oleksingi pidanud Jane’ile selle 35-naelase vihmavarju ostma ja temast oleks seejärel võinud saada täisväärtuslik ja tõhus täiskasvanu, kes ei mõtleks oma kolmekümnendate eluaastate lõpus „kui ma suureks kasvan“ kategooriates? Pagan, mul läks see lapse kasvatamine jälle vist untsu.
Olnud vooruslik ja kõlbeline inimene, kes aitab kooliekskursioonidel kaasa ega muki oma nägu nagu mõni harpüia, et näida kütkestav mingile kena tagumikuga mehele, olen välja teeninud kolmapäevaõhtuse veini, kuigi pean homme oma igavale tööle minema, sest tuleb välja, et bussid maksavad üsna palju ja sõiduloa saamiseks tuleb läbida eksam. Kuna sain eksamil vaevu läbi väikese autoga – sain sama eksamineerija nii mitmel katsel, et ta oli sunnitud mu läbi laskma, kuna inimesed hakkasid meie kohta juba kõlakaid levitama –, pole mingit šanssi, et saaksin läbi eksamist, kus pean sõitma hiigelsuure bussiga.
Reede, 25. september
Hinga. Hinga. Hinga. Täna oli mul lühem tööpäev, sest pidin hambaarsti juurde minema ja polnud enam mõtet pooleks tunniks tagasi minna, et siis tormata jälle lastele kooli järele, seega viisin koera veel enne seda parki väikesele jalutuskäigule. Ja keda teist ma seal ikka kohtan, kui mitte imekuuma Sami ja Tema Tagumikku, ja seda just sel ajal, kui ma parditiigi ümber oma paganama koera taga ajan ja röögin, et ta tagasi tuleks ja partide ahistamise lõpetaks. Sam jalutas oma kena Staffordshire’i bullterjerit ja kuigi minu koerapõrsas tõmbas mulle oma kehva käitumisega ohtralt negatiivset tähelepanu, otsustas ta lisaks ka Sami juurde joosta, tema peale hüpata ning mina püüdsin vähimagi tulemuseta oma närust koeraniru peatada. Aga asja hea külg oli see, et see andis mulle suurepärase ettekäände Samiga lõpuks päriselt rääkida, ilma et tunduksin nagu mingi meeleheitel libu (sest mulje Kasvatamatu Terjeri Omanikust on ilmselgelt palju parem). Nii me siis vestlesime oma koertest, kes, nagu selgus, on mõlemad varjupaigakoerad, ja siis ta ütles, et on mind koolis näinud (appi!) ja küsis, ega meie lapsed samas klassis ei käi.
Sam märkas mind! Sam. Märkas mind. Mind!
Ja siis ütles ta veel (noh, kuigi see valmistas pisukese pettumuse, sest viitas sellele, et hoopis Sophie oli mind talle näidanud kui Jane’i ema ja Sam ei olnudki eile mänguväljakul pahviks löödud minu katkistest sukkadest ja sassis jäin-vihma-kätte-soengust ning sellest, kuidas ma selle kõik välja kannan), et tema tütrele Jane väga meeldib ning ta tahaks, et ta Sophiele külla läheks, ja et kas täna pärastlõuna sobib? Samuti palus ta kaasa võtta Peteri, et too saaks Tobyga mängida.
Kõhklesin hetke, kaaludes, kas mul õnnestuks ka endale kuidagi kutse välja pressida, et Sami kodus ringi vaadata, kas ta on sama täiuslik ja imeline, nagu ta välja näeb − ja muidugi selleks, et mainida seda nii muuseas vestluses Neetud Täiusliku Nõiakarjaga, kes on hormonaalselt laetud kuldnokkade kombel Sami ümber tiirutanud, kuid kes, kui mu andmed paika peavad, ei ole senimaani saanud kutset ei endile ega oma lastele. Siis ütles Sam: „Ma tean, et see tundub veidi kummaline, lapsed võõra inimese majas ja nii edasi, aga tule ka kaasa, ma mõistan täielikult.“ Ahaa! Sain kaasa minna ja olin edukalt vältinud meeleheitel halediku muljet, olgugi et ta arvas, et minu arust võib ta olla pedofiil / lastega äritseja / krimiboss. Ega kõike korraga ka ei saa.
Sami kodu nägi välja hoopis teisiti, kui olin kujutlenud. Oleksin eeldanud, et ta elab ülilahedas, tehnilisi vidinaid täis klaasist majas stiilse, kuid ebamugavana näiva kahekümnenda sajandi mööbliga – põhimõtteliselt „Grand Design“ arhitektuurisaate visiooni sobituv hoone, mille järele Simon ihaleb, koos Mies van der Rohe toolidega, mida Simon igatseb ja mida me endale lubada ei saa, ja seda mitte ainult seetõttu, et meie koer näriks need puruks ja lapsed turniksid nende otsas ja lõhuksid kõik ära.
Sami kodu vastas pigem minu visioonile kodust − pehmete diivanite, kaunilt maalitud Prantsuse mööbli ja maitseka pudipadiga, mida ei anna võrrelda selle pudipadiga, mis minu kodu täidab. Veidi taktitundetult mainisin seda ka Samile, aga ta oli väga viisakas, väites, et pudipadi vähesus tuleneb pelgalt asjaolust, et ta kolis alles sisse ja osa tema asjadest läks lahutuse käigus Robynile, tema eksile. Tuleb välja, et Robyn oli sisedisainer, seepärast ka need Eriti Kenad Asjad.
