meeldib inimesi vaadelda. Tegelikult meeldib sulle üleüldse vaadelda, olgu objektiks inimesed, loodus või muu. Introverdid on sündinud vaatlejad. Neid võib sageli leida peo või ürituse äärealadelt, kus nad lihtsalt toimuvat jälgivad ega tunne vajadust sündmuste keskel asuda.
18. Sulle on öeldud, et sa oled hea kuulaja. Sul pole midagi selle vastu, et anda lava mõneks ajaks kellegi teise käsutusse ja lihtsalt kuulata. Sa ei kipu oma iga mõtet valjuhäälselt kuuldavale tooma, sest sul pole tarvis mõtlemiseks rääkida nagu mõnel ekstraverdil või kõike sõnadesse panna, mis su mõtetest läbi käib. Kuulamine – süvenenult kuulamine – tähendab, et saad õppida midagi uut või paremini mõista, mis kellegi sisemaailmas toimub.
19. Sul on väike sõpruskond. Sa oled lähedane ainult ühe, kahe või kolme inimesega ning kõiki ülejäänuid pead lihtsalt tuttavateks. See on nii, kuna introverdil on piiratud kogus energiat suhtlemiseks, mistõttu valime oma suhteid hoolikalt. Asi on oma jõuvarude säilitamises.
20. Sa ei saa ümbritsevast keskkonnast stiimuleid. On kindel põhjus, miks rahvahulgad, peod ja suhtlusüritused sulle ei sobi: introvertide ja ekstravertide aju töötleb tasukeskuse kaudu saabuvaid kogemusi erinevalt. Neurobioloogid Yu Fu ja Richard Depue demonstreerisid seda nähtust, kui andsid introvertidest ja ekstravertidest tudengitele Ritalini (see on tähelepanu puudulikkuse sündroomi ravim, mis stimuleerib heaolu põhjustava neurotransmitteri dopamiini tootmist ajus). Nad leidsid, et ekstraverdid seostasid õndsustunnet tunduvalt enam keskkonnaga, kus nad parajasti viibisid. Introverdid seevastu tasu saamise tunnet ümbrusega ei seostanud. See viitab, et introverdid erinevad ekstravertidest põhjalikult selle poolest, kui valdavalt nad keskkonnast saabuvaid tasusignaale töötlevad (introvertidest ja tasusignaalidest edaspidi pikemalt). Teadlaste sõnul võib introverdi aju kaaluda sisemisi vihjeid intensiivsemalt kui väliseid. See tähendab, et introverdid ei saa välisest keskkonnast stiimuleid, vaid pööravad rohkem tähelepanu sellele, mis toimub sisemaailmas.
21. Sa oled n-ö vana hing. Introverdid kalduvad vaatlema, infot sügavalt töötlema ja enne väljaütlemist asju läbi tunnetama. Olemuselt analüütilised, tahame sageli näha sündmuste taustal asuvat sügavamat tähendust või allteksti. Seetõttu võivad introverdid välja paista targad juba noorest east alates.
22. Sa tahad olla vaheldumisi inimeste keskel ja üksinda. Introverdid väärtustavad üksiolekut. Üksi olles saame keskenduda oma sisehäälele ja maailma müra välja lülitada; seda tehes kogume energiat ja selgust. Kuid see ei tähenda, et introverdid tahaksid kogu aeg üksi olla. Inimolenditena on meil vajadus teiste inimolendite järele ning introvertidena ihkame nendega mõtestatult suhelda. Seega elavad introverdid kahes maailmas: me külastame inimeste maailma, kuid üksiolek ja sisemaailmas rändamine on alati meie tõeline kodu.
Ikka veel ei tea?
EI suuda ikka veel aru saada, oled sa introvert või mitte? Siin on üks kiire test. Vasta ausalt neile kahele küsimusele.
1. Kui sa peaksid unistuste puhkuseks valima kahe sihtkoha vahel, kumma sa valiksid?
A) Lõõgastav puhkus iseenda seltskonnas või ainult ühe hea kaaslasega, hea raamatu lugemine ning vaikne ja eraldatud majake.
B) Sõprade või perega koos puhkamine, põnevate asjade tegemine, nagu Las Vegase kasiinodes tuuritamine või ristluslaeval pidutsemine.
Ära mõtle, mida sa peaksid tegema või mida sinult oodatakse. Kumma sa valiksid, kui sulle oleks ükskõik, mida keegi teine sinust mõtleb? Nagu sa ehk juba arvasid, kui valid eraldatud majakese, oled pigem introvert. Kui valisid teise võimaluse, oled ilmselt rohkem ekstravert.
