süütutest ja häbitutest silmadest, sulgesin ma nende järel ukse. See kõik oli kestnud kümme, vahest viisteist minutit.
Läksin kööki, et panna kohv tulele, kui uuesti uksele koputati.
See oli Irene, seekord üksi.
„Hellevikas on järgmisel nädalavahetusel pidu,” ütles ta. „Õieti me sellepärast tulimegi läbi, et seda öelda. Kas tahad tulla? See on hea viis siinse rahvaga tuttavaks saada.”
„Muidugi tahan,” ütles ta. „Kui saan, siis tulen.”
„Saad?” ütles ta. „Istu aga mõnda autosse, kõik lähevad sinna, ja seal näeme!”
Ta tegi mulle silma. Seejärel keeras ta ringi ja läks mäest alla, kus Hilde seisis ja kinganinaga asfaldiäärt uuristas.
Järgmisel hommikul mõni minut pärast kaheksat väljusin ma korterist esimest korda üle ööpäeva. Päike, mis seisis idas mägede kohal, paistis otse uksele ja õhk, mis liibus mu näole, kui ma ukse selja taga kinni panin, oli mahe ja suvine. Aga ainult paar meetrit edasi, kus ümbrusele langes mägede vari, oli õhk jahedam ja mulje, mida see tekitas, nagu oleks õhk täis võrenguid, hoovusi ja hauakohti, kärestikke ja koski, mõjus kummalisel kombel ülendavalt. Minu ees väikesel platool seisis koolimaja, ja kuigi ma just ei kartnud sinna minna, olin siiski nii närvis, et mind läbisid lähenedes ärevusesähvakud.
Koolimaja nägi välja nagu kõik teisedki koolimajad, ühel pool pikk ühekorruseline hoone, mis oli tunneli moodi käiguga ühendatud suurema, uuema ja kõrgema hoonega, kus oli tööõpetuse klass, võimla ja väike ujula. Kahe hoone vahel oli kooliõu, mis jätkus nende taga, kuhu oli rajatud täismõõtu jalgpalliväljak. Selle kohal mäeseljakul troonis rahvamaja, nagu ma oletasin.
Sissepääsu ees seisis kaks autot. Suur valge maastur ja must madal Citroën. Päike pani aknarea kiiskama. Uks oli lahti, astusin koridori, kollakas linoleum oli peaaegu valge päikesest, mida langes pikkade vihkudena läbi ukseklaasi. Keerasin ümber nurga, paremat kätt oli kolm ust, vasakut kätt kaks ja kaugemal läks koridor üle suureks avatud planeeringuga klassiruumiks. Seal seisatas üks mees ja vaatas minu poole. Ta oli habeme ja paljakuga. Võis olla kolmekümne või kolmekümne viie kanti.
„Tere!” ütles ta.
„Tere,” ütlesin ma.
„Ja sina oled ... Karl Ove?”
„Täpselt pihtas,” ütlesin ma ja peatusin tema ees.
„Sture,” ütles ta.
Kätlesime.
„Karl Ove oli puhas oletus,” ütles ta naeratades. „Aga sa ei olnud Nils Eriku moodi.”
„Nils Eriku?” ütlesin ma.
„Jah, tänavu on meil lõunast kaks õpetajat. Sina ja Nils Erik. Ülejäänud erihariduseta õpetajad on kohalikud, nii et neid ma tunnen.”
„Sina oled kohalik?”
„Justament!”
Ta vaatas mulle paar viivu ainiti silma. See tundus ebameeldiv, mis see oli, proovilepanek? Aga kuna ma ei tahtnud esimesena pilku ära pöörata, vahtisin vastu.
„Sa oled väga noor,” lausus ta lõpuks ja vaatas kõrvale, ukse poole, mille ees me seisime. „Aga me teadsime seda. Kõik läheb hästi! Tule, ütle teistele ka tere.”
Ta viipas ukse poole. Tegin selle lahti ja astusin sisse. See oli õpetajate tuba. Väike köögiorv, pehme mööbliga puhkenurk, väike paberit täis komorka, kus oli paljundusmasin, ja pikergune kõrvalruum, mõlemal pool töölauad.
„Tere!” ütlesin ma.
Laua ümber istus kuus inimest. Kõigi pilk oli minule suunatud.
Nad noogutasid ja pomisesid tere vastu. Seejärel tuli köögiorvast punase habemega väike, kuid turd ja energiline mees.
„Karl Ove?” ütles ta ja naeratas laialt. Kui ma noogutasin ja ta oli mul kätt surunud, pöördus ta teiste poole.
„See on Karl Ove Knausgård, noor mees, kes on tulnud meie juurde tööle lausa Kristiansandist!” Seejärel tutvustas ta kohalolijaid nimepidi, mis olid mul järgmisel hetkel peast lennanud. Kõigil oli kohvitass käes või enda ees laual ja kõik olid noored, välja arvatud üks vana naine. Paistis, nagu oleksid nad natuke üle kahekümne.
