Salaelud. Kai Aareleid

märkimisväärselt. Hakkasin maalima alles pärast isa surma, enne ei huvitanud see mind üldse. Ma olen tegelikult kunstiajaloolane. Kuidagi on nii juhtunud, et mu elutööks on saanud isa loomingu uurimine. Isegi mu maalikatsetused on rohkem tema jäljendamine, täiesti teadlikult.”

      „Nii et teie tahaksite samuti varemeid maalida?”

      „Kes teab. Praegu ma jäljendan üht tema varasemat maali,” vastas mees.

      „Või nii.”

      „Jah. Isa maalis kunagi nooruses ühe pildi. Ta pani sellele nimeks „Nende viimane suvi”. Pildil on noor naine käsitöö kohal. Me keegi ei tea, kes see naine oli või kes olid need „nemad”, või miks viimane suvi, või kus see pilt maaliti. Aga teate, kui ma praegu siit teie akendest välja vaatan, siis mul on tunne, et seal taustal oli täpselt sama maastik. Needsamad mäed.”

      „Ah soo.”

      „See maal läks natuke aega pärast isa surma ühelt näituselt kaduma ja ei olegi välja tulnud. Mul on ainult foto. See avaldati, kui maali pärast näitust taga otsiti.” Mees avas uuesti märkmiku ja otsis lehtede vahelt kokkumurtud väljalõike. „Kuidas teile tundub, kas see võiks olla sama vaade?”

      Mees lükkas artikli üle laua Agathe poole. Too heitis sellele vilksamisi pilgu ja pigistas huuled kokku, et naerutuksatus suunurgas välja ei paistaks.

      „Galeriist varastati tuntud maalikunstniku varajasse loominguperioodi kuuluv meistriteos.” Ja nad ei saanudki jälile. Ometi ei teinud ma muud, kui käitusin iseendana. Siidkindad, kübar, sobiva suurusega käekott, maniküürikäärid. Valvur veel naeratas mulle ja hoidis ust lahti. Väärikat daami ei kahtlusta ju keegi.

      Ta oli mulle lubanud, et ei pane seda kunagi näitusele. Et see on ainult talle endale. Tema hüvitus. Nüüd olid pärijad selle leidnud ja üles riputanud. Ma võtsin selle ära, sest nüüd oli see rohkem minu kui nende oma ja midagi muud polnud mulle temast jäänud.

      „Teate, mul ei ole lugemisprille ees, ma ei näe hästi. Ehk pärastpoole,” ütles Agathe ja katsus mehele vabandavalt naeratada.

      „Muidugi, andestust. Ma mõtlesin, et ehk see maastik tundub teile tuttav, te ju elate siin.”

      Läbi klaasukse oli näha, kuidas nooriku suu ütleb verandal telefoni: „Jah, kallis”, „Varsti, kallis”, „Mina sind ka, kallis.”

      Varsti, kallis.

      Ma olin Ameerikast tagasi jõudes Paulile kohe kõik ära rääkinud. Või muidugi mitte päris kõike. Mitte seda, et Henri oli minust kakskümmend viis aastat vanem ja jõukas tööstur. See polnud ju põhiline. Kell oli kaks öösel, kui ma oma selgitustega ühele poole sain. Paul ei öelnud mu jutu peale midagi. Võttis lihtsalt auto võtme ja ütles, et läheb sõitma. Et tal on vaja üksi olla. Algul ma ei lubanud, kartsin, et ta on meeleheitel ja kihutab end surnuks. Aga ta läks ikkagi. Tagasi tuli alles hommikul. Teatas, et on nüüd rahunenud, et see mõjus talle hästi, et ta käis sellistes kohtades, kuhu polnud kunagi varem sattunud, eksis põhja pool vabrikute vahel isegi ära. Ja nüüd on ta valmis arutama, kuidas kõike korraldada. Kas ta peab kohe asjad kokku pakkima. Kas ta võiks oma pilte senikaua pööningul hoida, kui endale korteri leiab. Ja siis otsustasime, et lihtsam on, kui lähen hoopis mina, ja kuidagi jõudsime selleni, et läheme koos veel ühele viimasele reisile, veedame nädala mõnes vaikses kohas, kus ta saaks minust selle viimase pildi maalida.