toimuda selle suletud ukse taga. Püsisin seega omal kohal, kinnastes käed külgedel rippu. Nüüd tilkus nende küljest vaid mõni piisk. Kõht valutas ja ma teadsin, et hommikuks on valu ja kaotusetunne tugevamad. Siis istun ma lukustatud uksega vannitoas vetsupotil ja nutan nii, et hakkan luksuma.
Ben eksis – mingis mõttes olin ma üksi.
7
September
Kuulsin ust avanemas ja Hannah’ häält. „Kate?“
„Üleval,“ hüüdsin ma, nõjatudes vastu aknaraami nii, et varbad vaevu aknalaua teist serva puudutasid. Küünelakk oli peaaegu välja kasvanud, allesjäänud praguneva kihi alt paistsid poolkuukujulised katmata küüneosad. „Selle nimi on tšintšilja,“ oli maniküürija teatanud – peaaegu uhkelt, nagu oleks ise selle nime välja mõelnud –, keerutades igavat beeži lakipudelit soojendamiseks käte vahel. „See on meie kõige populaarsem sügisvärv.“ Mul oli ükskõik, kas mu varbad on moekad või mitte. Oluline oli see, et need sobiksid musta seeliku ja jakiga, millega ma kavatsesin matustele minna, ega jätaks muljet, nagu läheksin pulma või kohtama. Minu lemmik korallpunane oleks just sellele viidanud.
Mu ema oli surnud kuu aega tagasi ja ma tundsin end ikka kummaliselt mahajäetuna. Isa oli minema läinud, kui ma olin beebi, ja hoolimata kirjadest – trükitud tavalisele valgele paberile, ent siiski kohmetult isiklikud –, mida ta iga kuu saatis ja mida ma harva avasin, oli minu suhe temaga umbes samasugune nagu suhe oma hambaarstiga. Kord aastas tund aega kestev külastus, mis oli umbkaudu sama ebameeldiv kui juurekanali ravi. Olin sellega nõus ainult sellepärast, et ema kutsus isa igal aastal oma sünnipäeval meiega lõunale. Ilmselt ta lootis, et ma annan isale ühel päeval andeks, et ta meid maha jättis, et ma näen isas seda, keda ema paistis ikka nägevat, hoolimata sellest, et abielu lagunes ja isa lahkus.
Ema oli olnud surres oma armastatud aias üksinda – ehkki ta ei osanud üldse süüa teha, oli ta tõeline rohenäpp. See juhtus ühel pühapäeva pärastlõunal, kui David, lapsed ja mina tegime pitsat ja mängisime lauamängu. Ema oli läinud ja mina olin justkui eksinud ning ehkki ma saatsin tüdrukud kooli, riided seljas ja lõunasöök kaasas, möödus ülejäänud osa päevast majas ringi tuiates, koostades nimekirju asjadest, mida ma ei kavatsenudki teha, ja ennast haletsedes. Ema ajas mind aeg-ajalt hulluks – nagu kõik emad –, aga me olime nii kaua kahekesi olnud ja ma armastasin teda väga. Vahetevahel, eriti öösel, oli valu nii hull, et ma arvasin saavat infarkti nagu temagi. Olin veendunud, et olen pärinud tema varjatud südamehaiguse ja mind ootab ees samasugune saatus.
Kui valu oli kõige tugevam, kinnitas David mulle pidevalt, et ma ei saa infarkti. Ta kuulas keset ööd mu kerkivat-langevat rinda ja suhtus mu sümptomitesse – südame kiire põksumine, higistamine ja iiveldustunne – tõsiselt, sest ta oli mu abikaasa ja armastas mind. Ta oli minuga viimasel ajal kannatlikum, mitte nagu siis, kui ma muretsesin, et Josie kinnine nohu läheb üle kopsupõletikuks või et terrassilt jalga saadud pind põhjustab gangreeni. Tavaliselt oli ta rahulik, ütles vaid, et ei saa pinnu pärast närvi minna, sest tema igapäevatöö oli väga haigeid või tõsiselt vigastatud inimesi elus hoida aga ma teadsin, et selline ta lihtsalt on. Ja see oli üks neist omadustest, mida ma tema juures kadestasin.
Hannah ilmus meie kodukontori – tuba, mida ma kavatsesin kunagi kasutada, kui olen välja mõelnud, milline tiitel tuleb pärast „koduperenaist“ – uksele, näol ilme, mis ütles, et minu kodus kükitamise päevad on peaaegu möödas.
