jäin silmitsema oma tütre Louise’i haagiselamut, mis seisis Janssoni selja taga leppade vahel. Seal oli ka üks kõrgeks kasvanud tamm, mis ei olnud veel lehti langetanud. Haagiselamu jäi endiselt allapoole hoidvate tammeokste varju.
„Mul on haagiselamu,” ütlesin ma. „Saan esialgu seal elada.”
Jansson vaatas mind imestunult. Kuid ei öelnud midagi.
Kõik, kes olid öö jooksul kokku tulnud, hakkasid paatide juurde tagasi minema. Enne ärasõitu tulid nad mulle ütlema, et on valmis igati aitama, kui mul millestki puudus on.
Mu elu oli mõne öötunniga sedavõrd muutunud, et mul oli äkitselt kõigest puudus. Mul ei olnud isegi korralikku paari kummikuid.
2
Vaatasin, kuidas paadid üksteise järel silmist kadusid. Erinevad mootorihääled eemaldusid.
Teadsin kõiki neid inimesi, isegi nimepidi. Siin saarestikus domineerivad Hanssoni ja Westerlundi suguvõsad. Paljud ei saa omavahel läbi. Kohtuvad ainult matustel, mereõnnetuse või tulekahju korral. Siis unustatakse vaen. Et see siis jälle üles võtta, kui olukord on rahunenud.
Mina ei saa kunagi osaks sellest kogukonnast, milles nad varjatud vimmast hoolimata elavad. Mu vanaisa pärines ühest siinsest väiksemast, Lundbergide suguvõsast, mis oli suutnud põlvest põlve konfliktidest eemale hoida. Pealegi abiellus ta kaugelt Ahvenamaalt pärit naisega.
Mu juured on siin saarestikus, aga ometi ei kuulu ma siia. Olen üks äpardunud arst, kes varjab end üksikul saarel päranduseks saadud majas. Seda, et ma ravida oskan, iseenesest hinnatakse. Aga tõelist kogukonna liiget ei saa minust kunagi.
Lisaks teavad kõik, et olen talisupleja. Kastan end igal talvehommikul enda raiutud jääauku. Kohalikud suhtuvad sellesse suure kahtlusega. Enamik peab mind veidrikuks.
Janssoni kaudu teadsin, et inimesi huvitas väga, mis elu ma elan. Mida ma oma üksikul saarel teen? Kalal ma ei käinud, ühegi kohaliku seltsi tegevuses ei osalenud. Ma ei pidanud jahti, ei parandanud räämas paadikuuri ega paadisilla kivikasti, mida oli jää viimastel talvedel kõvasti räsinud.
Niisiis olin väheste allesjäänud põliselanike silmis kahtlane. Seevastu suvitajad, kes kuulsid räägitavat pensionile läinud arstist, nägid minus õnneseent, kellel oli võimalus rahulikult saarel elada, eemal linnakärast.
Eelmisel aastal randus mu silla juures üks suur mootorpaat. Läksin sillale seda minema ajama, kui üks mees ja naine tõstsid kaldale nutva lapse, kes oli üleni mingi lööbega kaetud. Nad olid kuulnud, et saarestikus elab arst, ja tulid abi paluma. Nähes, kui mures nad olid, avasin loomulikult oma paadikuurikliiniku. Panin lapse pingile pikali, sealsamas seina taga rippumas vanaisa kalavõrgud, ning tegin kindlaks, et tegemist oli kõigest ohutu nõgestõvega. Pärast mõningast küsitlemist sai selgeks, et laps ei talunud värskeid maasikaid.
Viisin neile oma köögist retseptivaba allergiaravimi.
Nad tahtsid muidugi maksta. Aga ma keeldusin. Seisin sillal ja vaatasin, kuidas nende uhkeldav luksusjaht Höga Tryholmeni taha kadus.
Mul on alati enda jaoks suur ravimitagavara. Mitte et ma endale haigusi sisendaksin. Tahan lihtsalt, et ravimid oleksid käepärast. Ma ei taha riskida sellega, et mind tabab keset ööd südameinfarkt ja ma ei saa isegi neid rohtusid võtta, mida kiirabis antakse. Lisaks tablettidele ja süstelahustele on mul ka mõned hapnikuballoonid.
Usun, et teised arstid kardavad surma sama palju kui mina. Ma ei kahetse oma viieteistkümneaastaselt tehtud otsust arstiks saada. Mõistan nüüd paremini oma isa, tööst kurnatud kelnerit, kes vaatas mind hukkamõistvalt ja küsis, kas ma tõepoolest tahan vabatahtlikult eluaeg noaga teiste inimeste kehades sorkida.
Vastasin talle tookord, et mu otsus on kindel. Jätsin aga ütlemata, et ma ei pruugi arsti erialale sisse saada. Kui see mul endalegi üllatuseks siiski korda läks, ei saanud ma enam oma sõnadest taganeda.
Tegelikult oligi nii, et minust sai arst isale öeldud sõnade pärast. Kui ta oleks enne mu arstidiplomi kättesaamist surnud, oleksin õpingud kohe pooleli jätnud.