Tundsin meeletut tahet pärida rohkem selle eksiteele sattunud Robyni kohta ning kuidas ja miks ta sai maha jätta sellise mehe nagu Sam, kes suutis oma täiuslikkuse nimekirja lisada ka Mint Clubi küpsised, küpsiste kuningad, aga ta vahetas üsna järsult teemat, nii et vestlesime pigem laste erinevate kooliväliste huviringide ja hobide teemal, mis on küll head, kuid kaugelt mitte väärt neid hiigelsummasid, mida nende eest maksma peab. Tegemist oli igava, kuid ohutu vestlusega, mis ei tekitanud üldse soodsaid olukordi, ütlemaks: „Ega sul midagi selle vastu ei ole, kui ma sind natuke lakuksin? Asi on selles, et sa oled lihtsalt päris seksikas.“
Siis ilmusid karjudes välja Sophie ja Jane, sest Toby ja Peter olid nende soengute tegemist ja meikimist mängupüssidega rünnates seganud … aga see ei olnudki nii halb, arvestades kui palju meiki ja läiget tüdrukute näos juba oli, hoolimata sellest, et nad olid väidetavalt alles poole peal. Kogu selle röökimise ja rüselemise käigus haarasin oma alaealise strippari ja väikese Rambo ning vedasin nad koju, kuni oli veel väikegi võimalus, et Sam peab meid kenaks ja normaalseks perekonnaks, kelle lastega tema lapsed sõbrustada võiksid.
Kõik see JA lisaks on Käigu Kõik Perse Reede. Hurraa ja johhaidii! See tähendab, et võin lõpetada selle ebavõrdse võitluse püüda päästa lapsed skorbuudist ning hüljata brokoli külmutatud pitsade kasuks. Võin lõpetada teesklemise, et piiran nende ekraaniaega, ja anda nad hoopis täielikult elektrooniliste lapsehoidjate valdusse, ise vaikselt juba suvalisest veinist jommi jäädes ja Facebookis vanade peikade järel luurates, samal ajal kui Simon pikutab diivani peal järjekordset kuradi autoremondisaadet passides ja käratab, hoolimata sellest, et on juba sea kombel norskama hakanud, „ma ju vaatan seda!“, kui vähegi üritan pulti tema haardest kätte saada. Mitte et see mulle mingitki kasu tooks, kui puldi kätte saaksin – Simon on selline vidinapede, et ta on teleri minu jaoks kõikide nende erinevate bokside ja striimimisvahenditega põhimõtteliselt kasutamiskõlbmatuks teinud, sest igaüks neist peab töötamiseks olema eraldi kanali peale sätestatud. Ja kuna mina ei suuda kunagi meenutada, milline pult käib millise karbiga kokku, vajutan lootusetult kõik nupud läbi, kuni üks lastest mulle halastab ja teleri tööle paneb.
Koer vaatab mulle täna õhtul eriti etteheitvalt otsa. Ma kardan, et ta tajub kuidagi minu ebapuhtaid mõtteid Sami kohta ning mõistab mu kui häbitu hoora hukka selle eest, et kasutasin teda vestluse algatamiseks ära.
Laupäev, 26. september
Simon veetis kogu pärastlõuna kuuri all ja mina värvisin köögis puhvetkappi, et matkida seda veidrat kulunud šikki vaibi, mis valitses Sami kodus. Samal ajal proovisid lapsed olla loomingulised millegagi, mis oli vist kunagi olnud sädelev liim, aga kuna õige liim oli ära kuivanud ja mina olin katsunud seda taaselustada natukese sooja vee ja PVA-liimiga, nägi ollus, mida nad enda ja laua peale määrisid, rohkem välja nagu ükssarviku jobi.
Simon osutus pisut pirtsakaks, kui näitasin talle meie tuunitud puhvetkappi selle kriidivärvises hiilguses, sest tuli välja, et tegemist oli tema vanaema perekonna reliikviaga. Ta hindas seda üsna karmilt lihtsalt „kulunuks ilma igasuguse šikita“, mis võis isegi tõele vastata, sest läksin „kulutamisefektiga“ pisut hoogu.
Kuna Simonil puudus igasugune arusaam minu upcycling visioonist, kadusid mu viimased süümepiinad ta hülgamise pärast, et Hannah’ga välja minna. Tundus, et see tuli talle isegi täitsa ootamatult, kui ma äkitselt välja ilmusin, seljas väljamineku riided, juuksed kammitud, huuled ja kulmudki värvitud. Isegi nii ootamatult, et ta ütles: „Sa näed hea välja. Kas minu jaoks?“, hoolimata sellest, et enda meelest olin talle vähemalt üheksa korda öelnud, et tema peab täna lapsi valvama ja ükssarviku jobi nende juustest välja pesema, sest minul oli plaanis seltsi pakkuda Hannah’le, kes ei peaks üksinda tühjas majas olema, kuna Dan on täna õhtul lastega.
Võib-olla nähvasin talle natuke teravamalt, kui vajalik, kuna ta paistis isegi pisut kurb ja löödud, et ma polnud ennast tema jaoks üles löönud, nii et küsisin: „Kas ma näen tõesti hea välja?“, mille peale ta vastas lihtsalt, et „jah, täitsa okei,“