Hirmu ja õuduse jutud II. Üleloomuliku kirjanduse antoloogia. Raul Sulbi

kui koit oli tugev ja ere, vaatasin veel viimast korda ringi ja jooksin ukseni. Ma keerasin kohmakalt ja närviliselt ukse lahti ja siis lukustasin selle kiirustades ning läksin oma magamistuppa, kus lamasin voodil, püüdes oma närve rahustada. Peter tuli kohviga ja kui ma olin selle ära joonud, ütlesin talle, et soovin magada, kuna olin öö otsa üleval olnud. Ta võttis kandiku ja läks vaikselt välja ja kui ma olin oma ukse lukustanud, läksin voodisse ja jäin viimaks magama.

      Ärkasin umbes keskpäeval ja pärast väikest lõunat läksin üles halli tuppa. Lülitasin välja elektripentagrammi voolu, mille olin kiirustades sisse jätnud, ja kõrvaldasin kassi surnukeha. Mõistate, ma ei tahtnud, et keegi seda vaest lojust näeks. Pärast seda uurisin hoolikalt nurka, kuhu voodiriided olid visatud. Ma tegin mitu auku ja sondeerisin, kuid ei leidnud midagi. Siis tuli mulle pähe proovida oma tööriista põrandaliistude all. Seda tehes kuulsin, kuidas traat vastu metalli kõlises. Ma pöörasin konksu otsa sinnapoole ning õngitsesin eseme järele. Teisel korral sain ma selle kätte. See oli väike ese ja ma viisin selle akna äärde. Ma leidsin selle olevat veidra sõrmuse, valmistatud mingist halliks tõmbunud materjalist. Imekspandav asi selle juures oli viisnurga kuju, sama, mis on maagilisel pentagrammil, kuid ilma tippudeta, mis moodustavad kaitsva tähe. Sõrmusel polnud graveeringuid ega muid kaunistusi.