„Istu, Karl Ove. Kohvi?”
„Meeleldi,” ütlesin ma ja surusin end diivaninurka.
Järgnevatel tundidel tutvustas direktor, kelle nimi oli Richard ja kes võis olla ligi neljakümnene, kooliolusid. Asendusõpetajatele näidati ruume, anti võtmed, juhatati kätte töölaud, seejärel vaatasime läbi tunniplaani ja korralduslikud küsimused. See oli väike kool, kus oli nii vähe õpilasi, et mitmes tunnis pandi klassid kokku. Torill oli klassijuhataja esimeses ja teises klassis, Hege kolmandas ja neljandas, mina viiendas, kuuendas ja seitsmendas, Sture kaheksandas ja üheksandas klassis. Miks see ülesanne just minule anti, jäi mulle arusaamatuks ja tundus pisut ebameeldiv, eriti kuna teine asendusõpetaja Nils Erik, kes tuli lõunast, oli esiteks tunduvalt vanem kui mina, kahekümne nelja aastane, ja kavatses pärast seda aastat minna pedagoogikat õppima. Temal oli tõsi taga, tema sidus seda oma tulevikuga, mina aga vilistasin selle peale ega kavatsenud mingil juhul õpetajaks hakata. Teised asendajad olid kohalikud, oludega tuttavad ja oleksid ilmselt olnud minust sobilikumad klassi eest vastutama. Arvatavasti oli direktor lähtunud valikul minu avaldusest, ja see tegi mul meele mõruks, sest olin seal paksult värvi pannud.
Direktor näitas meile, kus on ainekavad, ja tutvustas abivahendeid, mida võisime kasutada. Kella üheks olime lõpetanud ja ma läksin postkontorisse, mis asus küla teises servas, soetasin seal endale nimekasti, saatsin paar kirja, ostsin poest süüa, tegin kodus lõunat, heitsin voodisse ja kuulasin tund aega muusikat, panin mõne märksõnaga kirja mõtted, mis mul olid õpetamise kohta tekkinud, aga see tundus nõme, liiga endastmõistetav, nii et kägardasin paberid nutsakuks ja viskasin ära.
Mul oli ju kõik kontrolli all.
Õhtu poole läksin kooli tagasi. Veider tunne oli keerata uks lukust lahti, astuda suurde hoonesse ja kõndida mööda koridore. Kõik oli tühi ja hääletu, täis hallikat õhtuvalgust, mida akendest sisse hoovas. Kõik riiulid ja kapid olid tühjad, klassid justkui pahaendelised.
Õpetajate toas oli väikeses kabiinis telefon, läksin sinna ja helistasin emale, ka temal oli uues koolis olnud esimene tööpäev, muidu aga oli ta ametis asjade lahtipakkimisega uues ridaelamu üürikorteris, mis asus Førde äärelinnas. Rääkisin pisut, kuidas põhjas on ja kuidas ma pabistan järgmisel päeval algava õppetöö pärast. Ema ütles, et ta teab, et ma saan hästi hakkama, ja kuigi tema atestaadid ei olnud palju väärt, ta oli siiski mu ema, oli sellest ikkagi abi.
Kui ma olin kõne lõpetanud, läksin paljundusruumi ja paljundasin oma novelli kümnes eksemplaris. Kavatsesin selle järgmisel päeval tuttavatele saata. Seejärel käisin läbi kõik kooliruumid. Allkorrusel võimlas tegin lahti tõstukse, mis avanes väikesesse võimlemisinventari panipaika, põrgatasin põrandal palli, viskasin seda paar korda käsipalliväravasse, mis oli tagaseinas. Kustutasin tule ja läksin ujulasse. Basseini vesi oli tume ja liikumatu. Läksin üles tööõpetuse klassi, edasi loodusõpetuse klassi. Akendest avanes vaade külale, mis seisis oma hulga väikeste värviliste majadega mäejalamil ja otsekui vibreeris, ning edasi merele, otsatule merele ja taevale, mis kauguses merest kerkis ja oli täis pikergusi suitsukoonla moodi pilvi.
Homme hommikul tulevad õpilased, siis läheb asi tõsiseks.
Kustutasin enda järel tule, lukustasin ukse ja sammusin mäest alla, suur võtmekimp käes kilksumas.
Kui ma järgmisel hommikul ärkasin, olin ma nii sabinas, et mind ajas öökima. Tass kohvi oli ainus, mille suutsin alla neelata. Läksin kooli pool tundi enne esimest tundi, istusin oma kohale ja lehitsesin mõnda õpikut, mida pidime kasutama.