neid vaja. Tal oli ebameeldiv seda tunnistada, aga ta oli muutunud nende väikestest närustest südametest sõltuvaks.
Terje Nitter jalutas rahulikus tempos mööda linna uut põhjapoolset rannateed. Gardsviki ääres möödus ta kahest pehkinud paadikuurist, mille vastas asus Vesteholmen. Laid oli uduhämus vaid hall vari, mille ümber loksusid lained. Jalgtee kulges edasi Gauldølavegeni poole ja Terje teretas üht noort lapsevankriga jalutavat paari. Ta vahetas nendega paar sõna ja lonkis siis edasi. Püüdis keskenduda probleemile, mille ta pidi lahendama. Ta pidi sekkuma. Tegutsema. Muidu variseb kõik kokku.
Emilie Vormedali surm lisandus nende mõtlematute tegude ritta, mis äratasid soovimatut tähelepanu ning söötsid politseile ja ajakirjandusele palli ette. Seda poleks tohtinud juhtuda, ta needis oma piiritut naiivsust. Ta oleks pidanud arvestama, et midagi niisugust võib juhtuda. Analüüsima riske põhjalikumalt. Suurmeister peab alati mõtlema mitu käiku ette, olema kõigeks valmis ja valima sellise positsiooni, kus oleks endiselt arvukalt võimalusi. Terje Nitter mõistis, et ta oli käitunud nagu algaja. Lootnud pimesi organisatsiooni ideaalide ja põhiväärtuste peale. Pühendumus, anonüümsus ja lojaalsus. Temale tundus selle vastu eksimine mõeldamatu, aga kui eredalt põles leek teiste südames?
Ta läbis viimase teelõigu Kvalsviki seljandiku harjale ja põikas sealt Kvaleni tuletorni juurde. Kaljud olid märjad ja libedad, aga ta istus siiski maha. Imetles kalda poole pürgivaid murdlaineid.
Värske mereõhk teritas meeli. Aitas tal mõelda kaugemale, avaramalt. On olemas alternatiiv, mõtles Terje. Lahendus, mis annab neile vajalikku aega. Lähtestus, mis annulleerib eilse saatusliku sündmuse. Lööb kaitsetul ruudul seisva musta etturi.
Ohu kõrvaldamine tekitab veepinnal kergeid säbaraid, aga mitte ohtlikke suuri laineid. Küsimus on kahjude minimeerimises. Neid on nii vähe, et nad ei või kellestki ilma jääda, ja kuna aktsioonini on jäänud neli päeva, on aeg kallis.
Vihm piitsutas väikeste tihedate piiskadena ja tungis vihmamantli krae vahele. Terje tõusis aeglaselt ja tõmbus küüru, püüdes leida varju Põhjamerelt puhuva tuuleiili eest. Tundis kehas kerget värinat – nüüd, mil otsus oli tehtud. See oli kergendus.
Talle tuli meelde ühe raamatu pealkiri, mida ta oli Haraldsgatal Norli raamatustendil näinud. „Nähtamatu mees Salemist”. Terje oli heitnud pilgu tagakaanetekstile. Lugu mehest, keda poleks tohtinud olemas olla. Mehest, kes oli pealtnäha siitilmast lahkunud, aga liikus endiselt vargsi ringi.
„Pealkirjas oleks pidanud olema Salemi asemel Haugesund,” mõtles Terje Nitter ja pööras hommikuudus ootavale linnale selja.
Haugaleite, Haugesund
Pühapäeva ennelõuna, 1. märts
Komissar Lotte Skeisvoll tajus oma kehva vormi kohe, kui ta keeras Vestevegen 53 juurde viivale väiksele teele ja nägi tuules lehvivaid politseilinte. Jalg laskis gaasipedaali lahti. Sõrmenukid tõmbusid valgeks, kui ta kramplikult rooli pigistas. Ta ahmis õhku. Auto jäi keset nõlva seisma ja hakkas aeglaselt tagasi veerema.
Haugesundi kriminalistikaekspertide rühma juht Åse Frugård heitis talle põgusa pilgu, nentis, et Lotte on vist ajutiselt teovõimetu, ja tõmbas otsustavalt käsipidurit. Rattad kraapasid kruusa ja auto jäi seisma.
Lotte laskis pea longu ja hingas sügavalt. Hõõrus kätega nägu ja pomises vaevukuuldava vabanduse. Ta tundis, kuidas Åse Frugårdi kondised sõrmed laskusid tema paremale õlale ja pigistasid seda sõbralikult.
Õe tapmisele järgnenud kuud oli olnud üksainus allakäigutrepp. Dante põrgu, kus kõik teed viisid teda süütunde, enesekriitika ja pigimusta südametunnistuse kuristikule lähemale. Kui ta oli tööle naasnud ja hakanud uuesti uurija ülesandeid täitma, oli tal tunne, nagu rabeleks ta vees ja hakkaks uppuma. Töö ei edenenud hästi ja politsei juhtkond kahtles tema keskendumisvõimes. Sageli jäi ta kontorisse mitmeks tunniks istuma, kuid ei saanud kõige lihtsamaidki asju tehtud.
