lindy hop’i keerutamas – ei mingit sõda, ei mingeid natse, üksnes muusika ja toit ja vein ja armastus.
Siis sai ta aru, kui valjult muusika mängib, keeras selle vaiksemaks ja lakkas tantsimast. Ta ei tahtnud, et ta isa jälle trepist üles tuleks ja korduks taas vaidlus muusika üle. Michele põlastas džässi. Eelmisel nädalal oli ta tabanud Pino perekonna Steinwayl harjutamas Meade Lux Lewise bugipala „Low Down Dog“ ning see oli talle justkui mõne pühaku rüvetamine.
Pino käis duši all ja vahetas riideid. Mõni minut pärast seda, kui katedraali kellad lõid kuut õhtul, kobis Pino tagasi voodisse ja vaatas lahtisest aknast õue. Äikesepilved olid kui peoga pühitud ning San Babila tänavailt kajasid tuttavad helid. Viimased poed sulgesid uksi. Milano rikkad ja moekad kiirustasid kodu poole. Ta kuulis nende elavaid hääli üheskoos, otsekui tänavakoori – naisi naermas millegi rõõmustava peale, lapsi nutmas mingi pisikese tragöödia pärast, mehi omavahel vaidlemas ei millegi muu pärast kui üksnes itaallaslikust armastusest sõnalahingute ja tehtud solvumise vastu.
Pino võpatas allkorrusel heliseva uksekella peale. Ta kuulis hääli teretamas ja hääli külalisi vastu võtmas. Ta vaatas kella. Oli 18.15. Film algas kell seitse ning kino ja Anna juurde oli tükk maad minna.
Pinol oli üks jalg aknast väljas ja ta kobas sellega eendit, mida mööda pääses tuletõrjetrepi juurde, kui kuulis enda selja taga naerupahvakut.
„Ta ei tule,“ ütles Mimmo.
„Küll ta tuleb,“ ütles Pino aknast välja ronides.
Maani oli kõva üheksa meetrit ning eend ei olnud kuigi lai. Tagatrepini pääsemiseks pidi ta selja vastu seina suruma, külitsi järgmise aknani nihkuma ning sealt sisse ronima. Minuti pärast oli ta aga väljas, maas ja liikus.
Kino tulekiri oli uute pimendamisnõuete tõttu välja lülitatud. Plakatil Fred Astaire’i ja Rita Hayworthi nimesid nähes aga hakkas Pino süda kõvemini põksuma. Ta armastas Hollywoodi muusikale ning eriti selliseid, kus mängis sving. Ning vahel nägi ta unes Rita Hayworthi niimoodi, et … noh …
Pino ostis kaks piletit. Samal ajal kui teised vaatajad riburada kinno astusid, seisis tema paigal ning otsis silmadega tänavalt ja kõnniteedelt Annat. Ta ootas seni, kuni teda tabas tühi ja laastav arusaam, et naine ei tule.
„Ma ju ütlesin sulle,“ ütles Mimmo tema kõrvale imbudes.
Pino tahtis vihaseks saada, aga ei suutnud. Sisimas armastas ta oma väikevenna söakust ja enesekindlust, tema mõistust ja nutti. Ta andis ühe pileti Mimmole.
Poisid läksid kinno sisse ja otsisid oma kohad üles.
„Pino?“ küsis Mimmo vaikselt. „Millal sa kasvama hakkasid? Viieteistkümneselt?“
Pino hoidis naeratust tagasi. Vend muretses pidevalt selle pärast, et on liiga lühike.
„Tegelikult vist kuueteistkümneselt.“
„Aga võib-olla varem?“
„Võib-olla.“
Tuled kustusid ning fašistliku propaganda ringvaade algas. Pino oli endiselt rusutud sellest, et Anna talle korvi andis, kui Il Duce ekraanile ilmus. Ülemjuhataja kombel medaleist kubiseva mundrikuue, vöö, sineli, kalifeede ja põlveni ulatuvate kiiskavate ratsasaabastega Benito Mussolini jalutas koos ühe välikomandöriga Liguuria mere äärsel kaldajärsakul.
Diktori sõnul inspekteeris Itaalia diktaator parajasti kindlustusrajatisi. Ekraanil olid Il Duce käed kõndimise ajal selja taga kokku pigistatud. Imperaatori lõug osutas silmapiiri poole. Tema selg oli nõgus. Tema rind oli taeva poole kummis.
„Ta on nagu väike kukk,“ ütles Pino.
„Psst!“ sosistas Mimmo. „Tasem.“
„Miks? Iga kord, kui ma teda näen, on mul mulje, et ta tahab kisendada: „Kikerikii!““
Vend itsitas, ringvaade aga praalis edasi Itaalia kaitsevõimest ja Mussolini kasvavast tähtsusest maailmas. See oli puhas propaganda. Pino kuulas igal õhtul BBC-d. Ta teadis, et see, mida ta näeb, ei ole tõsi, ning ta oli rõõmus, kui ringvaade lõppes ja flm algas.
