ction> Kui mind sunnitaks ütlema, miks ma teda armastasin, siis tunnen, et ma ei saa seda väljendada teisiti kui öeldes: „Sellepärast, et see oli tema; sellepärast, et see olin mina.“
VANA-AASTAÕHTU
Noor mees kõnnib kalgi täiskuu paistel Blackwateri lahe ääres. Ta oli vana aastat ära saates usinasti klaasi kummutanud, nõnda et silmis oli kirvendama ja kõhus keerama hakanud ning tal oli tuledesärast ja saginast villand saanud. „Lähen jalutan mere äärde,“ ütles ta naabrit põsele suudeldes. „Enne kellalööke olen tagasi.“ Nüüd vaatab ta itta, mõõnavale merele, aeglaselt taanduvale tumedale suudmelahele ning lainete kohal kumavatele valgetele kajakatele.
Väljas on külm ja see peaks tunda andma, aga ta kõht on õlut täis ja tal on üll hea paks mantel. Krae kraabib kukalt ja kurk kuivab, ta tunneb joomauima ja pitsitust. Lähen kastan ennast vette, mõtleb ta, see lööb mu klaariks, sammub siis teerada pidi allapoole ja seisatub rannal, mis on täis tõusuvett ootavaid süngeid mudaniresid.
„Kõik praegu hurmab, hinge poeb,“2 laulab ta kirikukoori sulnil tenorihäälel, puhkeb naerma, ja keegi naerab vastu. Ta nööbib mantli lahti, ajab hõlmad laiali, ent sellest ei piisa, ta tahab tunda lõikavaid iile ihu piitsutamas. Ta ligineb veepiirile ja maitseb keelega soolakat õhku; jah, lähen kastan ennast vette, mõtleb ta, kukutades palitu padurale. Ta on ju seda varemgi teinud, nii poisipõlves kui ka hiljem lõbusas seltskonnas: keskööl, kui vana aasta uue rüpes hinge heidab, uljalt tembutades vette sumanud. Mõõnav Blackwater – tuulgi on vaibunud – ei peluta kübetki, antagu talle vaid klaas ja ta rüüpab sealt põhjani, tükkis soola ja merekarpide, austrite ja muuga.
Kuid miski muutub loodete või õhu liikumises: veepind värahtab, lähemale astudes näib tukslevat ja tuikavat, sumbub seejärel tasaseks ja siledaks, et sealsamas otsekui mingi puudutuse peale tagasi põrgates vappuma lüüa. Ta läheb veel ligemale, üha kartmata; kajakad tõusevad ükshaaval lendu, kuni viimane neist toob kuuldavale äreva kriiske.
Külm tabab teda hoobina vastu kukalt, ta tunneb, kuidas see läbi särgi naha vahele tungib. Napsilustlik tuju on üle läinud ja pimedus on lohutu; ta otsib silmadega mantlit, aga kuu on pilve taha kadunud ja midagi pole näha. Ta hingab aeglaselt, õhk on jäine, ühtäkki on padur ta jalge ees lige, justnagu oleks miski sealt vee üles pressinud. Tühiasi, see on tühiasi, mõtleb ta ennast julgustades, ent siis kordub sama: kummaline tardumushetk – nagu vaataks mõnd fotot –, seejärel ohjeldamatu häiritud võnge, mis ei saa olla pelgalt loodete säbrutus. Ta usub nägevat – on kindel, et näeb – liikumas mingit hiiglaslikku eemaletõukavat kühmakat ketendava ja kobrutava kooriku all. Sama järsku on see kadunud.
Ses pimeduses poeb ta hinge hirm. Midagi seal on, ta tunneb seda passimas – armuheitmatu, peletislik, vees võrsunud, pilk ainiti tema poole kõõritamas. Põõnab kuskil sügavuses, kuni tõuseb viimaks pinnale; ta kujutleb, kuidas see õhku haistes endale himukalt teed murrab. Seistes silmitsi sealsamas ees ootava süüdimõistmise ja kohtuotsusega, halvab teda õud ja süda jätab lööke vahele: kui patune ta on olnud, mäherdune sünge kämp peitub ta sisimas! Ta tunneb end rüüstatuna, kogu maailma headusest ilmajäetuna, tal ei ole enese kaitseks midagi öelda. Ta vaatab mustavat Blackwaterit – ja seal see jälle on: miski paneb veepinna voogama ja kaob taas; jah, see on olnud seal kogu aeg, ootel, ja lõpuks on see talle jälile saanud. Ta tunneb iseäralikku rahu: lõppude lõpuks peab õigus maksvusele pääsema ja ta tunnistab end meeleldi süüdi. Puhas kahetsus, ei mingit lunastust, tulgu kõik, mis ta on ära teeninud.
Siis aga tõuseb tuul ja hajutab pilved ning kuu näitab arglikult oma palet. Valgus on vidune, ent õdus, ja sealsamas ongi ta mantel, vaevalt sammuke eemal, hõlmad porised; kajakad naasevad vee kohale, ja teda valdab pentsik tunne. Ülalt teerajalt kostab temani naeruhääl – piduriietes tüdruk ja poiss – ning ta lehvitab ja hüüab: „Ma olen siin! Ma olen siin!“ Ja siin ma olen, mõtleb ta, siin lahepõhjal, mida ta tunneb paremini kui oma kodu, sellal kui meri pöörab tõusule ja karta pole midagi. Peletislik! mõtleb ta ja naerab kergendustundest joovastudes enda üle: otsekui võiks vees olla muud peale heeringate ja makrellide!
