Vaimude labürint. I raamat. Карлос Руис Сафон

metsast läbi lükanud.

      Sogane sadamavesi kõrvetas küll ta silmi, aga Fermín hoidis need avatuna. Rohekas hägus õõtsus edasi tagasi veealune valguse-varju tihnik. Tema jalge all avanes prahi, laevavrakkide säilmete ja sajanditevanuse kõntsa lade. Ta hoidis näo ülaltpoolt langevate hajusate valgussammaste poole. Kaubalaeva kere peegeldus veepinnal, moodustades päratu varju. Silma järgi hinnates oli vesi siin vähemalt viisteist meetrit sügav, kui mitte sügavamgi. Kui tal õnnestuks teiselpool laeva pinnale ujuda, võiks ta hea õnne korral pardalolijaile märkamatuks jääda ning eluga pääseda. Ennast jalgadega kastijäänuste küljest lahti tõugates hakkas ta ülespoole ujuma. Alles siis, kui ta aeglaselt pinnale kerkis, suutis ta pilk haarata sügavuses peituvat tontlikku vaatepilti. Ta taipas, et see, mida ta oli pidanud vetikateks ja rebenenud võrgutükkideks, oli tegelikult pimeduses ringihõljuv laipade kogum. Tosinate kaupa käeraudades surnukehi, jalad kokku seotud ning kivide või betoonikamakate külge aheldatud, koondus veealuseks kalmistuks. Surnute jäsemete vahel vingerdavad angerjad olid neilt näonaha maha nülginud ja nende juuksed voogasid lainetuses. Fermín tundis ära meeste, naiste ja laste kogude siluetid. Nende jalge juures lebasid pooleldi põhjamutta vajunud kohvrid ja kompsud. Muist laipu oli juba nii lagunenud, et järel olid vaid riideräbalate vahelt välja turritavad luud-kondid. Surnukehad moodustasid lõputu pimedusse kaduva galerii. Fermín sulges silmad ja kerkis sekund hiljem elule, avastades, et tavaline sisse-välja hingamine on kogu tema eksistentsi üks imelisemaid kogemusi.

      8

      Mõne hetke liibus Fermín laevakere külge nagu meritigu, et hinge tõmmata. Paarikümne meetri kaugusel hõljus signaalpoi. Laternaga kroonitud silinderjas moodustis ümaral kabiinalusel meenutes pisikest majakat. See oli värvitud valgeks, kirjatud punaste triipudega ning õõtsus kergelt nagu voolus triiviv metallist saareke. Kui tal õnnestuks selleni pääseda, arvestas Fermín, võiks ta end poikabiini peita ja seal kuivale maale pääsemiseks õiget hetke varitseda. Keegi ei paistnud olevat teda märganud, aga ta ei tahtnud riskida. Ta ahmis sisse nii palju õhku, kui tema vintsutatud kopsud suutsid, ning sukeldus uuesti, rajades endale seitsme ebaühtlase tõmbega teed poini. Allavaatamist ta vältis, eelistades mõelda, et oli ennist näinud hallutsinatsioone ning et tema all hõljuv koletislik varjukogude aed pole muud kui vaid veealusesse rususse takerdunud võrguräbalad. Ta tõusis pinnale poist paari meetri kaugusel ning tegi kiire ringi selle ümber, et leida endale pelgupaik. Laevatekki uurides veendus ta, et kõik on ohutu ning et kõik pardalolijad, kaasa arvatud Fumero, peavad teda juba surnuks. Ent poialusele ronides märkas ta üht liikumatut kogu, kes teda komandosillalt jälgis. Hetkeks jäi Fermínil hing kinni. Ta ei saanud aru, kes see mees on, aga rõivaste järgi otsustades võis eeldada, et tegu on kapteniga. Fermín sööstis tillukesse kabiini ning tõmbus seal külmast lõdisedes kägarasse, kujutledes, kuidas ta paari sekundi pärast kuuleb, et talle on järele tuldud. Parem siis juba, kui ta oleks selles kastis uppunud. Nüüd paneb Fumero ta mõnda oma kongi luku taha ja lõbustab end temaga veel pikalt.

      Ta ootas lõputult seda hetke, aga kui ta oli juba veendunud, et tema seiklus on lõpule jõudnud, kuulis ta laevamootorite käivitumist ning udupasuna kimedat heli. Kabiiniavausest kartlikult välja piiludes nägi ta laeva dokkide poole suundumas. Ta heitis kurnatult pikali leige päikese kätte, mis avausest sisse immitses. Võimalik, et kõigest hoolimata oli Uskmatute Halastaja Neitsi tema peale siiski halastanud.

      9

      Fermín jäi oma tillukesele saarele seni, kuni õhtu taevast üle võõpama asus ning sadamalaternad heitsid veepinnale oma helkiva võrgu. Pärast dokkide uurimist jõudis ta otsusele, et kõige kindlam on ujuda trobikonna paatide juurde, mis kalaturu ees kobaras seisid, ning üritada haaltrossi või mõne ankrus seisva laeva vööri külge kinnitatud traalivaierit pidi maale ronida.

      Just siis märkas ta udus väljajoonistuvat siluetti, mis üle sisesadama liugles. Eemalt lähenes aerupaat kahe mehega pardal. Üks neist sõudis, teine aga kammis varje läbi, hoides üleval laternat, millest udu merevaigukollaseks värvus. Fermín neelatas kramplikult. Ta oleks võinud vette viskuda ja loota, et hämarikukeep teda piisavalt hästi varjab, et tal õnnestuks veel kord põgeneda, aga tema palvete varu oli ammendumas ja tema kehasse ei olnud enam jäänud kübekestki vastupanutahet. Ta tuli oma pelgupaigast välja, käed üles tõstetud, ja jäi ootama paadi lähenemist.

      „Laske käed alla,” kostis laternaga mehe hääl.

      Fermín teritas pilku. Paadipäras seisev mees oli seesama inimene, keda ta oli paari tunni eest komandosillal seismas näinud. Fermín vaatas talle otsa ja noogutas tervituseks. Ta võttis vastu talle sirutatud käe ning hüppas paati. Mees aerudel ulatas talle teki ning kurnatud merehädaline mähkis end sellesse.

      „Kapten Arráez, ja tema on minu tüürimees, Bermejo.”

      Fermín üritas midagi kogeleda, aga Arráez peatas teda.

      „Ärge öelge meile oma nime. See ei puutu meisse.”

      Kapten sirutas käe termose järele ja valas talle tassitäie kuuma veini. Fermín pigistas väikese topsiku mõlemasse pihku ning jõi selle tilgatuks. Kolm korda täitis Arráez selle uuesti ning Fermín tundis, kuidas soojus tasapisi kehasse tagasi tuleb.

      „On teil nüüd parem?” päris kapten.

      Fermín noogutas.

      „Ma ei küsi teilt, mida te minu laeval tegite või mis on teie ja selle haisulooma Fumero vahel, aga vaadake igatahes parem ette.”