Viimane kustutab tule. Rein Raud

aeg kaasas, ta oli endaga kokku leppinud, et see ei ole mahajätmine, vaid lihtsalt pikem paus ja et ta võib ükskõik millal uuesti alustada, kui tahab, ilma mingit võitlust kaotamata.

      “Oled sa kindel, et leiad oma küsimustele ise vastused üles?”

      Kairit kehitas õlgu.

      “Kui ei leia, no eks teen siis alguse ümber,” ütles ta. “Küsimusi on mul muide üksjagu rohkem. Kas sa teadsid näiteks, et see turvamees, kelle mõrtsukas pikali lõi, sattus ka haiglasse, aga kui ta sealt välja tuli, siis mida ta tegi? Võttis ennast töölt lahti, lahutas ennast oma imikuga naisest ja astus Viimsepäeva Heeroldite liikmeks.”

      “Brr.” Egon võdistas õlgu. “Ei taha mõeldagi.”

      “Naisega ma olen juba rääkinud,” jätkas Kairit. “Neil polnud mingeid tülisid ega midagi. Nad olid just auto liisinud, kui mehele palka juurde pandi, noh, et vastutusrikkam töö ja nii. Täiesti normaalne pere, kuni selle hetkeni, kui tüüp haiglas üles ärkas.”

      “Nagu oleks mingi nakkuse saanud,” arvas Egon.

      “Just. Igatahes ma üritan tema kõigepealt üles otsida. Aga väga veider, et ta kellelegi teisele üldse huvi ei ole pakkunud.”

      “On jah veider. Aga olgu, ma pean nüüd minema hakkama. Eks anna teada, kui sul midagi veel vaja läheb.”