omi mõtteid mõelda. Tundmused ihast kuni ükskõiksuse pisikese varjundiga saatsid naist igal sammul. Siis ta nagu ärkas, vaatas maailma ehmunud pilguga ja tõdes, et tema mõtted enamuses mehe omadest ei erine. Kui mees mõtles töiseid asju, jagus temalegi neid, ööd tõid teistsuguseid mõtteid, samasuguseid, nagu mehe peas keerlesid. Teineteise tahtmine ajas segaseks ja arutu paljaste kehade meelas hullus muutus magusaks heaks roidumiseks unenägudesse sisenemisel. Jututati ja unistati. Kaisus jäädi magama, jalad ja käed segamini, uni ripsmetel. Juhtus, et hommikuvalgus tuli enne kui sõba silmale sai. Siis sai ennast noomitud tormakuse pärast ja päev läbi haigutusi maha surutud, mis alati kangesti vennale ja vennanaisele nalja tegi. Nemad teadsid, ise olid samasugused. Setal polnud mehest veel küllalt saanud. Renni asjatas oma ehitamisi, nägemata vahest enda ümber midagi. ,,Kas ta täitsa pime on…" mõtles Seta mõnikord täitsa kuuldavaltki. See esimene rasedus ja lapsesaamine polnud teda heidutanud. Iha mehe järele oli jäänud ja sellest ainult kasvanud. ,, Mul on mõningane soov," oli ta endaga võitlemise järel mehele tööde vahele lausunud. Laps magas enamasti vaikselt, naise mõtted liikusid oma radu, jõudes ikka sinnamaani, et tundis mehest vahel füüsiliselt puudust. Mees aga vist häbenes keskpäeval naisega hullata. Seta polnud selle kohta pärinud, siiski mehe loidus päevase hellusejagamise järele oli talle ühtteist seletanud. Seevastu keset ööd ärgates oli mees kõik päevase naise iha maha tallanud kuni järgmise keskpäevani. Et ta vanemate soovil külamehe naiseks oleks saanud ja neid mittemeeldivaid mehi enda voodis kujutlenud… see tõi naisele tunde, et tal on vedanud. Las ta siis olla öine mees ja mis siis kui talle võpsikus hullamised ajapikku meeldima polnud hakanud. Seta keskendus oma lapsele ja mõnikord ka ilutegemisele. Sund hästi välja näha oli hooajaline. Millest need tahtmised sõltusid, ei osanud ta isegi mõelda ega öelda. Mees pidas esmalt tema hoolitsetud välimust metsas imelikuks, harjus aga sellega ruttu, nähes, et tema naine enamasti säetuna välja nägi. ,, Sa oled ikka ilus küll," tõdes Renni talle suhteliselt tihti. Metsamoor vaatas tema ehtimist vaikselt endamisi arutades, siis aga lõi kampa.
Elli oli meheta aastaid. Äkki jahimehe leidnuna, ei lasknud teda enam ära. Noored vaatasid kummaliselt arulagedat Ellit, leidsid siis aga üksmeelselt, et ei kõlbagi üksi elada. Jahimees salajase minevikuga pidi saama nende pere liikmeks ja saigi. Esialgu piinati teda küsimustega. ,,Miks nii, miks naa, kus oled käinud ja mida näinud. Kas sugulasi tuttavaid palju? Kustkandist tuled?" Mõningase reserveeritusega teatas Messu, et see paik, kus ta enne elas, on kaugel ja sinna teda miski tagasi ei tõmba. ,,Ma ei võtnud kaasa midagi peale püssi… tuli välja, et kõik muu oli mu jaoks väärtusetu" oli ta seejärel vaikselt lausunud ja rohkem temalt välja pigistada ei õnnestunud. Mis muid saladusi varjas tema hing, ei teadnud keegi. Metsamoor vaatas kaua Elli valitut, ei lausunud aga sõnakestki. ,,Kui mees on valmis rääkimiseks, küll ta siis ka räägib," arvas ta. Elli kavatsused Olivialt midagigi välja pigistada ei kandnud vilja. ,,Ka sinul on oma minevik. Usaldus tuleb tegudega. Me ei ole kohtumõistjad, jäta see Jumalale ja ära murra selle üle pead."
Suve tulekuga hakkasid liikuma kuuldused suurest sõjapidamisest. Et väed liiguvad ja sõdurid küladest suurema osa toidupoolisest sõjapidamise tarviduseks omastanud. Tõbised, kes vaheti ikka nende juurde radu tallasid, olid suuresti mures oma käekäigu pärast. Kallaletunge oli olnud ennegi, aga sõda kahe suure riigi vahel… Ärevusega vaadati üle oma püssirohu tagavara. Metsamoori aimu tahtis igaüks kontrollida. ,,Mingeid tulijaid ma ei näe," kinnitas Olivia kõigile. ,,Ärevad ajad on tulekul ja mina suudan ette näha ainult siiatulijaid, kes on poole päevatee kaugusel. Arya suudab näha, küsige tema käest!" lausus metsamoor ühel mitte millestki sündinud kogunemisel. Oodi saadeti Arya järele, kes lapsega rahulikult jalutades nurga tagant ise ilmus. Kõik vaatasid küsivalt tema suunas. Arya, imestuses tähelepanust, jäi küsivalt oma mehele vaatama. ,,Sina teadvat, mis on siin tulemas," proovis Tasso seletada. ,,Olivia ütles." Arya vaatas hämmeldunult küsijate hulka. ,,Te teete nalja, mis teadja mina olen," proovis ta vaiksel häälel seletada. ,,Meil tuleb varsti mõneks ajaks siit ära minna Koopamäele," ütles ta endalegi ootamatult. Pikk vaikus võttis olla kõikide vahel. Uskumatu! Ootavalt vaatas Aryale otsa viimane kui üks metsasolija. ,,Ma ei tea midagi," halises tasa segadusse viidud naine. ,,Kust sa seda võtsid?" küsis seepeale Tasso. ,,Ma ei tea midagi, keegi pani selle mulle keelele. Nüüd saan aru, kui tobe see on…" oli naine meeleheitel. ,,See jutt vastab nähtavasti tõele, ka minul oli mõningaid nägemusi ja meil on vaja kõik läbi arutada," sõnas metsamoor. ,,Nüüd ja kohe."
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.