suurt pistmist. Patsient oli toona olnud veel võrdlemisi kõbus, ehkki tavatses justkui kõrimähisena kanda kahekordset kaelasidet. Side oli alati siidist, alati hele ja tihti õige pisut plekiline – oli võimatu kujutleda, et säherdune tähenärija oleks teinud seda kogemata, ja Luke kahtlustas, et ta tahab panna oma külalisi ennast halvasti tundma. Seaborne’il oli õnnestunud jätta mulje pikast kasvust, sest ta oli äärmiselt kiitsakas, ja ta kõneles nii vaikselt, et tema kuulmiseks pidi talle lähedale minema. Tal oli sisisev kõnemaneer. Ta oli kombekas ja tema küünepõhjad olid sinised. Esimesel visiidil oli ta end üleval pidanud rahulikult ja keeldunud soovitatud lõikusest. „Ma kavatsen lahkuda siitilmast samasugusena, nagu ma siia tulin,“ ütles ta, patsutades siidrätti oma kaelal. „Armideta.“
„Pole vaja kannatada,“ sõnas Luke tarbetut lohutust pakkudes.
„Kannatada!“ See mõte lõbustas teda päevselgelt. „Õpetlik kogemus kahtlemata.“ Siis oli ta küsinud, otsekui oleks üks mõte teisest loomulikuna välja kasvanud: „Öelge mulle, kas te olete mu naisega tutvunud?“
Garrett meenutas oma esimest kohtumist Cora Seaborne’iga sageli, ehkki õigupoolest ei saanud tema mälu selles asjas usaldada, sest kogu järgnenu oli seda vorminud. Naine oli ilmunud sesse hetke nagu kutse peale ja peatunud lävel, et külalist uurida. Seejärel oli ta sammunud üle vaiba, kummardunud suudlema abikaasa otsmikku ja jäänud seisma tema tooli taha, käed välja sirutatud. „Charles Ambrose väidab mulle, et ükski teine arst ei sobi. Ta andis mulle teie artikli Ignaz Semmelweisi elust – kui te lõikate sama hästi, kui kirjutate, elame me kõik igavesti.“ See sundimatu meelitus oli vastupandamatu ja Garrett ei suutnud naeratusele vastu panna ning koogutas talle ulatatud käe kohal. Naisel oli sügav, ent mitte vaikne hääl ja esiti tundus Garrettile, et tal on mingi ränduri aktsent nagu inimestel, kes ei ole kunagi elanud pikalt ühel maal, kuid tegelikult oli tal pelgalt kerge kõnehäire, mis avaldus mõne kaashääliku venitamises. Ta hall kleit oli lihtsa lõikega, aga selle kangas läikles nagu tuvikael. Ta oli pikk, ent mitte kleenuke, ja tal olid hallid silmad.
Järgmiste kuude jooksul oli Garrett hakanud pisut aru saama sellest pinevusest, mida võis Foulis Streetil sandlipuu- ja joodilõhna kõrval haista. Isegi kõige rängemates valudes avaldas Michael Seaborne mingit pahelist mõju, millel oli vähe pistmist vigase inimese tavapärase võimuga. Tema naisel olid jahutavad rätikud ja hea vein alati valmis pandud, ta oli sedavõrd innukas õppima, kuidas libistada nõela veeni, et ta oleks võinud kehastada naiselike kohustuste õpikut. Ent Garrett ei märganud Cora ja tema abikaasa vahel kunagi vähimatki kirge. Puhuti kahtlustas ta naist koguni soovis mehe eluküünal ära kustutada: mõnikord kartis ta süstalt ette valmistades, et naine kutsub ta kõrvale ja ütleb: „Andke talle rohkem, andke talle natuke rohkem.“ Kui naine kummardus padja kohale toda kuivetunud pühakunägu suudlema, tegi ta seda ettevaatlikult, otsekui arvaks, et mees võib end püsti ajada ja vihaga ta nina hammustada. Põetajad, kes palgati meest riietama ja puhastama ja tema voodiriideid pesema, pidasid harva nädalatki vastu, viimane neist (üks pühendunud Belgia neiu) oli läinud Luke’iga koridori ja sosistanud: „Il est comme un diable!“ ja näidanud talle oma rannet, ehkki seal polnud midagi näha. Üksnes nimetu koer – ustav, kärnas, alati voodi läheduses – ei kartnud oma isandat või oli temaga lihtsalt ära harjunud.
Aja jooksul tutvus Luke Garrett Seaborne’ide vaikse tumedapäise poja Francise ja tema hoidja Marthaga, kel oli ebameeldiv komme hoida Cora Seaborne’i kõrval seistes justkui omanikuna kätt naise piha ümber. Õige varsti ei pööratud patsiendi põgusalegi läbivaatamisele mingit tähelepanu (ja mis mõte sel lõppude lõpuks olnuks?), vaid Luke kutsuti uurima fossiilset hammast, mille Cora oli postiga saanud, või selgitama põhjalikult oma püüdlusi südamekirurgia arendamisel. Ta praktiseeris naise peal hüpnoosi, selgitades, kuidas seda oli kunagi kasutatud sõjaajal, et kergendada sõdurite käte-jalgade amputeerimist; nad mängisid malet, kus partii lõpuks avastas Cora kurvastades, et vastane oli rivistanud kõik oma jõud tema vastu. Luke diagnoosis endal armumise, ei otsinud aga selle tõve vastu mingitki rohtu.