„Mida sa teed?“ küsis ta, astus sisse ja pani lauale taldriku šokolaaditükkidega küpsistega. Osutasin ta paljastele jalgadele. „Miks sa alati kingad ära võtad? Sa ju tead, et siin majas käiakse jalanõudega.“
„Noh, sul pole ka midagi jalas. Ja miks sa vastad küsimusele küsimusega?“
Viitasin küpsisetaldrikule. „Jälle küpsetad stressi tõttu?“
„Töö tõttu. Ära siiski liialt erutu. Need on gluteenivabad. Mitte just viletsad, aga gluteen annab kõigele parema maitse.“ Ta tuli minu juurde ja suudles mind põsele. „On kõik korras, Katie?“
Lükkasin ta leebelt eemale. „Mine tagasi ukse juurde. Ma ei taha, et sa seda sisse hingaksid. Sul on mõne päeva pärast kunstlik viljastamine.“
Hannah osutas sigaretile mu käes. „Seda ma silmas pidasingi, küsides, mida sa teed. Tean, et kaheksakümnendad on taas moes, aga see on äkki liiga retro?“
Ma naeratasin ja tõmbasin pika mahvi, pöörasin pead ja puhusin suitsu aknast välja. „Jah, aga mis siis. Ütle, miks ma suitsetamise maha jätsin? Olin juba unustanud, kui hea tunde see tekitab.“
Hannah’ vanaisa oli vahetevahel suitsetanud ja kuni selle õnnetu päevani, mil tema vanaema meid suitsetamise pealt tabas, olime pärast kooli vanaisa hõbedasest monogrammiga portsigarist sigarette pätsanud ja jooksnud meie tänaval asuvasse parki, kus pugesime ronitaimede varju ja kiskusime köhides suitsu, tundes end täiskasvanute, metsikute ja nikotiinist veidi uimastena.
„Praegu on hea, aga siis enam mitte, kui saad kopsuvähi,“ sõnas Hannah ja tõmbas tooli akna alla. „Anna mulle ka.“
Krahmasin paki tal käest ja torkasin kaenla alla. „Jääb ära, pagan võtaks,“ ütlesin ma. „Sa hakkad last tegema. Ma ei lase sul mitte midagi sisse tõmmata peale kapsa ja punase liha. Muide, lihalõigud on külmikus marinaadis ja kapsasalat samuti.“ Kui Hannah alles hakkas tõsisemalt lapse eostamisele mõtlema – see oli enne viljatusravi ja arste –, oli ta lugenud kõikvõimalikke veebilehekülgi ja nõuandeid, mida aga leidis, ning läinud rangelt kõrge rauasisaldusega dieedile. See kestis vaid kuu aega, aga see oli ka üks kahest korrast, kui ta loomulikul teel rasedaks jäi. Paraku katkes rasedus peaaegu kohe, aga ma ostsin talle enne iga protseduuri ikka punast liha, suhtudes sellesse ettevõtmisse ebausuga.
„Põhimõtteliselt oli beebi ju tehtud, kui mu õnnetud väikesed munarakud Beni vägagi innukate seemnerakkudega mõni päev tagasi plastist katseklaasis ühinesid… kas ma ütlesin, et nad ütlesidki tema sperma kohta nii? Innukad.“ Hannah ohkas, võttis mul paki käest ja raputas sigareti välja. „On need mentooliga?“
„Jah. Vana kooli värk.“ Süütasin sigareti, mida ta huulte vahel hoidis. Ta tõmbas pika mahvi ja köhis natuke. „Selle heastamiseks pead rohkem kapsast sööma, eks? Luba mulle.“
„Pole vaja.“ Hannah tõmbas veel ühe mahvi ja seekord ta ei köhinud. „See on nagu rattasõit, eks ole?“
Ma noogutasin ja süütasin huulte vahel olevast filtrini põlenud jupist uue sigareti. „Miks ei ole vaja?“ küsisin ma.
„Seda ei juhtu,“ lausus Hannah, lükkas mu jalad aknalaualt maha ja istus minu kõrvale. Ma ei öelnud kohe midagi. Olin nüüdseks harjunud tema negatiivse suhtumisega kõigesse, mis puudutas viljatust, ning teadsin, et liiga kiiresti positiivseks muutumine ainult vihastaks teda ja sunniks vaikima. Panime jalad kõrvuti toolile, kus ta oli äsja istunud, ja ma mainisin, kui ilusad tema varbaküüned on, kaetud värske ja läikiva lilla lakiga.
„Toon nimega Grape Frost,“ ütles ta varbaid liigutades. Suitsetasime veel natuke aega vaikides.
„Kuule, ma tean, et pärast kõike seda on raske positiivseks jääda, aga…“ alustasin ma.
„Embrüod seiskusid.“
Ma pöördusin tema poole. „Mida see tähendab? Seiskusid?“
„Need ei kasvanud. See tähendab, et me ei tee kunstlikku viljastamist,“ ütles Hannah ja vahtis taas oma jalgu.
„Olgu, järgmisel kuul siis.“ Nügisin tema õlga, lootes, et ta vaatab minu poole. Ei vaadanud. „Sa oled nii kaua oodanud, et võid oodata veel ühe kuu.“
Hannah raputas pead ja kiskus sigaretti. Tuba oli suitsu täis, aga päev oli alles alanud ja mul oli aega seda enne tüdrukute kojutulekut õhutada. Davidil oli nagunii pikk vahetus. Ehkki ma polnud kunagi pidev suitsetaja olnud – tegin seda vaid stressirohkel ajal ja jätsin maha, kui elu tundus jälle ilus, olin ma suitsetamise maha jätnud