seltsis teeleminemist, mis võis olla sama hea kui enesetapp, eelkõige sellepärast, et läbi tuli sõita paljudest riikidest, kus kahesse omapäi reisivasse naishinge oleks kindlasti halvasti suhtutud ja halvimal juhul, nagu oli öelnud tema vanaema, oleks nad võidud ka „valgeteks orjadeks” müüa (temale mõjus see sõnapaar erootiliselt, aga omal nahal ei tahtnud ta seda siiski ära proovida).
Selgeltnägija, kelle nimi oli Layla ja kes oli Karlast pisut vanem, üleni valgesse riietatud, näol niisuguse inimese õnnis naeratus, kes on kontaktis Ülima Olendiga, võttis Karla vastu kummarduse saatel (küllap mõtles ta, et „lõpuks ometi teenin välja tänase üüriraha”), palus tal istuda, mida ta ka tegi, ning kiitis teda, sest Karla olevat valinud täpselt ruumi energeetilise keskpunkti. Karla püüdis end veenda, et tal on tõepoolest õnnestunud oma kolmas silm avada, kuid alateadvus hoiatas teda, et küllap ütleb Layla sedasama kõigile – või vähemasti neile vähestele, kes tema juurde sisse astuvad.
Kuid see polnud tähtis.Viiruk pandi põlema („See on Nepalist,” ütles selgeltnägija, kuid Karla teadis, et see on valmistatud siinsamas lähedal – viiruk oli kaelaehete, batikapluuside ning riietele õmblemiseks mõeldud hipisümbolite, lillede ja Flower Power aplikatsioonide kõrval üks hipitööstuse tähtsaimaid tooteid). Layla võttis kaardipaki ja hakkas kaarte segama, palus Karlal tõsta, tõmbas välja kolm kaarti ning hakkas neid äärmiselt traditsiooniliselt tõlgendama. Karla katkestas tema jutu.
„Ma ei tulnud selleks siia.Tahan ainult teada, kas ma leian seltsilise, et minna samasse paika, kust te ütlete …” – ta rõhutas sõnu „kust te ütlete”, kuna ei tahtnud, et halb karma teda saadaks; öelnuks ta vaid seda, et tahab minna samasse paika, oleks ta võinud sattuda Amsterdami eeslinna, kus asus viirukivabrik – „... kust te ütlete viiruki pärit olevat.”
Layla naeratas, kuigi õhkkond oli täielikult muutunud – tema sisimas pulbitses raev, sest teda oli nii pidulikul hetkel segatud.
„Muidugi leiad.” Selgeltnägijate ja kaardipanijate kohus on alati öelda seda, mida kliendid kuulda tahavad.
„Ja millal?”
„Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab.”
Mõlemad olid üllatunud.
Karla tundis esimest korda, et teine räägib tõtt, sest tema toon oli positiivne, kindel, otsekui tuleks hääl mingist teisest dimensioonist. Layla omakorda oli ehmunud – mitte alati ei läinud asjad niimoodi, ja kui seda ette tuli, kartis ta, et saab karistada, kuna on tseremoonitsemata sisenenud tollesse maailma, mis näib ühtaegu võlts ja tõene, ehkki ta õigustas ennast oma igaõhtustes palvetes, öeldes, et ta ei tee ju muud kui aitab teisi, sisendades neisse rohkem positiivsust, kui nad ise olid valmis uskuma.
Karla tõusis „energeetilisest keskpunktist” kohe püsti, maksis poole seansi tasu ja lahkus, et olla platsis enne, kui seltsiline kohale jõuab. „Enne kui järgmine päev õhtusse jõuab” oli umbmäärane, see võis tähendada ka tänast päeva. Igatahes oli ta nüüd millegipärast kindel, et ootab kedagi konkreetset.
Ta läks oma harjumuspärasele kohale Damil, avas raamatu, mis tal pooleli oli ja mida siis vähesed teadsid – ja see tõstis autori kultuskirjaniku staatusesse –, J. R . R.Tolkieni „Sõrmuste isanda”, mis pajatas samasugustest müütilistest paikadest nagu maa, kuhu temagi kavatses sõita.Ta tegi, nagu ei kuuleks poisse, kes tulid teda aeg-ajalt segama mõne nõmeda küsimusega või tobeda ettekäändega veelgi tobedamaks vestluseks.
7
Paulo ja argentiinlane olid kõikvõimalikud jutud juba ära rääkinud ja vaatasid nüüd seda tasast maad, ise tõeliselt kohal viibimata – ühes nendega reisisid ka mälestused, nimed, uudishimu ja ennekõike tohutu hirm selle ees, mis võib juhtuda Hollandi piiril, kuhu pidi jõutama paarikümne minuti pärast.
Paulo üritas oma pikki juukseid jakikrae alla toppida.
„Kas sa arvad, et saad niimoodi piirivalvurid ära petta?” küsis argentiinlane. „Nemad on kõike näinud, absoluutselt kõike.”