2. Kujutle oma unistuste päeva. Mida sa ette võtaksid? Kellega koos sooviksid selle veeta?
Kui sinu ideaalne puhkepäev hõlmab mingit rahulikku tegevust vaid ühe või kahe inimese seltsis – või hoopis üksi –, oled ilmselt introvert. Kui sa kujutad end ette ümbritsetuna paljudest inimestest, kes teevad midagi aktiivset, oled tõenäoliselt pigem ekstravert. Kuid ära unusta, et introvertsus ja ekstravertsus ei ole mustvalged omadused. Kujutle skaalat, mille ühes otsas on introvertsus ja teises ekstravertsus. Iga inimene paigutub sellel skaalal teatud kohta, mõned asuvad lähemal introvertsuse otsale ja teised ekstravertsuse. Keegi ei ole läbinisti introvert või ekstravert. „Niisugune inimene viibiks hullumajas,” kirjutas Carl Jung, kuulus Šveitsi psühholoog, kes võttis esimest korda kasutusele termini „introvert”. Lahti seletatult tähendab see, et me kõik käitume mõnes olukorras ekstraverdina ja teistes introverdina. Näiteks, kui ma olen koos lähedaste sõpradega, siis ma räägin, naeran, vaidlen ja mõnikord koguni tantsin. See on nii, kuna ma tunnen end nende seltsis mõnusalt – kuid olen sellegipoolest introvert, kes vajab rohkesti üksiolekuaega.
Seda raamatut kirjutades vestlesin sadade introvertidega. Nagu meil kombeks, toimusid mõned neist vestlustest kirjalikult, e-posti ja sotsiaalmeedia kaudu. Mõnel juhul oli mul aga piisavalt õnne istuda kellegagi maha ja intervjueerida teda näost näkku. Jagan kogu raamatu jooksul kommentaare introvertidelt, keda ma küsitlesin, nagu ka teadusuurimusi, isiklikke kogemusi ning lugusid, mis on avaldatud veebisaidil IntrovertDear.com. Introverdina võid sa end selle raamatu mõnes osas ära tunda, teistes mitte. Olgu siis selge: see on täiesti normaalne. See, et sa kõige siinkirjutatuga ei suhestu, ei tähenda, et sa pole introvert. Pole olemas õiget või väära viisi oma introvertsuse avaldamiseks.
Nõuandeid ekstravertidele
Kas ma tajun siin ka ekstraverte? Ära arva, et ma sind ei näinud, minu introverdiraamatus teiste seas (enamik ekstraverte lihtsalt arrrrrmastab olla seal, kus on inimesi). Aga ära muretse, sinagi oled siin teretulnud. Tõtt-öelda olen enamikku peatükkidesse poetanud nõuandeid just sulle, et aidata introverte paremini mõista. Need on kirjas kastikestes. Pole oluline, kas sa oled ekstravert, kelle partner on introvert, või introverdi töökaaslane, pereliige või sõber – selles raamatus on midagi ka sinu jaoks.
Miks ma selle raamatu kirjutasin
Introverte on juba liiga kaua valesti mõistetud. Võib-olla olime me need, keda mänguväljakul kiusati kui lapsi, kes olid teistsugused. Meil võivad olla suurepärased ideed, kuid napib enesekindlust nende väljaütlemiseks. Meile on öeldud, et oleme liiga vaiksed, liiga tundlikud või liiga häbelikud. Kui me ütleme, et tahame õhtuks koju jääda, räägivad sõprade valulikud pilgud, et meiega on midagi korrast ära. Lapsepõlvest mäletame täiskasvanuid, kes omavahel sosistasid, et me oleme sisemiselt hullusti katki.
Näiteks Keia on introvert, kes tunneb end tööl kõrvalseisjana. „Inimesed näivad alati mõtlevat, et ma olen tusane, või ei taha et mind tüüdata, ja mõnel juhul see ongi nii,” räägib ta. „Mul pole midagi selle vastu, et aeg-ajalt lobiseda, aga ma tunnen, et töö edeneb kõige paremini siis, kui olen vait ja keskendunud.” Tema töökaaslased ei saa niisugusest vaikimisvajadusest aru. Tõtt-öelda on läbisaamine nendega ajuti üsna pingeliseks muutunud. Nad ütlevad talle, et ta on liiga vaikne või peaks avatum olema. See teeb Keiale suurt meelehärmi, sest nagu paljud introverdid, on ta tööl selleks, et tööd teha. Mitte sõprussuhete arendamiseks.
Ta mõtiskleb, miks ta peaks küll rohkem rääkima. Ta teeb oma tööd hästi. Tal ei ole töökaaslaste vastu midagi. „Mulle lihtsalt meeldib omaette olla,” ütleb ta. „Ma naudin mõtlemist ja iseenda väikses maailmas olemist. See lõõgastab mind ja siis tunnen ma end vabana. Mõnikord tekitavad inimesed minus tunde, nagu tähendaks introvertsus seda, et ma olen justkui kurjategija. Soovin, et töökohad oleksid meiesuguste inimeste suhtes hoolivamad. Me ei taha ju midagi halba.”
Amanda on teine introvert, kes ei taju kokkukuuluvustunnet. Kui ta ülikooli astus, polnud ta end veel introverdina määratlenud. Kuid peagi sai selgeks, et ta erineb kaasõppuritest. Pärast loengut, selle asemel et tagasi ühiselamusse minna ja end kellegi tillukesse tuppa pressida, koos kümne kursusekaaslasega, et seal toredasti aega veeta, hiilis ta omapead minema. Ta avastas ülikoolilinnaku lähedal väikse pargi ja veetis seal tunde õppides või lugedes. „Ma ei teadnud, miks ma seda teen või mida see mulle annab,” ütleb ta praegu. „Mul oli lihtsalt