Blackwateris pole midagi karta, ei midagi kahjatseda – kõigest üks hämminguhetk pimeduses, ja liiga palju napsi. Vesi, mis talle ligemale tõuseb, on jälle ta vana semu ning selle kinnituseks sammub ta sellele vastu, astub sesse saabastega sisse, ajab käed laiali ja kisendab: „Siin ma olen!“ – ning kajakad vastavad talle. Kastan end ainult korraks vette, mõtleb ta, ja meid seob see kaunis öö, ning libistab naerdes särgi seljast.
Kellapendel kiigub uude aastasse – ja sügavuse palgeil valitseb pimedus.
I
KUMMALISED LOOD ESSEXIS
JAANUAR
1
Trööstitu päev, kell oli üks pärastlõunal ning ajakera Greenwichi observatooriumi tornitipus oli alla langenud. Algmeridiaan oli jääs, nagu olid jääs ka toimekal Thamesil sagivate pargaste peelid ja trossid. Kiprid arvestasid aega ja loodeid ning sättisid härjaverepunased purjed kirdetuule järgi; üht raualasti lossiti Whitechapeli valukoja juures, kus vasaralöögid kõlasid viimsepäeva kellahelinana, justkui oleks aeg otsa saamas. Oma aega istusid vangid Newgate’i müüride taga ja aega lõid surnuks filosofeerijad Strandi kohvikuis; seda raiskasid need, kes ihkasid möödanikku tagasi, ja kiirustasid takka nood, kes ootasid olevikku mööduvat. Clementi kiriku kellad laulsid oma vana liisusalmi, Westminsteri kell oli tumm.
Aeg oli raha börsil, kus inimeste lootus ajada kaamel läbi nõelasilma pärastlõuna edenedes aina vähenes, ja Holborni kontorihoones andis pikahambuline emakell elektrilöögi, et panna oma kaksteist orikella helisema. Nagu üks mees tõstsid ametnikud silmad arveraamatult, ohkasid ja langetasid siis jälle pilgu. Charing Cross Roadi tornis kõrguva kaarikukuju alla tõi aeg tuhisevad omnibussid ja troskad ning Bartsi ja Royal Borough’ palateis muutis valu minutid tundideks. Wesley kirikus kõlas laul „Elulaevuke on sõudnud“ ja lauljad lootsid, et see sõuaks rutemini, ning kaugemal Bunhill Fieldsi kalmudel sulas jää.
Lincoln’s Innis ja Middle Temple’is silmitsesid advokaadid kalendrit ja nägid aegumistähtaegu saabumas; Camdeni ja Woolwichi toakestes õelutses aeg armastajatega, kes panid imeks tundide tormakat möödumist, hiljem aga mõõtis neile tavapärased haavad. Üle kogu linna, ridamajades ja üürikorterites, peenes seltskonnas ja põhjakihis ja keskklassis aega veedeti ja lasti käest, võideti ja kaotati – ja kogu see aeg sadas aina jäist vihma.
Euston Square’i ja Paddingtoni metroojaam ahmisid endasse reisijaid, keda valgus sisse nagu külluslikku toorainet, mida töödelda ja valutoodeteks pressida. Circle Line’il läände liikuva vaguni katkendlik valgus lasi näha, et Timesil pole midagi head teada anda ja et ühest kotist on vahekäiku pudenenud riknenud puuvilju. Lõhnas vihmamantlite vihma järele ning keset reisijaid korrutas doktor Luke Garrett ülestõstetud krae varjus endamisi inimsüdame osade nimetusi. „Vasak vatsake, parem vatsake, ülemine õõnesveen,“ loetles ta sõrmedel, lootes, et see litaania rahustab ta enda ärevalt pekslevat südant. Mees tema kõrval tõstis hämmeldunult pilgu ja pööras selle siis õlakehituse saatel ära. „Vasak koda, parem koda,“ ütles Garrett pominal – ta oli võõraste uurivate pilkudega harjunud, aga ei näinud põhjust neist ülemäära välja teha. Tema hüüdnimi oli Paharet, sest enamasti küündis ta vaevu teise mehe õlani ja tal oli silmatorkav kappav kõnnak, mis jättis mulje, nagu võiks ta ühtäkki täiesti ootamatult aknaeendile kablutada. Isegi läbi mantli võis aimata ta jäsemetes pakitsevat jõudu ja otsmik ta silmade kohal oli kummunud, justnagu suudaks see hädavaevu ohjeldada tema mõistuse haaret ja tarmu. Tal oli uhkeldav pikk must juuksetukk, mis meenutas rongatiiba, ja selle all tumedad silmad. Ta oli kolmekümne kahe aastane januse ja talitsematu vaimuga kirurg.
Valgus kustus ja süttis taas ning Garretti sihtpunkt lähenes. Ta pidi tunni aja pärast olema ühe patsiendi matustel, ja mitte kunagi polnud keegi tundnud end leinarõivais sedavõrd lahedalt. Michael Seaborne oli surnud kuue päeva eest kõrivähki ning ta oli talunud võrdselt ükskõikselt nii toda õgivat tõbe kui ka arsti tähelepanu. Ent Garretti mõtted ei olnud pidama jäänud lahkunul, vaid hoopiski tolle lesel, kes (nagu ta naeratades kujutles) võis parasjagu