kunagi näinud?“
Neiu vaatas ja raputas kohe veendunult pead. „Ei. Lucyl pole ma sellist küll kunagi näinud.“
„Ja teil pole aimugi, mida see nimi võiks Lucy jaoks tähendada? Jenny Dahlgren?“
Uus pearaputus. „Pole kunagi kuulnudki. See oleks nagu mingi välismaa nimi?“
„Te ütlesite, et ta käis kooli kõrvalt poole kohaga tööl?“ jätkas Maria. Polnud võimalik, et kui nüüd lõpuks leidus inimene, kes tapetust midagi teadis, ei teadnud ta tegelikult midagi!
„Jah. Ta töötas vanalinnas ühes uues pubis ettekandjana, Trooja Hobune on selle koha nimi. Seda ma tean hästi, sest ta rääkis mõnikord oma tööst. Õigemini kirus seda. Et pidi olema nõme töö ja mehed tikuvad tihtipeale ligi, aga vähemalt on palk enam-vähem, jõuab üüri maksta ja elada.“
„Väga hea, aitäh. Millal te teda viimati nägite?“
Neiu mõtles hetke järele. „See võis olla kuskil kaks nädalat tagasi. Või kümme päeva, mul täpselt ei ole meeles. Ta pole enam ammu loengutes käinud.“
„Ja kas neil viimastel kordadel ei tundunud teile tema juures midagi teisiti kui muidu?“
„Ei oska küll öelda, et oleks olnud…“
„On ta Facebookis? Mis meiliaadressi ta kasutab?“
„On küll Facebookis, aga ta ei kasuta eriti aktiivselt oma kontot. Ta on öelnud ise, et ei taha selle tänapäeva nõmedusega kaasas käia, et kõik elu peab Facebookis väljas olema. Aga ma võin teile kuskile üles kirjutada tema kasutajanime ja meiliaadressi, kui tahate.“
Maria mõtles, et nüüd on vähemalt kaks juhtlõnga olemas: ülikool ning töökoht. Mõlemast said nad hakata asja edasi uurima. Sellegipoolest oli kole kahju, et see kursakaaslane midagi isiklikumat ei osanud tüdruku kohta rääkida. Kuna Säde-Liis enda sõnul enam midagi lisada ei osanud, siis tänasid nad teda tulemast ja palusid kindlasti ühendust võtta, kui miskit veel meenub.
Uksel jäi neiu korraks veel nagu kõhklema või mõtisklema. „Jah?“ õhutas Maria. „Tahtsite midagi veel öelda?“
„Ma ei tea, kas sellel on mingit tähtsust… aga kui ma nüüd praegu mõtlema hakkan, siis Lucy oli viimasel ajal kuidagi teistsugune ikkagi küll. Selles mõttes, et ta tundus kuidagi kurb. Ma ei tea, mille pärast, aga ükskord ma nägin teda majast väljumas ja mõtlesin minna juurde, et paar sõna juttu ajada… aga siis ma nägin, et ta pühib silmi. Ja hoidsin eemale, ei tahtnud segama minna, kui teisel on mingi mure. Ta polnud muidu ka väga seltsiv, aga viimasel ajal istus ta peaaegu pidevalt, nina telefonis, ja juttu rääkima peaaegu üldse ei kippunud.“
„Seda te ei tea, kas tal võis olla mõni noormees?“
Säde-Liis raputas pead. „Seda ma tean, et ta elas üksinda, ja ei olnud ka kunagi juttu sellest, et tal keegi oleks olnud.“
„Selge. Suur aitäh teile veel kord, et meiega ühendust võtsite.“
„Ma loodan väga, et te leiate üles selle, kes seda Lucyga tegi. Me polnud teab mis lähedased, aga ta oli väga tore ja tark tüdruk. See on lihtsalt nii kohutav mõelda…“ Säde-Liis väristas ennast, kogus aga siis ja viipas kergelt hüvastijätuks.
Nüüd tuli kiiresti tegutsema hakata, leppida kokku kohtumised nii ülikoolis kui ka selles pubis, kus Lucy töötas. Mariale tuli järsku meelde, et tema siin jaoskonnas töötatud poole aasta jooksul on kaks korda leidnud aset stsenaarium, mil esimesele mõrvajuhtumile järgnes pea kohe ka teine, enne kui nad tapja suutsid tabada. Ta lootis südamest, et nüüd ei lähe kolmas kord samamoodi. Ometi meenus talle kohe, et lootus pidi ju olema lollide lohutus…
3
Maagrit Sildnik istus akna all ja vaatas välja. Näha polnud suurt midagi, ainult tuule käes väänlevaid oksi ja vastu klaasi krabisevaid vihmapiisku. Sellegipoolest oli aknast välja vaatamisel alati kuidagi rahustav mõju. Kui ilm vähegi parem oleks olnud, siis oleks ta jalutama läinud. Võib-olla isegi eemale järve äärde, kuigi sinna ta enam eriti ei kippunud pärast seda, kui see tüdruk sealt oli leitud.
Tegelikult sõitis ta järve äärest iga päev töölt tulles mööda. Enne seda uudist oli ta sageli parkinud auto maja juurde ära ja läinud natukeseks veel alla vee äärde. Hinganud sisse niisket õhku ja kuulanud veelindude kisa. Tajunud, kuidas vesi teda meelitab, endale üha lähemale kutsub: tule, Maagrit, tule! Mõnikord ta tundis, et võikski minna. Kas keegi temast üldse puudust tunneks? Erik, lapsed? Maagrit ei olnud selles kuigi kindel. Viimasel ajal tundis ta üha sagedamini, et on kodus nagu nähtamatu.
Maja oli nüüd alatasa nii vaikne, nii ängistavalt vaikne. Nagu ka nüüd, täna õhtul. Erikut ei olnud kodus, Maagritil polnud aimugi, mis ajal ta lõpuks töölt koju laekub, kas see üldse saab olema enne ööd. Brittany oli oma sõbrannadega kinno läinud. Mark luges oma toas. Eeldatavasti ei kavatsenud poiss sealt enne magamaminekut välja astudagi. Maagrit oli valmistanud lihtsa õhtusöögi neile kahele, aga Mark ei soovinud süüa.
Selle lapse