Maag. John Fowles

      Originaal:

       John Fowles The Magus A revised version with a foreword by the author Picador In association with Jonathan Cape Viies trükk Esmatrükk eesti keeles, 1997 Toimetanud Edvin Hiedel Kaane kujundanud Britt Urbla Keller © John Fowles, 1966 © Tõlge eesti keelde. Henno Rajandi pärijad, 2019 ISBN 978-9985-3-1148-6 ISBN 978-9985-3-4682-2 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      EESSÕNA

      Kuigi käesolev teos ei ole temaatiliselt ega süžeeliselt „Maagi” oluliselt uuendatud versioon, on see siiski midagi enamat kui varasema redaktsiooni stilistiline töötlus. Paljud stseenid on uuesti läbi kirjutatud ja lisatud on mõned päris uued. Niisuguse suhteliselt ebatavalise ümbertegemise võtsin ette muu hulgas peamiselt seepärast, et käesolev raamat on – lugejakirjade järgi otsustades – äratanud elavamat huvi kui kõik muu, mis ma iganes olen kirjutanud. Ma olen ammugi leppinud teadmisega, et „Maag”, mis mulle alati on kõige vähem professionaalset rahuldust pakkunud (kusjuures seda vastumeelsust on aidanud tugevdada paljud esimese versiooni kriitikud), köidab enamikku minu lugejaid tänapäevani kõige rohkem.

      Teos ilmus algvariandis 1965. aastal, kui olin juba avaldanud kaks raamatut, kuid kõiges peale ilmumisdaatumi on see siiski mu esikromaan. Hakkasin seda kirjutama viiekümnendate aastate algul, ja nii süžee kui kirjanduslik meeleolu, milles see on loodud, tegid läbi lugematuid muutusi. Algvariandis oli selgelt olemas üleloomulik element – umbes midagi sellist nagu Henry Jamesi meistriteoses „Kruvipööre”. Kuid mul puudus tollal vähegi koherentne juhtidee – nii elus endas kui raamatus. Mu pisut objektiivsem teine mina ei uskunud sel ajal, et minust üldse kunagi võiks saada kirjastamiskõlblik autor; mu subjektiivne pool aga ei suutnud loobuda müüdist, mida ma kohmakalt ja visalt püüdsin ilmale tuua; tänapäevani mäletan erilise selgusega, kuidas ma pidin oma visandid ikka ja jälle kõrvale heitma, sest ma polnud võimeline edasi andma seda, mida ma tahtsin kirjeldada. Osalt hoidis mind haledalt maadligi mu tehniline küündimatus, osalt aga kammitses mind puuduliku kujutlusvõime iseäralik omadus: sulle tundub, et sa ei suuda meenutada tõeliselt toimunut, kuigi tegelikult ei lähe sul korda esile manada seda, mida pole kunagi olnud. Aga kui „Liblikapüüdja” menu 1963. aastal andis mulle kirjanduslikku eneseusaldust juurde, hakkas just see ärapiinatud ja aina ümber vormitud invaliid nõudma, et ma temale rohkem tähelepanu pööraksin kui mitmele muule romaanile, mida ma viiekümnendatel aastatel olin üritanud kirjutada ja millest vähemalt kaks olid kirjastajale pakkumiseks vististi sobivamad ning oleksid mulle vähemalt kodumaal märksa paremini nime teinud.

      1964. aastal võtsin asja käsile, vaatasin kõik varasemad mustandid üle ja kirjutasin läbi. Kuid „Maag” jäi põhijoontes ikkagi iseõppinud romaanikirjaniku suleharjutuseks: süžee suutis vaevu varjata reisimärkmeid ekslevast ja vääriti kavandatud uurimisretkest tundmatule maale. Isegi oma lõplikus, äratrükitud vormis oli see kaugelt juhuslikum ja naiivselt spontaansem teos, kui intellektuaalsem lugeja aimata oskab; kuigi kõige valusamaid vitsahoope sain neilt kriitikuilt, kes taunisid mu raamatut kui külmalt kalkuleeritud fantaasiaharjutust ja mõistusemängu. Aga eks teose üheks (parandamatuks) puuduseks ju olegi püüe kuidagimoodi maskeerida seda lõputu voogamise seisundit, milles ma ta kirjutasin.

      Eelkõige on mind muidugi mõjutanud Jung, kelle teooriate vastu ma tol ajal sügavat huvi tundsin, ent peale selle on käesoleva raamatu sünniloos tähtis roll veel kolmel romaanil. Ise olin kõige teadlikum Alain Foumier’ „Suure Meaulnes’i” teednäitavast osast – koguni sedavõrd teadlik, et redigeerimise käigus jätsin välja terve rea liiga ilmseid sellekohaseid viiteid. Pedantlikku täpsust taotleva analüütiku meelest ei olegi paralleelid vahest eriti rabavad, aga ilma prantsuse eelkäijata oleks „Maagist” kindlasti saanud hoopis teistmoodi raamat. „Suur Meaulnes” on teos, mis suudab (vähemalt mõnele lugejale) pakkuda peale kirjandusliku elamuse veel teist laadi kogemust, ja seda omadust püüdsin anda ka oma romaanile. „Maagi” puuduseks, mida ma samuti nüüd enam parandada ei saa, on suutmatus näha, et see taotlus on noorukieale iseloomulik igatsus. Alain Foumier’ kangelase noorus vähemalt on ilmselge ja iseloomulik.

