Vaata oma hinge. Valerie Russel

pidanud olema väga iseseisev. Ta teadis, et tõrguks iga võõra surve ja soovi vastu teha midagi vastupidiselt tema omale. Seda meest vaadates oli esimesest hetkest selge, et ta tahab igas suhtes domineeriv olla. Kuidas tema sai siis alla anda?

      Praegu vaatas ta meest ilmselt hoopis teise pilguga, sest ei tundnud tema vastu mingeid tundeid. Millega mees teda veetles? Miks abiellus ta mehega sellise rekordiliselt lühikese aja jooksul? Kas ta tõesti armastas meest või sunniti teda seda tegema? Mis siis ikka, polnud raske nõustuda, et mees on pilkupüüdev ja isegi huvitav.

      “Kõik noorpaarid sõnelevad aeg-ajalt,” jätkas mees. “Räägitakse, et esimene aasta on kõige raskem. Kaks inimest ei suuda üleöö õppida teineteisega koos elama.”

      Mees tõstis näo ja sellel säras naeratus.

      “Kõige suurem rahutooja on ühine voodi. Oled minuga nõus?”

      Julia kahvatud põsed kattusid punaga.

      “Öelge, kas olete kogu aeg selles paigas elanud?” küsis ta kiirustades.

      “Ei, sündisin ja kasvasin Londonis. Nagu ka sina.”

      “Mis sundis teid siia kolima?”

      “Selleks oli mitmeid põhjusi.”

      Juliale tundus, et mees kõhkles hetke.

      “Londonis juhtisin koos partneriga firmat, aga ta otsustas oma äriga alustada. Mulle naeratas õnn ja viis aastat tagasi sõitsin siia.”

      Mees vaatas teda pika pilguga.

      “Kõike seda teadsid sa juba enne meie pulmi. Sa ei mäleta seda?”

      Julia raputas pead.

      “Palun, ära turrita nagu siil. Me peame endale aru andma, et su mälu ei taastu üleöö. Meil kulub palju aega ja kannatust, et kõike otsast alata. Ma pean sind uuesti tundma õppima, et teada, kuidas sinuga käituda.”

      Julia süda tardus. Ta tundis, kuidas meelekohal hakkas pulseerima veresoon.

      “See pole lihtne, eks? Te ei või ju oodata, et ma… me kohe sinna tagasi pöördume, kust alustasime?”