on selgelt kalmuselõhnaline varreosa – muidu võib see segi minna teiste sarnaste, aga mürgiste juurikatega.
Kalmus kasvab veepiiril jõgede, järvede ja tiikide kallastel. Teistest sarnase lehega kaldataimedest saab teda eristada tugeva lõhna järgi, mis on imalalt magus, meenutab veidi palderjani lõhna.
Kalmus on sagedam Lõuna-Eestis, tema peamine kasvuala aga jääb meie riigist kagu poole. Väidetavalt on ta Eestisse jõudnud tatarlaste sõjakäikudega, sellest ka rahvakeelne nimi täter. Tatarlaste eelsalgad külvasid risoomitükikesi veekogudesse, sest nende traditsiooni järgi võib juua veekogust, kus kasvab kalmus.
Taime ladinakeelne nimi võiks tõlkes tähendada pilliroogu, mis ravib silmi. Lõunamaades kasutatakse teda ka silmahaiguste raviks. Ingliskeelne nimi sweet flag aga viitab sellele, et tegemist on magusalõhnalise tuules lehviva taimega.
Rahvameditsiinis oli kalmus kasutusel peamiselt seedeprobleemide ja isutuse ravimisel, samuti suuhügieeniks – see andis hea lõhna ja ravis ka igemeid. Mitmel pool on teda kasutatud raskete põllutööde käigus tekkinud venituste raviks ehk rindealutse tohterdamiseks. Aga see aitas ka reumavaevuste vastu ja sapikivide väljaajamise ühe komponendina. Lõhna tõttu puistati kalmusejuurikast tehtud pulbrit kirpude tõrjeks.
Ravimtaimede andmebaasist Herba leiab, et kalmust on kasutatud umbes 50 haiguse või vaevuse ravimisel.
● Tarvastus tarvitati teda kõhulahtisuse raviks: „Kalmuse õied ja juured kuivatatakse räästa all ära, siis leivaahju, tehakse pulbriks. Siis on kirburohi. Ehk ka sisse võtta, siis võtab kõhu kinni. Ehk viina sisse panna. Kuid peab inimese kalmus olema, mitte soo-ingver = seajuur, mis inimese ära suretab. Inimese kalmuse tundemärgid: ümarik, mitte kolmekandiline. Ülepea kalmusid 5 sorti.” ERM 2, 1779/80a < Helme khk. < Tarvastu khk. – A. Gläser < Ell Ronimus, 64 a. (1921)
● Tartus oli kalmus kõhuvalurohi: „Kalmuse juurtest pigistatud leem on kõhuvalu vastu.” Vilbaste, TN 3, 711 (8 b) < Tartu l. ja Tartumaa – Gustav Vilbaste < A. Kaerama, Hugo Treffneri Gümnaasiumi II b klassi õpilane (1932)
● Adavere kandis oli see 1940-ndatel söögiisurohi: „Isu äratamiseks tarvitatakse kalmusejuurika teed (15-20 g juurikaid ühe l vee kohta) 2-3 klaasi päevas.” ERA II 193, 480 (25.19) < Põltsamaa khk., Adavere v., Adavere as. – Jaan Lääts < A. Sabrak (1938)
● Põltsamaal raviti sellega venitust: „Kui raske tööga oli rinde alt ja kõhus valu, tuli võtta kalmuseviina. Selleks oli talus alati kalmusejuured pudelis valge viinaga.” RKM II 375, 564 (75) < Põltsamaa khk., Põltsamaa l. < Põltsamaa khk., Arisvere k. – Helle Kull < Leida Kull, s. 1899 (1985)
Droogiks on kalmusejuurikas (Calami rhizoma), mida kogutakse varakevadel (aprillis ja mais) või sügisel (septembris ja oktoobris), mil risoom sisaldab rohkem toimeaineid ja juurdepääs taimedele on madalama veeseisu tõttu kergem. Juurikad kistakse välja käsitsi või kaevatakse labida või hanguga, pestakse hästi puhtaks ning eemaldatakse juured ning lehtede ja varte alumised osad. Seejärel jäetakse need mõneks päevaks närbuma, järgneb ristisuunaline tükeldamine 20–30 cm pikkusteks tükkides, lõigates jämedamad risoomid ka pikuti lõhki. Droog kuivatatakse temperatuuril mitte üle 35–40 °C. Säilitada õhukindlalt kuivas ja pimedas kõige rohkem 3 aastat.
NSV Liidu farmakopöa nõuete kohaselt (Eesti Vabariigis NSVL farmakopöa ja GOST-id ametlikult ei kehti, kuid kehtivad Venemaal ja selle mõjuriikides) peab kasutuskõlblik kalmusejuurikas sisaldama tükeldamata droogina vähemalt 2% ja tükeldatud droogina 1,5% eeterlikku õli. Niiskusesisaldus mõlemas droogis ei tohi ületada 14% ja üldtuha sisaldus 6%, droogi hulgas tohib olla kuni 1% orgaanilisi ja kuni 2% mineraalseid lisandeid.
