Sobrasin Port’Alba kasutatud raamatute lettides, pannes tahtmatult tähele raamatute pealkirju ja autoreid, jalutasin Toledo ja mere poole. Või ronisin mööda Via Salvator Rosat Vomero linnajakku, jõudsin San Martino juurde, tulin Petraiot mööda alla tagasi. Või uudistasin Doganellat, käisin surnuaial, tiirutasin vaiksetel teeradadel, lugesin kadunukeste nimesid. Mõnikord jälitasid mind looderdavad noormehed, vanad nõmedad mehenässid, koguni viisaka väljanägemisega keskealised mehed, kes tegid mulle nilbeid ettepanekuid. Lisasin sammu, silmad maas, tajusin ohtu ja põgenesin, kuid järele ei jätnud. Mida rohkem ma tegelikult koolist poppi viskasin, seda suuremaks venitasid hommikused hulkumised augu õpikohustuste võrgus, millesse ma alates kuuendast eluaastast olin vangistatud. Ettenähtud ajal läksin koju tagasi ja mitte keegi ei aimanud, et mina, kujutage ette, mina, ei olnudki koolis olnud. Pärastlõunati lugesin romaane, siis kiirustasin tiikide juurde Antonio seltsi, kes oli minu vabadusega ülimalt rahul. Ta oleks tahtnud küsida, kas ma olen Sarratore poega kohanud. Lugesin küsimust tema silmist, kuid ta ei söandanud seda esitada, kartis tüli, kartis, et ma vihastan ja keelan talle paari minutit naudingut. Ta embas mind, et tunda kehaga mu järeleandlikkust ja kahtlused minema pühkida. Nendel hetkedel välistas ta võimaluse, et ma teda ka tolle teisega kohtudes võiksin solvata.
Ta eksis: ehkki tundsin end süüdi, mõtlesin ma vahetpidamata Ninole. Ihkasin temaga kokku saada, rääkida, ja samas kartsin seda. Kartsin, et ta alandab mind oma üleolekuga. Kartsin, et ühel või teisel viisil pöördub ta uuesti põhjuste juurde, miks minu artikkel kokkupõrkest usuõpetajaga ei olnud ilmunud. Kartsin, et ta kannab mulle ette toimetajate armutu hinnangu. Ma ei oleks suutnud seda taluda. Linna peal ringi kolades või õhtul voodis lamades, kui uni ei tulnud ning ma tajusin oma küündimatust eriti selgesti, eelistasin uskuda, et minu tekst lükati tagasi lihtsalt ja ainult ruumipuuduse pärast. Las kõik hajub, kaob. See ei olnud aga kerge. Ma ei olnud suutnud tõusta Nino tasemele, seega ei saanud ma tema kõrval seista, lasta end kuulata, oma mõtteid avaldada. Ja mis mõtteid, mul neid ju ei olnudki. Parem ennast ise eemaldada, aitab raamatutest, hinnetest, kiitusest. Lootsin kõik aegamisi unustada: peas tiirlevad arvamused, elus ja surnud keeled, koguni itaalia keele, mis isegi õe ja vendadega rääkides praegu mu huulile kerkis. See on Lila süü, mõtlesin ma, kui ma sellele teele asun, pean temagi unustama; Lilal oli alati selge, mida ta tahtis, ja selle ta ka sai; mina ei taha midagi, mina olen tehtud eimillestki. Lootsin hommikul ärgata ilma soovideta. Kui ma end kord tühjaks olen teinud – kujutasin ma ette –, piisab Antonio kiindumusest minusse ja minu kiindumusest temasse.
Ühel päeval kohtasin koduteel Stefano õde Pinucciat. Kuulsin, et Lila on pulmareisilt tagasi ja oli korraldanud meheõe ja venna kihlumise auks vägeva pidusöögi.
„Sa oled Rinoga kihlatud?” küsisin ma üllatust teeseldes.
„Jah,” vastas Pinuccia särades ja näitas mulle kihlasõrmust.
Mäletan, et Pinuccia jutu ajal valdas mind üksainus vimmane mõte: Lila oli uues kodus peo korraldanud ega olnud mind kutsunud, aga nii ongi parem, olen rahul, ei maksa end temaga võrrelda, ma ei taha teda enam näha. Alles siis, kui kihluse iga pisemgi üksikasi sai läbi võetud, küsisin ettevaatlikult Lila järele. Väikese reetliku naeratusega vastas Pinuccia dialektis: küll ta õpib. Ma ei küsinud rohkem midagi. Kodus magasin terve pärastlõuna.
Järgmisel hommikul läksin nagu tavaliselt kell seitse kooli, õigemini tegin näo, nagu läheksin. Olin just üle peatänava jõudnud, kui märkasin Lilat, kes väljus autost ning astus meie hoovi, ilma et oleks roolis istuva Stefano poole pööranud, et vähemalt head aega öelda. Ta oli kenasti riides ja kandis suuri tumedaid prille, ehkki päikest ei olnud. Mulle jäi silma sinine siidsall, mis oli niimoodi sõlmitud, et varjas ära ka huuled. Mõtlesin kibedalt, et see siis ongi tema uus stiil, mitte enam Jacqueline Kennedy, vaid salapärane daam, kelleks olime unistanud juba lapseeast peale ise saada. Astusin edasi ega hõiganud teda.
