Teistmoodi mööblipood. Eva Roos

oma perenaist puhmas kulmude alt. Tal oli ilme nagu kooliõpetajal, kellel on kõigele vaatamata tekkinud lootus juhatada eksinud laps tagasi Õigete Järelduste juurde.

      „Äkki siiski vähem vandumist?” pakkus koer.

      „Võibolla vähem moosi? Sinu seedesüsteem kipub sellest õige vänget odööri tootma. See tahmab meil paari nädalaga igal pool lae ära,” ei jäänud Aramildagi võlgu. Ta osutas sõrmega üles. Piru lemmiktooli kohal oli laes mõnevõrra tumedam laik, justnagu oleks lagi sealt märg.

      Piru tagumik niheles puki peal ebamugavusest, kuid esimene pool koerast säilitas enesekindluse. Loom jõllitas vankumatult Aramilda läbitungivate safiirsiniste silmade pilgule vastu. Mõne minuti pärast said mõlemad aru, et tegemist on patiseisuga ning parem on teemat vahetada.

      Piru pilgutas silmi ning Aramilda asus otsima oma Ampsu-kruusi.

      „Mida me siis nüüd teeme?” tahtis koer ivakese aja pärast teada.

      „Laseme jalga loomulikult,” vastas Aramilda.

      „Nojah, aga kuhu?”

      „Näib, et meil on tervelt kolmteist aega ja kohta, kuhu me minna saame, enne kui maailm meie ees jälle valla on,” ütles Aramilda. Ta lükkas Pagana käest tagasi saadud ümbriku koera nina alla. See oli kortsus ning ühest kohast veidi rebenenud. Sarvik polnud tahtnud seda kuidagi käest anda.

      „Vali sina,” ütles Aramilda alistunult.

      Piru nuusutas nimesid. Ta oskas küll aeglaselt veerida, aga nina usaldas ta rohkem kui tähti.

      „Kuidas oleks sellega siin?” ütles koer ning kraapsas käpaga ühte nime.

      „Minugi poolest,” ütles Aramilda. „Vaevalt see hullem on kui mõni teine.”

      Ta tõmbas nimele „Olle Pai” joone alla ning toppis letil vedeleva elderi kitsa pilu kaudu kassaaparaati.

      Poodi läbistas vaevu aimatav värin, ukselukk klõpsatas kinni ning vaade akna taga muutus kiirusest häguseks horisontaaltriibuks. Kiirendus oli sujuv ning liikumine peaaegu märkamatu. Nagu kiirrongiga sõitmine. Siiski oli korraks kuulda ka nõrka nõude tärinat.

      „Vaatame nüüd,” pomises Aramilda. Teised nimed ümbrikul olid tuhmunud, nagu oleks keegi need lohakalt maha kustutanud. Margil ümbriku ülemises servas oli heledapäine väga tõsine poisinägu. Ta oli üks neist lastest, kelle juuksed kasvavad lihtsalt sinna suunda, kuhu ise tahavad. Mingi kamm neid juba ei ahista.