Kuristik raiesmikul. Eet Tuule

ära panna, aga Lennu segas vahele: too olevat tema kunagise kuti isa. Kaspar olevat kodust mõne aja eest jalga lasknud ja vana otsivat teda taga. Ilmselt lootis paps poega nende vanas kodukohas kohata ja küllap ta seepärast siin nüüd valvaski. Tal oli raiesmikul isegi telk üles seatud.”

      Marko köhatas. „Oskad sa meid Lennu juurde juhatada?”

      Poiss pidas natuke vahet ja lisas siis temasuguse kraade kohta ootamatu alandlikkusega: „Viige mind Sakku tagasi, mul on õudne pohmakas … Siis näitan ka Leena kodu ära. Las ta ise seletab.”

      „Kui sa juba selles vanuses pohmelliga hädas oled, mis sust siis hiljem saab,” ärritus Helle.

      „Aga vähemalt narkotsist olen ma puhas.”

      Marko kõõritas küsivalt Pireti poole. Paarimees noogutas ning uurija lubas armulikult: „Olgu pealegi, aga vaata ette … Ja uurimise huvides võime sind veel uuesti üle kuulata. Konstaabel sõidutab sind koos Hellega otse treppi.” Seejärel pöördus Marko kohaliku korravalvuri poole: „Sa vestle viivitamatult Leenaga ja kanna tulemustest kohe ette! Toksi mu telefoninumber oma mobiili.”

      Tarmo noogutas asjalikult ja kiirustas auto poole.

      „Oodake!” hõikas Piret. „Sa, Erki, näita mulle kaardilt, kus te eile pidutsesite ja kus selle papi telk asub.”

      Marko tänas sellal Hellet, lugedes talle ühtlasi sõnad peale – et ta lehes esialgu mitte midagi ei avaldaks ja et ta hiljemgi kõik seda juhtumit kirjeldavad artiklid enne ilmumist neile lugeda annaks. Säärane nõue vallandas ägeda protesti, kuid teised autos juba ootasid. Juht andis kärsitult signaali ja vaidlus jäi esialgu pooleli.

      „Lähme otsime nüüd tolle telkija üles,” lausus Piret. „Ehk on mees veel seal.”

      „Nii teemegi. Siin on sündmuspaiga läbikammimisega hulk rahvast ametis, eks varsti hüppame taas siit läbi.”

      „Jah, vahemaa on napilt kilomeeter.”

      „Selge – seega siinsamas. Oma teadmisi me tolle piiluja ees muidugi ei paljasta.”

      „Loomulikult mitte!” nõustus Piret.

      – 6 –

      PÜHAPÄEV, 2. SEPTEMBER

      Üsna kohaliku tee ääres asuv sinine telk paistis juba eemalt silma. Samuti selle omanik, kes hakkas nähtavasti just lõket süütama. Vähemalt katelokki ta tulepuude kohale rippuma parasjagu sättis.

      „Tere!” hõikas Marko eemalt. „Tuleb vist üks mõnus söömaaeg.”

      „Uhhaa maitseb püügikohas alati kõige paremini,” teatas tüseda kondi ja märgatava kõhukesega kiilakas mees. Kõõritas siis suurte punnis silmadega lähenejate poole ning küsis: „Oli teil asja ka?”