Uude kuriteopaika minek kergitas kõik tema rängad tunded pinnale. Esimene üksus oli esitanud suulise raporti kell 9.30 ja palunud saata kohale eksperdid. Kahtlane surmajuhtum. Kahekümneaastased tüdrukud surevad harva loomulikku surma. Politseiraadio sahin äratas Lotte mõtetest. Politseipiirkond ei olnud veel uusi digitaalseid sideseadmeid kasutusele võtnud. Esialgu oli endiselt käigus vana analoogside.
„Me näeme, et te peatusite all tee peal. Kas juhtus midagi?”
Lotte raputas oma deemonid maha. Tõstis pea, ajas selja sirgu ja haaras hoidikust mikrofoni.
„Kõik on korras, Knut. Otsustasime parkida natuke kaugemale. Me ei taha autoga kuriteopaigale päris ligi tulla.”
Silmanurgast nägi ta, et Åse Frugård heitis talle kõrvalistmelt imestunud pilgu.
„Selge. Oleme valmis teid siin vastu võtma.”
Lotte tagurdas alajaama juurde väiksele kruusatatud ümberpööramisplatsile. Jättis auto seisma, pani vormijope hõlmad kinni ja tuli autost välja. Vihm trummeldas vastu kapotti ja Lotte tõmbus tuule käes kössi. Mere kohal lasusid rasked hallid pilved ja tigedad lained tagusid vastu Killingøy kaid. Valged vahuharjad uhtusid Sørhaugøyd, kus orientiir Tonjeri tuletorn ootas üksinduses suviseid muuseumikülastajaid. Torn oli mähkunud halli vinesse nagu märtsikuus ikka. Lottel oli ähmaselt meeles, et päike oli millalgi jaanuaris ühe kiirvisiidi teinud.
Lotte kuulis selja tagant pakiruumiluugi mürtsatust. Ta vaatas tagasi. Åse Frugårdi kõhetu kogu oli uppunud pikka kollasesse vihmamantlisse. Tema kõrval seisis suur hall metallist kriminalistikohver, millega ta meenutas Lottele kohmetut ümberasujat Ellis Islandil. Metallkohver ulatus nääpsukesele naisele vööni. Lotte pakkus end kohvrit kandma, aga sai vastuseks vaid ärritatud mühatuse.
Åse Frugård leppis nii mõnegi asjaga, kuid ei sallinud, et teda koheldi kui habrast naisterahvast. Ta võttis mantlitaskust sigareti, pööras tuulele selja ja pani suitsu põlema. Mõrul ilmel, suits suunurgas tolknemas, haaras ta kohvri ja hakkas järsust nõlvast üles minema. Tema pea kohale tõusid aeg-ajalt tossupilved. Ilmselt siis, kui tal on õhku vaja, mõtles Lotte.
Nad jäid politseipiirete ees seisma, Lotte tõstis lindi üles, et Åse läbi pääseks, ja kasutas ühtlasi juhust keerdu läinud lindi sirgu tõmbamiseks. Ta jäi piirde taha seisma ja jälgima Åse Frugårdi, kui kohvrit tassiv kriminalistikaekspert astus viimased sammud valge villani.
Piirdelindi taga seisid noored, kes olid ilmselt tund aega tagasi majas viibinud, kui tüdruk leiti. Õhukestes riietes ja lõdisevad. Läbimärjad. Lotte nägi, et politseimaja vanim mees Lars Stople salvestas nende ütlusi. Ta astus Larsi juurde ja vahetas temaga paar sõna. Oli oluline saada ütlused kätte enne, kui noored jõuavad liiga palju omavahel rääkida. Tagaplaanil seisis salk pominal jutlevaid täiskasvanuid. Üks neist, turske kolmekümne viie ringis mees, tuli Lottele ja Larsile lähemale. Ta esitles ennast kui Trond Anfinseni. Naabrit ja majasõpra.
„Te võite minu maja kasutada, kui teil on vaja inimestega rääkida, ma elan siinsamas,” ütles ta ja lisas: „Siis ei ligune noored nii läbimärjaks.”
Trond Anfinsen osutas allamäge ühele vanemale ookerkollasele majale ja Lotte noogutas. Kui nad ulu alla saavad, on neil võimalik lasta noortel kiirelt ja efektiivselt küsitluslehed täita. Ta andis Lars Stoplele korralduse rahvas kaasa võtta ja tööga pihta hakata.
Lotte vaatas Viljarit otsides ringi ja silmas teda veidi kõrgemal. Ta seisis koos oma poja Alexandriga. Nad näisid olevat lausa teineteise külge klammerdunud. Ta jalutas nende juurde. Frugård ja kohtuarst pidid enne majas oma töö lõpetama, kui ta ise uurimist alustab. Nad teretasid teineteist napi noogutusega, kuigi loomulikum oleks olnud korralik pikk kallistus, kui arvesse võtta, kui kaugele nende sõprus oli arenenud.
Viljari heledad juuksed kleepusid põskedele ning helehalli kulunud mantli õlad ja selg olid vihmast tumedaks tõmbunud. Alexander värises ja lõdises. Lotte pani tähele, et tema näol oli punane kriimustus ja lõua parem pool oli paistes. Poisil oli seljas õhuke roostepunane kampsun ja tema teksased rippusid vihmast rasketena puusadel. Lotte puudutas tema käeselga.
„Kas sul ei ole kuskil mingeid kuivi