Ma ei tea, mida ma siis eluga peale oleksin hakanud. Tõenäoliselt oleksin juba varem siia vanavanemate majja kolinud. Aga ma ei kujuta ette, millest ma elanud oleksin.
Viimased paadid kadusid udusesse hommikusse. Meri ja saared olid hallimad kui kunagi varem. Jäime Janssoniga kahekesi. Haisvad varemed suitsesid. Siin-seal lahvatas allavarisenud tammepalkides leek. Tõmbasin vihmamantli pidžaama ümber koomale ja kõndisin ümber tulekahjupaiga. Üks vanaisa istutatud õunapuu oli mustaks põlenud. See nägi välja nagu teatridekoratsioon. Plekist veetünn oli suures kuumuses üles sulanud. Muru maja ümber oli kõrbenud.
Tundsin vastupandamatut tahtmist valjusti karjuda. Aga ma ei saanud, kuni see jäärapäine Jansson polnud lahkunud. Mul ei olnud ka jaksu teda ära ajada. Mõistsin, et vajan paratamatult tema abi.
Läksin Janssoni juurde tagasi.
„Pean sinult midagi paluma,” ütlesin ma. „Ma vajan mobiiltelefoni. Minu oma jäi tulle.”
„Mul on kodus üks varutelefon, võin laenata,” ütles Jansson.
„Ainult seniks, kuni uue ostan.”
Jansson mõistis, et vajan telefoni võimalikult kiiresti. Ta läks oma paadi juurde. See on saarestikus üks viimaseid põletiga käivitatava mootoriga paate. Kui Jansson veel posti vedas, oli tal üks kiirem paat. Aga selle müüs ta päev pärast pensionile jäämist maha ja hakkas jälle seda vana, isast jäänud puupaati kasutama. Ma tean sellest paadist kõike. Et see valmistati aastal 1923 Västervikis ühes väikeses tehases ja et sellel on ikka veel originaalmootor.
Seisin suitsevate varemete juures. Kuulsin, kuidas Jansson hooratta käima tõmbas. Ta pistis hüvastijätuks lehvitades pea juhikabiini luugist välja.
Torm oli möödas ja valitses täielik tuulevaikus. Olin üleni vaikuse sees. Puu otsas istus vares ja vaatas tuleaset. Võtsin maast kivi ja sihtisin teda. Ta lendas väärikalt tiibu lehvitades minema.
Seejärel läksin haagiselamusse. Istusin voodile ning mind valdasid kurbus ja valu. See oli niisugune meeleheide, mida oli tunda varbaotsteni ja mis tekitas minus kuumust, nagu oleks mul palavik. Karjusin täiest kõrist, nii et seinad näisid kaarduvat. Hakkasin nutma. Nii ei olnud ma lapsest saadik nutnud.
Heitsin voodile pikali ja vaatasin haagiselamu laes olevat niiskuseplekki, mis ühtäkki meenutas loodet. Terve lapsepõlve veetsin pidevas hirmus, et mind hüljatakse. Vahel ärkasin öösel ja tatsasin vanemate magamistuppa, et kindlaks teha, ega nad ei olnud ära läinud ja mind maha jätnud. Kui ma nende hingamist ei kuulnud, hakkasin kartma, et nad olid surnud. Siis kummardusin nende kohale, kuni olin kindel, et kuulen hingamist.
Mul ei olnud vähimatki põhjust mahajätmist karta. Ema näis pidavat oma eluülesandeks, et oleksin alati puhas ja ilusasti riides, isa aga pidas head kasvatust eduka elu võtmeks. Ta oli harva kodus, sest töötas pidevalt eri restoranides kelnerina. Aga kui ta oli parasjagu vaba või töötu, vallandatud mõne ninaka märkuse pärast veinikeldri ülema aadressil, hakkas ta mulle omaloomingulist kombekoolitust tegema. Pidin avama köögi ja elutoa vahelise ukse ning laskma mängult naisterahva enda ees sisse. Või kattis isa peene õhtusöögilaua, mõnikord lausa Nobeli vastuvõtu väärilise, lugematute klaaside ja nugadega, et õpiksin etiketi järgi sööma ja klaase kokku lööma ning sinna juurde vestlema peentest daamidest lauakaaslastega. Kord pidin kehastama Nobeli preemia saanud füüsikut, teinekord Rootsi välisministrit või veel nooblimat peaministrit.
Kartsin seda mängu. Olin rõõmus, kui sain kiita, kuid kartsin pidevalt eksida selles maailmas, kuhu ta mu viis. Klaaside ja söögiriistade vahel oli alati peidus nähtamatu mürkmadu.
Mu isa oli kord päriselt ühel Nobeli õhtusöögil teenindanud. Tema töösektsioon jäi aga pika laua kõige kaugemasse otsa, nii et ta ei sattunud kordagi kuninglike kõrguste ega preemiasaajate lähedusse.
Aga