Introvertide salajane elu
PÜHENDUS
See raamat on pühendatud mu vanaisale John Grannemanile ja mu onule Dave Grannemanile, kes mõlemad lahkusid selle kirjutamise ajal teispoolsusse. Vanataat Johnile meeldis uurida Metsiku Lääne ajalugu, juua musta kohvi, lugeda ajalehed otsast lõpuni läbi ning omale köögilaua peal pläru keerata. Ta oli vaikne mees, kes ei rääkinud palju, ja ükskord pihtis ta mulle, et on alati olnud introvert. Onu Dave’ile meeldisid nutikad konspiratsiooniteooriad ja UFO-lood, ja kui ta soone peale sattus, võis ta olla väga jutukas. Ta oli pooleldi ekstravert, pooleldi legend.
SISSEJUHATUS
Kulla introvert!
Üks mu varasemaid mälestusi väikse tüdrukuna on see, kui isa pani mikrofoni mu suu juurde ja palus mul muinasjutu rääkida. „Hea küll,” mõtlesin ma, „see peaks ju lihtne olema.” Olin endale juba muinasjutte rääkinud, mõttes, igal õhtul enne magamajäämist, olgugi et olin lugemiseks või kirjutamiseks veel liiga väike.
Sulgesin silmad ja kujutlesin hobust, kes päikeselisel aasal sõpradega mängib. Nagu paljudel introvertsetel lastel, oli ka minu sisemaailm ilmekas ja elav. Väljamõeldud lugu tundus peaaegu sama reaalne nagu mind ümbritsev tegelik maailm kõigi mänguasjade ja vanemate ja lemmikloomadega. Suksu ja tema sõbrad korraldasid võidujooksu, et näha, kes on kõige kiirem. Nad sööstsid läbi lilledest kirendavate niitude ja hüppasid üle sillerdava oja, kui üks neist hakkas äkki oma tillukesi peidetud tiibu lehvitama ja tõusis lendu …
Äkki katkestas isa mu mõtted. „Sul tuleb oma juttu valjusti rääkida,” ütles ta mikrofoni poole noogates. „Et ma saaksin selle linti võtta.”
Vaatasin mikrofoni, seejärel uuesti isale otsa, kuid ma ei osanud kuidagi reageerida. Minu sees olevad asjad tuli valjusti välja öelda? Kuidas saaksid pelgad sõnad kirjeldada rabavaid kujutluspilte, mida ma vaimusilmas nägin – ja seda, mis tunde need minus tekitasid?
Mu kõhklust tunnetades õhutas isa uuesti: „Lihtsalt räägi kõva häälega, mida sa mõtled,” ütles ta, nagu oleks see maailma lihtsaim asi.
Ent ma ei saanud. Põrnitsesin isa ja vaikisin edasi. Salamaailm minu sees ei tahtnud välja tulla. Isa muutus kannatamatuks ja mõtles arvatavasti, et ta ainus tütar on kangekaelne, loovusetu laps. Tõde oli aga see, et mul polnud aimugi, kuidas oma sisemisi läbielamisi sõnadesse ümber panna. Millegipärast arvasin, et nii arukas inimene nagu mu isa saab aru, mida ma mõtlen, ilma et pruugiksin sellest rääkida. Kuid ta ei suutnud mu mõtteid lugeda. Ja algelise kaheksakümnendate lintmaki külge ühendatud mikrofon ei suutnud neid kuulda. Lõpuks andis ta alla ja pani maki kinni.
See polnud viimane kord mu elus, kui minu vaikimine kedagi segadusse ja masendusse ajas. Olen kandnud seda oma sisemaailma ja mind ümbritseva välismaailma ühildamatuse tunnet endaga kaasas suurema osa elust.
Kui sinagi oled introvert, nagu mina, võivad ka sinu sees olla saladused. Sul on mõtteid, mille väljaütlemiseks sul pole sõnu, ning suuri ideid, mida mitte keegi teine näha ei suuda. Võib-olla on sinu saladus see, et sa tunned end isegi teiste inimeste seltskonnas üksildasena. Võib-olla teed sa teatud asju ja toimid kindlal viisil ainult sellepärast, et sinu arvates peab nii tegema. Võib-olla igatseb su süda, et kas või üks inimene näeks tõelist sind – ja teaks, mis su peas tegelikult toimub.
See raamat on saladustest. See õpetab nägema, mis introvertide sees tegelikult toimub. See räägib, mis tunne on, kui sind lõpuks mõistetakse.
Aitäh, et minuga sellele teekonnale kaasa tuled. Kui sul on sarnane saladus nagu see, mida ma äsja kirjeldasin, siis loodan, et tunned end pärast selle raamatu läbilugemist vähem üksildasena.
1. peatükk
KÕIGILE NEILE, KELLELE MEELDIB VAIT OLLA
Kui ma kuuendas klassis käisin, oli mul õnne: mind võttis endi sekka suurepärane tüdrukute rühm, kellest said mu eluaegsed sõbrad. Me jäime üksteise kodudesse ööseks ja sosistasime pimedas saladusi. Me luurasime naabruses elavat poissi ja tema sõpru ning itsitasime nende üle, kellesse salaja armunud olime. Me täitsime ühe vihiku teise järel oma tulevikuunistustega. Me koguni lubasime hakata täiskasvanutena iga aasta neljandal juulil meie kooli lähedal künkal kokku saama, et meil oleks üksteise elus alati koht.