Ta tajus naise juures alati isesugust tarmu, mis oleks justkui tallele pandud ja ootaks vallapääsu; Michael Seaborne’i lõpu lähenedes tundus talle, et naise jalad võiksid sillutisel siniseid sädemeid lüüa. Lõpp saabuski, ja Luke oli olnud kohal ka viimse hingetõmbe aegu, mis oli vaevane, kärane, otsekui oleks patsient viimasel hetkel hüljanud ars moriendi ja ihanud üksnes elada veel viivukese. Ja kõige tipuks oli Cora jäänud muutumatuks: ei leina, ei kergendust; kord ta hääl murdus, kui ta teatas, et koer oli leitud surnult, polnud ent selge, kas see ajas teda nutma või naerma. Pärast seda kui surmatunnistus oli kinnitatud ja kõik, mis oli Michael Seaborne’ist alles jäänud, paiknes mujal, ei olnud Garrettil ühtki mõistlikku põhjust Foulis Streetil edasi käia, aga igal hommikul ärgates täitis ta mõtteid üksainus siht, ja raudvärava juurde jõudes avastas ta, et teda oodatakse.
Rong peatus ja ta kandus ühes rahvamassiga mööda platvormi edasi. Sel hetkel valdas teda kurbustunne, ehkki mitte Michael Seaborne’i ega tema lese pärast; kõige rohkem muretas teda mõte, et see võib olla tema viimane kohtumine Coraga – et ta võib näha naist viimast korda ja üksnes vilksamisi, leinakellade helina saatel. „Ikkagi pean ma seal olema,“ ütles ta, „kasvõi ainult selleks, et näha kirstukaane kinnikruvimist.“ Teisel pool piletiväravaid sulas kõnniteedel jää, kahkjas päike oli loojumas.
Riides nagu niisugusele päevale kohane, istus Cora Seaborne peegli ees. Pärlripatsiga kuldkõrvarõngad olid teinud kõrvanibud hellaks, sest need oli olnud vaja jälle läbi naha torgata. „Kuni need mind nutma ajavad,“ ütles ta, „pean nendega leppima.“ Ta nägu oli kahvatuks puuderdatud. Must kübar ei sobinud talle, aga sel oli nii loor kui ka must suletutt ja see jättis sündsalt leinava mulje. Musta värvi käisenööbid olid lahti ning varrukaserva ja kinda vahelt paistis valge nahariba. Kleidikaelus oli pisut madalamal, kui talle oleks meeldinud, paljastades rangluul pöidlapikkuse ja laiuse lillekujulise armi. Sel olid täpselt samad piirjooned nagu tol ornamendil ühel neist hõbedastest küünlajalgadest, mis olid ääristanud hõberaamiga peeglit; tema abikaasa oli pressinud selle tema nahasse, justkui oleks ta vajutanud pitserisõrmuse vahasse. Ta oli mõelnud selle ülevärvimisele, aga see oli talle meeldima hakanud ja ta teadis, et mõnes seltskonnas peeti seda kadestades tätoveeringuks.
Ta pööras pilgu peeglilt ära ja uuris tuba. Iga külaline oleks uksel hämmingus seisma jäänud, nähes ühelt poolt rikka naise kõrget pehmet voodit ja damastkardinaid ning teiselt poolt teadlase töötuba. Kaugem nurk oli täis botaanikaalaseid trükiseid ja atlastest rebitud kaarte ning paberilehti, millele ta oli suurte mustade tähtedega kirjutanud tsitaate („Ära kunagi unele rooliratta taga! Ära keera kompassile selga!“). Kaminasimsile oli suuruse järgi paigutatud kümmekond ammoniiti, nende kohal oli kuldraamis pilt, mil paleontoloog Mary Anning ja tema koer uurivad Lyme Regise pankrannikul üht kivitükki. Kas see kõik – vaip, toolid, kristallklaas, millest ikka veel õhkus veinilõhna – oli nüüd tema oma? Nii ta arvas, ja selle mõtte peale haaras ta jalgu iseäralik kergus, justnagu oleks ta pääsenud Newtoni seaduste lõa otsast ja avastanud, et ulatub laeni. See tunne oli küll siivsalt hillitsetud, aga ometigi ta tajus seda: mitte lausa õnnelikkus ega isegi rahulolu, vaid kergenemine. Kurbustki oli hinges, kahtlemata, ja ta oli selle eest tänulik, sest kui tahes vastumeelne oli mees lõpus ka olnud, oli ta teda kujundanud, vähemalt jaolt – ja kas enesepõlgus muudaks siis midagi paremaks?
„Jah, tema tegi minust selle, kes ma olen,“ ütles ta, ja meenutused tuprusid nagu suits ärapuhutud küünla kohal. Seitseteist, ta elas koos isaga mäe otsas majas, ema oli ammu surnud (tõsi, ta oli jõudnud enne lahkumist hoolt kanda, et tütart ei lämmatataks tikkimistöö ja prantsuse keelega). Isa – kes ei teadnud õieti, mida oma mõõduka varandusega peale hakata ja keda ta üürilised üleolevalt sallisid – oli läinud välja asju ajama ning naasnud üheskoos Michael Seaborne’iga. Ta oli esitlenud tütart uhkusega – ise paljajalu, aga teab puha ladinakeelseid asju – ja külaline oli võtnud ta käe ning seda imetlenud, aga ka tõrelnud temaga katkise küüne pärast. Ta tuli veelgi külla, ja veel, kuni teda hakati ootama; ta tõi kaasa oma õhukesi raamatuid ja täiesti tarbetuid kivikesi. Mees kiusas teda, pani oma pöidla ta peopessa ja surus, kuni hakkas nii valus, et tundus,