Paulo lõi käega.Ta küsis, kas argentiinlane ei pabista.
„Muidugi pabistan. Põhiliselt sellepärast, et mul on juba kaks Hollandisse sisenemise templit passis. Nad vaatavad, et ma käin päris tihti. Ja see saab tähendada ainult üht.”
Narkootikumidega kaubitsemist. Kuid niipalju kui Paulo teadis, oli narkootikume Hollandis vabalt saada.
„Absoluutselt ei ole! Opiaatide eest on karistused karmid. Kokaiiniga sama lugu. LSD-d nad ei suuda kontrollida, sellega on nii, et võid lihtsalt raamatulehe või riidetüki segu sisse kasta, pärast lõikad tükkideks ja müüd need maha. Aga kõik, mida osatakse tuvastada, võib su vangi viia.”
Paulo mõtles, et parem on jutuajamine sellega lõpetada; ta oleks kangesti tahtnud küsida, kas argentiinlasel on midagi kaasas, kuid ainuüksi teadmine oleks temast kuriteo kaassüüdlase teinud. Kord oli ta juba kinni võetud, ehkki ta oli täiesti süütu – see juhtus riigis, kus kõigi lennujaamade ustele olid kleebitud sildid kirjaga BRAZIL: LOVE IT OR LEAVE IT.
Nagu ikka on mõtetega, mida üritame peast välja saada, sest need kannavad endas tohutut negatiivsust – mis tekitab veelgi rohkem halba energiat –, ei pannud 1968. aastal juhtunu meenutamine mitte üksnes tema südant pekslema, vaid tõi talle üksikasjalikult silme ette tolle õhtu ühes restoranis Paraná osariigis Ponta Grossas; see Brasiilia osariik on tuntud selle poolest, et seal on võimalik hankida blondide ja heledasilmsete inimeste passe.
8
Ta oli pärast esimest pikemat reisi mööda poppi hipiteed koju naasmas. Koos kallimaga – too oli temast üksteist aastat vanem, sündinud ja kasvanud kommunistlikus Jugoslaavias, pärit aadliperekonnast, kes oli kaotanud kogu vara, kuid andnud talle hea hariduse, tänu millele ta rääkis nelja keelt, pagenud sealt Brasiiliasse, abiellunud miljonäriga ja tollest juba ka lahku läinud (kui selgus, et mees peab teda 33-aastaselt juba vanaks ja on endale leidnud 19-aastase tüdruku) ning saanud suurepärase advokaadi abiga mehelt kopsaka hüvitise, tänu millele tal polnud elupäevade lõpuni tarvis töötada enam ainsatki päeva – olid nad sõitnud Machu Picchusse Surmarongiga, mis oli nende praegusest rongist üpris erinev.
„Miks seda Surmarongiks kutsutakse?” küsis kallim piletikontrollilt. „Kuristikke ei ole kuigi palju näha olnud.”
Paulot ei huvitanud vastus karvavõrdki, naine aga ei lasknud ennast sellest häirida.
„Kunagi veeti sellega pidalitõbiseid, muid haigeid ja Santa Cruzi piirkonda tabanud raske kollapalaviku ohvreid.”
„Ma kujutan ette, et vagunid on hoolikalt desinfitseeritud.”
„Kui mõned kaevurite arveteklaarimised välja arvata, et ei ole siin hiljem kellegagi midagi halba juhtunud.”
Kaevurid, kellest jutt käis, ei olnud sündinud Brasiilia kaevanduspiirkonnas Minas Geraisis, vaid töötasid ööd ja päevad läbi Boliivia tinakaevandustes. Praegu aga oldi tsiviliseeritud maailmas ja ta lootis, et sel päeval mingeid arveteklaarimisi ei teki. Mõlema rahustuseks oli enamik reisijaid naissoost, kübarad peas ja kirjud kleidid seljas.
Nad jõudsid riigi pealinna La Pazi, mis asub 3610 meetri kõrgusel, ent kuna nad saabusid rongiga, ei pannud nad mäestikuõhu mõju eriti tähelegi. Aga perroonile astudes nägid nad poissi, kelle riietuse järgi võis aru saada, mis hõimu ta kuulus, ning kes istus pisut segasel ilmel maas. Nad küsisid temalt, mis on juhtunud („ma ei saa hästi hingata”). Üks mööduja soovitas närida kokalehti, mida kohalikud kõrgusega harjumiseks ikka kasutasid ning mida oli turul vabalt saada. Poiss tundis ennast juba paremini ja palus, et ta omaette jäetaks – ta kavatses veel samal päeval Machu Picchusse minna.
Hotellis, mille nad välja valisid, kutsus vastuvõtulauas töötav mees Paulo kallima kõrvale, ütles talle paar sõna ning pärast seda registreeris nad sisse. Nad läksid tuppa ja heitsid kohe magama, kuid enne