Paari sammu järel pöörasin aga tagasi, mitte küll kindla kavatsusega, vaid lihtsalt seepärast, et teisiti ma ei suutnud. Süda tagus meeletult, tunded olid segased. Võib-olla tahtsin, et ta ütleks mulle otse näkku, et meie sõprus on läbi. Võib-olla tahtsin talle valju häälega teada anda, et ka mina olen otsustanud õpingud katki jätta ja samuti mehele minna, asuda elama Antonio koju, koos tema ema ja õdede-vendadega, pesta treppe nagu hull Melina. Tõttasin üle hoovi, nägin teda sisenemas trepikotta, kus oli tema ämma korter. Ronisin trepist üles, samast trepist, kust me kunagi lastena olime läinud üles don Achille juurde, et tema käest oma nukke tagasi nõuda. Hõikasin teda, ta seisatas.
„Oled tagasi,” ütlesin.
„Jah.”
„Miks sa mind üles ei otsinud?”
„Ma ei tahtnud, et sa mind näed.”
„Teised võivad sind näha ja mina mitte?”
„Teised ei lähe mulle korda, ainult sina lähed.”
Silmitsesin teda ebalevalt. Mida ma ei tohtinud näha? Ronisin üles meie vahel olevatest astmetest, tõmbasin õrnalt salli kõrvale ja võtsin eest prillid.
6.
Teen seda nüüd uuesti, kujutluses, kui asun rääkima Lila pulmareisist, mitte ainult nii, nagu ta mulle tol korral trepimademel jutustas, vaid ka nii, nagu ma hiljem tema märkmeraamatutest lugesin. Olin tema vastu ebaõiglane olnud, olin tahtnud uskuda kerget allaandmist, et saaksin teda alandada, nagu tundsin end alandatuna mina, kui Nino peosaalist ära läks, olin tahtnud teda pisendada, et ma tema kaotust ei tunneks. Siin ta nüüd on, pidusöök läbi, autos istumas, sinine kübar, pastelne kostüüm. Lila silmad hõõgusid raevust ja vaevalt oli auto paigast võtnud, kui ta valas Stefano üle kõige rõvedamate sõnade ja lausetega, mida oli meie naabruskonnas võimalik ühele meesterahvale öelda.
Stefano neelas solvangud talle omasel moel alla, leebe naeratusega, sõnagi lausumata, ning lõpuks jäi Lila vait. Vaikus ei kestnud aga kaua. Lila alustas uuesti, rahulikumalt, kergelt hingeldades. Ta teatas, et ei taha autos olla enam ainsatki minutit, et sama õhu hingamine, mida hingab mees, ajab teda iiveldama, ta tahab välja, otsekohe. Stefano nägi tema näos tõepoolest tülgastust, kuid sõitis midagi lausumata edasi, nii et Lila tõstis häält ja nõudis, et mees peaks auto kinni. Nüüd tõmbas too auto tee äärde, aga kui Lila hakkas ust lahti kiskuma, haaras Stefano tal kõvasti käsivarrest kinni.
„Kuula nüüd mind,” ütles ta vaikselt, „sellel, mis juhtus, on tõsised põhjused.”
Ta selgitas rahulikul toonil, kuidas asjad olid läinud. Et kingaäri ei tuleks kinni panna veel enne, kui seda on õieti jõutud avada, oli vaja astuda mesti Silvio Solara ja tema poegadega, kes ainsana suudavad tagada mitte ainult seda, et jalanõud linna parimatesse kingapoodidesse jõuaksid, vaid ka seda, et sügisel avataks Piazza dei Martiril ainult Cerullo kingi müüv kauplus.
„Mis sinu vajadused mulle korda lähevad,” segas Lila vahele, püüdes end haardest lahti kiskuda.
„Minu vajadused on ka sinu vajadused, sa oled minu naine.”
„Mina? Ma ei tähenda sinu jaoks midagi, ja sina minu jaoks. Lase mu käsi lahti.”
Stefano tegi, nagu kästud.
„Sinu isa ja vend ei tähenda ka midagi?”
„Kui sa nendest räägid, loputa suu puhtaks, sa pole väärt nende nimesidki nimetama.”
Stefano aga nimetas. Ütles, et see oli olnud Fernando ise, kes tahtis Solaradega kokkulepet sõlmida. Ütles, et suurim takistus oli Marcello Solara, kes oli tige Lila, kogu Cerullo perekonna ja iseäranis Pasquale, Antonio, Enzo peale, kes olid tema auto sodiks peksnud ja talle endale kolki andnud. Ütles, et Rino oli ta maha rahustanud, see olevat nõudnud palju kannatlikku meelt ja kui Marcello oli öelnud, et olgu, aga ma tahan neid kingi, mille Lila tegi, oli Rino öelnud, hea küll, võta need kingad.
See oli õudne hetk, Lilal oli tunne, nagu oleks talle nuga rindu löödud. Sellegipoolest karjus ta mehele:
„Ja mida sina tegid?”
Stefanol