Kõik, kes meid nägema juhtusid, võisid arvata, et mina olin lihtsalt üks tüdrukutest. Me tegime peaaegu kõike koos. Inimesed ütlesid koguni, et me nägime välja nagu õed. Aga sügaval sisimas tundsin ma end teistsugusena. Ma polnud üks neist. Ma olin muu.
Kui nad ajakirja Seitseteist lugesid ja kuulsustest lobisesid, istusin mina vaikselt kõrval ja juurdlesin, kas teistel planeetidel võiks elu olla. Kui nad tundsid kergendust, et veel üks kooliaasta oli läbi saanud ja suvevaheaeg pihta hakanud, katapulteeriti mind suuremaks saamise sügavasse eksistentsiaalsesse kriisi. Kui nemad tahtsid kogu õhtu väljas ringi kolada, ja järgmisel päeval samuti, ja siis veel järgmisel, otsisin mina meeleheitlikult vabandust üksi olemiseks. („Emps, ütle neile, et ma olen haige! Või et ma pean kirikusse minema!”) Nii paljudes pisiasjades olin mina see veidrik.
Mu sõbrad olid mu teismeea maailma keskpunkt. Ma armastasin neid. Seega tegin seda, mida igaüks teeb, kui tunneb, et on tulnukas, kes on sellesse maailma poetatud teiselt planeedilt: aeg-ajalt ma teesklesin. Ma hoidsin oma salamõtted endale. Ma ei näidanud välja, kui kaubanduskeskuses inimeste keskel viibides soovisin, et saaksin hoopis üksi oma toas olla. Ma püüdsin olla niisugune, nagu enda arvates pidin olema: nalja- ja naerualdis ning alati valmis sõpradega ringi kolama. Kuid ma tegin seda sellepärast, et minu arvates tegid seda ka kõik teised: teesklesid. Arvasin, et neil õnnestub oma tõelisi tundmusi lihtsalt paremini varjata kui minul.
Minuga on midagi valesti
Täiskasvanuna ei suutnud ma endiselt maha raputada tunnet, et olen teistsugune. Töötasin mõni aasta ajakirjanikuna, siis läksin tagasi kooli õpetajaks, mõeldes, et see on ehk mõtestatum töö. Ülikoolis oli mu kursus täis seltsiva loomuga tulevasi õpetajaid, kellel oli alati midagi öelda. Nad istusid loenguvaheajal väikeste rühmadena koos ja lobisesid innukalt, olgugi et olime äsja tundide kaupa koos õppinud või pidanud rühmavestlust. Kuid mina tuiskasin pauside ajal võimalikult kiiresti ukse poole – mu pea kumises kogu sellest lärmist ja tegevusest ning mu energiatase oli nullis. Ka klassi ees rääkimine või ootamatutele küsimustele vastamine ei valmistanud neile mingeid raskusi. Mina aga vältisin rambivalgust nii palju kui võimalik. Millal tahes mul tuli klassi ees sõna võtta, tundsin vajadust täpselt läbi harjutada, mida ma öelda kavatsen, kuni see täiuslikult välja tuli. Ent isegi siis kippusid mu käed värisema.
Ma olin vahepeal abiellunud. Mu abikaasa (praeguseks endine abikaasa) oli enesekindel, pidutseja tüüpi mees, kes võis sundimatult võhivõõrastega jutlema hakata. Tema suur perekond oli samasugune. Neile meeldis koos aega veeta, keset lärmavate laste, sugulaste ja perekonnasõprade suurt ringi. Sageli astusid nad meie väikesest korterist läbi, andes mulle oma saabumisest teada alles siis, kui juba teel olid. Nad veetsid tunde meie elutoas tihedalt koos istudes, pajatades lugusid, visates nalja ja heites üksteisele pingpongipallina sarkastilisi märkusi Venus ja Serena Williamsi mänguosavuse kohta. Mina istusin taas vaikselt kõrval ega teadnud kunagi, kuidas end neisse kiiresti kulgevatesse vestlusse kiiluda või mida öelda. Õhtu edenedes leidsin end libisemas kurnatuse uttu, mis muutis seltskonnas olemise veel raskemaks. Enamikul õhtutel oli kõik, mida ma tahtsin, lihtsalt üksi raamatut lugeda, videomängu mängida või lihtsalt abikaasaga koos olla.
Kui ma end abikaasa ekstravertidest sugulaste ja oma klassikaaslastega võrdlesin, tundus, et ma ei anna kunagi sama mõõtu välja. Mu ennast halvustavad mõtted tulid tagasi. Miks ei suutnud ma end lihtsalt lõdvaks lasta ja vooluga kaasa minna? Miks polnud mul kunagi kuigi palju öelda, kui pidin suure rühma ees sõna võtma, samal ajal kui neljasilmavestluses ei jäänud mul jutust puudu? Miks oli minu arusaam toredast ajaveetmisest nii erinev sellest, mida teised inimesed teha tahtsid?
Ma olin korrast ära. See lihtsalt pidi nii