Peagi haaras Pinot flmi koomiline süžee ning ta nautis iga stseeni, kus Hayworth ja Astaire omavahel tantsisid.
„Rita,“ ütles Pino ohates pärast rida keerutusi, mille peale Hayworthi kleit liikus mööda ta jalgu kui matadoori keep. „Ta on nii elegantne, just nagu Anna.“
Mimmo nägu tõmbus kõveraks. „Ta andis sulle korvi.“
„Aga ta oli nii ilus,“ sosistas Pino.
Õhurünnaku sireen pistis huilgama. Inimesed hakkasid karjuma ja toolidelt püsti kargama.
Ekraan tardus ning sinna jäi suur plaan Astaire’ist ja Hayworthist põsk põse vastas tantsimas, huuled ja naeratused paanikas rahva poole.
Samal ajal kui flm ekraanil sulas, hakkasid õhutõrjesuurtükid õues ragistama, esimesed nähtamatud liitlaste pommitajad tühjendasid oma laadungi ning Milano kohal kaikus leekide ja hävingu avamäng.
Kolmas peatükk
Publik tormas karjudes kino uste poole. Pinol ja Mimmol oli kabuhirm ning nad püsisid trügiva rahvamassi seas, kui üks pomm kõrvulukustava kärgatuse saatel plahvatas ning kino tagaseina pilbasteks lõi, paisates lendu kiviprahti, mis rebis ekraani ribadeks. Tuled kustusid.
Pino sai millegagi kõvasti vastu põske ja see hakkas verd jooksma. Ta tundis haava tukslemas ja verd lõuale tilkumas. Nüüd juba pigem šokis kui paanikas, läkastas ta suitsust ja tolmust ning rühkis edasi. Talle läks puru silma ja ninasõõrmetesse, mis kipitasid kõvasti, kui nad koos Mimmoga kummargil ja köhides kinost väljapääsu otsisid.
Väljas üürgasid sireenid endistviisi ja pommid muudkui langesid, crescendo oli veel kaugel. Tuli laastas maju mõlemal pool kino. Õhutõrjesuurtükid ragistasid. Trasseerivad laengud joonistasid taevasse punaseid kaari. Nende laengud põlesid nii eredalt, et Pino nägi enda kohal Lancasteri pommitajate siluette, tiib tiivas kinni kolmnurgas lendamas justkui suur parv tumedaid hanesid kesk ööd teel lõunamaale.
Vapsikute suminat meenutava heli saatel langes aina enam pomme, mis üksteise järel lõhkesid, läkitades taeva poole tulekeeli ja õlist tossu. Mõned lõhkesid sedavõrd põgenevate Lella noormeeste lähedal, et nad tundsid lööklainet läbi keha vemmeldamas ning oleksid peaaegu tasakaalu kaotanud.
„Pino, kuhu me lähme?“ hüüdis Mimmo.
Hetkeks oli ta mõtlemiseks liiga hirmunud, kuid ütles siis: „Duomosse.“
Pino läks oma venna ees ainsasse kohta Milanos, mida valgustas miski muu peale leekide. Kaugelt vaadates paistis katedraal prožektorite valguses ebamaine, peaaegu kui taeva läkitus. Nad jooksid ning vapsikud taevas ja plahvatused hääbusid ning lakkasid sootuks. Ei mingeid pommitajaid enam. Ei mingit suurtükituld enam.
Üksnes sireenid ning nutvad ja hõiklevad inimesed. Üks meeleheitel isa hoidis laternat käes ning kaevas telliskiviprahis. Tema naine nuttis sealsamas, emmates oma surnud poega. Mõned nutvad inimesed olid laternatega kogunenud ümber tüdruku, kes oli käest ilma jäänud ning sealsamas tänaval surnud, kalkunud silmad pärani.
Pino polnud enne kunagi surnuid näinud ning hakkas ka ise nutma. Miski ei ole kunagi enam endine. Nooruk tundis seda sama selgesti kui endiselt kõrvus kaikuvat vapsikute suminat ja plahvatuste kõma. Miski ei ole kunagi enam endine.
Viimaks jõudsid nad Duomo enda juurde. Katedraali juures pommiauke ei olnud. Polnud rususid. Polnud leeke. Kui taamal poleks kostnud leinaitku, võinuks arvata, et rünnakut pole toimunudki.
Pino naeratas põgusalt. „Kardinal Schusteri plaan läks korda.“
Mimmo kortsutas kulmu ja ütles: „Kodu on küll katedraali lähedal, aga mitte nii lähedal.“
Poisid jooksid läbi pimedate tänavate rägastiku, mis viis Via Monte Napoleone maja number 3 juurde. Kotikauplus ja nende korter selle kohal paistsid