      Teine mõjutegur võib tunduda üllatav, aga selleks on kahtlemata teos, mis vajutas oma pitseri kogu minu lapsepõlve kujutlustemaailmale, nimelt Richard Jefferiese „Bevis”. Ma usun, et tulevane romaanikirjanik kujuneb välja juba varases nooruses, ükskõik, kas ta seda ise teab või mitte; ja „Bevis” nagu „Suur Meaulnes” projitseerib äärelinna keskklassi lapsele, nagu mina tahes-tahtmata pidin olema, ühe reaalselt olnud või olevast maailmast väga erineva maailma. Ma mainin seda asjaolu lihtsalt meeldetuletusena, et selliste raamatute süvastruktuur ja atmosfäär avaldab tugevat mõju veel kaua aega pärast seda, kui lugeja on neist muus mõttes ilmselt ammu üle kasvanud.

      Kolmandat raamatut, mis „Maagile” tausta loob, ei tundnud ma kirjutamise ajal ise ära ja võin seda siin praegu nimetada tänu ühele Readingi Ülikooli uurijale, kes kirjutas mulle mitu aastat pärast teose ilmumist ja juhtis tähelepanu paljudele paralleelidele „Suurte ootustega”. Kirjutaja ei teadnud, et just „Suured ootused” on see Dickensi romaan, mida ma alati olen jäägitult imetlenud ja armastanud (ja mille eest ma andestan autorile paljugi, mis tema teistes teostes vastumeelsust tekitab); ta ei teadnud ka, et „Maagi” kirjutamise algaegadel ma koguni kasutasin „Suuri ootusi” suure mõnuga õppetöös; ega sedagi, et tükk aega mängisin mõttega teha Conchisest naistegelane – selle idee ähmasel järelmõjul elab preili Havisham edasi proua de Seitase kujus. Redigeeritud versioonis viitab sellele alateadlikult kasutatud eeskujule üks lühike lõik.

      Paar sõna veel kahe üsna olulise muudatuse kohta. Erootilist elementi on tugevdatud kahes stseenis. Pean seda lihtsalt kunagise julgusepuuduse korvamiseks. Teine muudatus puudutab teose lõppu. Kuigi selle põhimotiiv ei ole mulle kunagi tundunud nii hämar, nagu see mõnede lugejate arvates ilmselt on – vahest ka seepärast, et nad pole andnud vajalikku kaalu „Pervigilium Venerise” kahele värsireale, millega lugu lõpeb –, möönan, et oleksin võinud tõenäolisele järelloole vihjata selgesõnalisemalt... ja seda ma olen siinses versioonis ka teinud.^[1.]

      Ükski kirjanik ei taha just meelsasti avada oma teose sügavamaid biograafilisi allikaid, mis on harva seostatavad kindlate daatumite ja tegevusaladega, ja mina pole selles suhtes mingi erand. Kuid minu Phraxose saar („tarastatud” saar) on tegelikult eksisteeriv Kreeka saar nimega Spetsai, kus ma 1951. ja 1952. aastal õpetasin erainternaatkoolis – mis neil aegadel küll üsna vähe sarnanes raamatus kirjeldatud kooliga. Kui oleksin üritanud sealsest elust tõepärast pilti anda, siis oleks tulnud kirjutada pigem humoristlik romaan. ^[2.]

      Tuntud Kreeka miljonäril, kes tänapäeval on osa Spetsaist oma valdusse võtnud, pole minu romaani miljonäriga midagi ühist. Härra Niarchos tuli sinna palju hiljem. Niisamuti pole ma oma tegelast mingil määral kujundanud „Bourani” tookordse omaniku järgi, ehkki olen tema villa välimusest ja imekaunist asupaigast üht-teist üle võtnud. Ja nagu kuulda, on saarel tekkimas Conchise algkujule vihjav järjekordne kohalik legend. Mina isiklikult kohtasin seda härrasmeest – vanema Venizelose sõpra – ainult kaks korda, ja sedagi põgusalt. Kuid tema maja jäi mulle meelde.

      Tänapäeval on vist võimatu kujutada Spetsaid ette niisugusena, nagu mina teda sõjajärgsel ajal kirjeldasin – kuigi ma väidan seda üksnes teistelt kuuldu põhjal, sest ma pole seal enam kordagi käinud. Tookord elati seal äärmiselt üksildast elu, ehkki inglastest õpetajaid oli koolis alati kaks – mitte üksainus nagu raamatus. Õnneliku juhuse tõttu sattus minu kolleegiks Denys Šarrocks, kellest nüüd on saanud vana sõber. Ta oli erakordselt erudeeritud inimene ja tundis kreeklaste elulaadi minust palju paremini. See oli tema, kes mind esimest korda villat vaatama viis. Denys oli siis parajasti otsustanud omaenda kirjanduslikud ambitsioonid lõplikult maha matta. Ta teatas mulle hapu näoga, et nimelt „Bouranis” olevat ta ühel eelmisel külaskäigul kirjutanud oma elu viimase luuletuse. Mingil imelikul viisil kujunes see uudis minu fantaasiat sütitavaks sädemeks. Kummaliselt üksildane villa, võrratu ümbrus, sõbra illusioonide purunemine; ja kui me esimest korda sellele villale neeme tipus lähenesime, kostis kuskilt klassikalise maastiku kohta väga imelik heli... küll mitte Pleyeli harpsikord, nagu minu raamatus, vaid miski, mis pentsikul kombel meenutas Walesi külakabelit. Loodan,