Kalmusejuurikas sisaldab 1,5–10% eeterlikku õli, mille põhikomponendid on sõltuvalt kemotüüpidest asaroonid, akorenoon, süobunoon jt terpenoidid, õli koostisesse kuuluvaid mõruaineid esindavad akoroon ja isoakaroon. β-asarooni on kalmuse tetraploidse vormi (India) eeterlikus õlis kuni 96%, triploidses (Euroopa) kuni 5% ja diploidse kalmuse eeterlikus õlis (Põhja-Ameerika) ei ole seda üldse.
Tulenevalt mõruainete sisaldusest suurendab kalmus söögiisu ja soodustab seedimist. Sellest võib abi olla ka kõhugaaside ja spastiliste kõhuvalude korral, kusjuures teest tugevamalt toimib alkoholtõmmis.
Eeterliku õli komponendid, alkenüülbenseenide hulka kuuluvad α- ja β-asaroon on tervisele kahjulikud koostisained. Üsna ammustes loomkatsetes (Taylor et al., 1967; Gross et al., 1967) on tõestatud, et katseloomade toitmisel kalmuse eeterliku õliga kujunes hiirtel kasvupeetus ja kaksteistsõrmiksoole vähk, mida hiljem ongi seostatud asaroonide sisaldusega. Ka on selgunud, et asaroonid mõjuvad mürgiselt kõikidele imetajatele ning avaldavad närilistele kartsinogeenset toimet. Tegu on DNA-d kahjustava mõjuga, mis võib viia rakumutatsioonide ja vähi tekkeni. Eriti võivad need ained põhjustada maksavähi kujunemist. Seetõttu seostatakse kalmusejuurikat tervikuna võimaliku vähki tekitava toimega. Nõnda peaks kasutamiseks sobivas droogis ja selle preparaatides sisalduv asaroonide hulk olema võimalikult väike ning nende allikana tuleks eelistada kalmuse diploidseid varieteete, kus asaroonide sisaldus on väike.
Euroopa Ravimiamet on andnud ühtlasi soovituse, et droogi, selle preparaatide, toidu või alkoholi lühiajalise manustamisega saadav ööpäevane asaroonide kogus ei tohiks ületada 2 µg/kg kehakaalu kohta. USA-s on kalmusejuurika ning selle eeterliku õli ja ekstraktide kasutamine toidus koguni keelatud. Samas on märgitud (Stahl & Keller, 1981; Schneider & Jurenitsch, 1992), et isegi β-asarooni sisalduselt rikas kalmusejuurikas inimesele kartsinogeenset toimet ei avalda. Muide, värskes uuringus (Haghighi jt, 2017) on väidetud, et kalmusejuurika alkoholekstrakt hoopis takistab maovähirakkude arengut.
β-asaroon
Meie uurimuses3 on kirjas, et Eestis kasvav kalmus kuulub asaroonivaesesse ja -rikkasse kemotüüpi: kolmest erinevast kasvukohast kogutud kalmusejuurika eeterlikus õlis sisaldus β-asarooni vastavalt 10%, 9% ja 85%. Seejuures ei ole hariliku kalmuse kemotüüpi ja asarooni sisaldust taime välimuse järgi võimalik kindlaks teha. Asaroonirikkad kalmused koguti Pärnu jõe äärest. Väärib eraldi märkimist, et varem ei ole Euroopast asaroonirikast kalmust leitud.
Seega võib Eestis kasvav kalmus osutada tervisele kahjulikuks ja nii ei maksa seda ravimtaime vähemalt suuremas koguses tarvitada. Kindlasti tuleb kalmust vältida raseduse ja rinnaga toitmise perioodil. Kalmuse muud kõrvaltoimed ja koostoimed ravimitega ei ole teada.
RETSEPT 1 tl peenestatud droogi valada üle ½ kl keeva veega, jätta 15 minutiks seisma, kurnata. Juuakse ½ kl 3 korda päevas 20–30 minutit enne sööki isu suurendamiseks ning seedetegevuse tõhustamiseks ja korrastamiseks.
Kortsleht
Kortsleht on roosõieliste sugukonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, Eestis on teda 23 väga sarnast pisiliiki, mille eristamine on jõukohane vaid spetsialistile. Ravimtaimeks sobivad kõik liigid.
Kortslehe tugevast risoomist areneb 10–30 cm pikkune sirge, lamav või tõusev vars. Alumised lehed on enamasti pika varrega 5–9-hõlmalised ümarad voldilised lehed, mis veidi karvased. Lehe puhkemisel pungast on leht korrapäraselt volditud ehk kroogitud, kasvades löövad need rohkem lahti, moodustades nagu kausi, milles kastetilgad hommikuti pärlendavad. Lehe karvakesed hoiavad tilga ümara ja vihmavesi paistab sellel hõbehallina.
Õied on kollakasrohelised, väikesed, otsmiste või külgmiste ebasarikatena. Õiekate on neljatine.
Leida võib teda kõikjalt Eestist niitudelt, hõredatest metsadest, parkidest ja teede äärest, kus ta kohati katab tihedalt maapinda.
Vanemate nimede järgi on kortslehel seos ka piksega, paraku on meil rahvapärimusest teada vaid lugu kortslehe veekausside kohta. Muistendi järgi käskinud