jalamaid ruttasime sellele enneolemata haruldasele külalisele vastu, et teda meie hüljatud saarele saabumise puhul tervitada. Teine kord kiirustasime austust avaldama Katsimbalisele, Henry Milleri Maroussi Kolossile. Kogu Kreekas valitses tol ajal veel liigutav ühe küla õhkkond.
Väljaspool asustatud nurka hingestasid Spetsaid tõelised, ehkki märksa peenemad – ja ka palju kaunimad – haldjad kui need, keda mina olen loonud. Piiniametsa vaikus oli kummastav, hoopis erinev kõigest, mida ma olen mujal kogenud; see oli nagu igavesti tühi lehekülg, mis ootab ülestähendust või sõna. See tekitas iseäraliku ajatuse tunde ja sündimas oleva müüdi meeleolu. Ühest küljest oli see niisugune koht, kus vaevalt üldse võis midagi juhtuda, teisest küljest aga oli suursündmuse eelaimus kogu aeg õhus. Siinne genius loci meenutas väga Mallarmé kõige kaunimate luuletuste nähtamatut lendu, sõnade jõuetust väljendamatu kujutamisel. Mul on raske täpselt selgitada selle kogemuse tähtsust minu kui kirjaniku jaoks. See hõlmas ja kujundas mind sügavamalt kui mis tahes muud mälestused selle paiga ühiskondlikust ja füüsilisest olemusest. Ma teadsin juba tol ajal, et olen mitmes mõttes inglise ühiskonnast jäädavalt eksiili läinud, kuid romaanikirjanik peab otsima veelgi sügavamaid paguluse vorme.
Väliselt oli see kogemus enamasti masendav, nagu seda on pidanud tunnistama paljud noored kirjanikud ja maalikunstnikud, kes on Kreekast inspiratsiooni otsinud. Meil tekkis koguni kindel termin, millega tähistasime oma rahuldamatusetunnet ja sellest tulenevat meelekibedust: „Egeuse äng”. Ainult väga täiuslik kunstnik suudab luua kõrget kunsti maailma kõige puhtama ja harmoonilisema maastiku rüpes, iseäranis veel teades, et selle ainus mõeldav inimlik paralleel kuulub aegadesse, mis enam iial ei kordu. Saarte Kreeka on praegugi veel nagu Kirke; see pole koht, kuhu kunstnikust rändur, kes oma hinge pärast muretseb, võiks kauaks logelema jääda.
Välja arvatud eespool nimetatu, ei toimunud Spetsail minu sealoleku ajal midagi, mis seostuks minu romaani sündmustikuga. Kõik, millel on vähegi tõepõhja all, juhtus pärast seda, kui ma olin Inglismaale tagasi pöördunud. Ma küll pääsesin Kirke käest, kuid võõrutussümptomid olid üsna raskekujulised. Ma polnud siis veel aru saanud, et kaotused on kirjanikule ülimalt olulised, et need viljastavad tohutult tema raamatuid, olgu kaotusevalu kirjanikule endale nii kibe kui tahes. See rahuldamata igatsus, kaotsiläinud võimaluse tunne sundis mind pookima mõningaid oma eraelulisi dilemmasid Inglismaal mälestustele saarest ja tema üksindusest, mis minu jaoks järjest rohkem samastus kaotatud paradiisiga, võib-olla Alain Fournier’ „nimetu riigiga”, vahest koguni Bevise farmiga. Tasapisi hakkas minu kangelane Nicholas omandama kui mitte tänapäevase tavainglase tüüpilisi näojooni, siis vähemalt minu enda ühiskonnaklassi ja sotsiaalse tausta iseloomulikke tunnuseid. Perekonnanimes, mille ma talle andsin, peitub väike isiklik nali. Lapsepõlves oskasin ma th-häälikut hääldada ainult kui f-i, ja Urfe kõlab seega tegelikult nagu Earth – ning on hoopis varasem nimelooming kui sobiv haakumine Honoré d’Urfé ja „Astréega”.
Loodetavasti vabastab eelpool öeldu mind kohustusest seletada, mida mu lugu „tähendab”. Romaanid, isegi märksa läbipaistvama struktuuriga ja vaoshoitumad kui minu teos, ei ole ristsõnamõistatused, millel on üksainus komplekt õigeid vastuseid: õnnetu analoogia („Armas härra Fowles, kuidas täpselt mõista seda, et...”), mida ma vahel enam üldse ei loodagi tänapäeva üliõpilase ajust välja juurida. Kui „Maagil” mingit „tõelist tähendust” on, siis igatahes mitte rohkem kui Rorschachi testil psühholoogias.Tema ainus tähendus on vastukaja, mida ta lugejas tekitab, ja vähemalt minu silmis ei ole mingit „ainuõiget” vastukaja üldse olemas.
Pean vist veel lisama, et teksti redigeerides ei püüdnud ma arvesse võtta arvukaid põhjendatud süüdistusi liialdustes, ülemäärases keerukuses, kunstlikkuses ja muudes pattudes, mida raamat esmakordsel ilmumisel rangelt täiskasvanulikes arvustustes ära teenis. Nüüdseks olen tundma õppinud põlvkonda, keda see raamat kõige enam köidab, ja tean, et põhiliselt jääb see teos noorukiea romaaniks, mille autorgi on ebaküps täiskasvanu. Mul pole enda kaitseks muud öelda, kui et iga kunstnik peab kogu oma elu täies pikkuses vabalt kasutada saama.Teised inimesed võivad oma privaatset minevikku tsenseerida ja maha matta. Meie ei või, ja seepärast jääme elupäevade lõpuni pisut roheliseks... ebaküpselt roheliseks, lootuses, et ühel heal päeval muutume viljakalt haljaks. Kõigi tänapäeva romaanide seas, mis kujutavad romaanikirjaniku saatust, on Thomas Hardy viimane piinarikas teos „Armastatu” iseäranis paljastav: siin on näha, kuidas oletatavasti juba „küpset” keskealist kunstnikku ikka veel valitseb tema palju noorem mina. Selle türannia vastu võib mässu tõsta, nagu Hardy tegigi; aga karistuseks tuleb loovutada võime romaani kirjutada. „Maag” on muuhulgas (ehkki päris ebateadlikult) ka ohjeldamatult juubeldav leppimine sellesama ikkega.
Kui kogu selles (pigem iiri kui kreeka) hautises, kust aimub mitmeid erinevaid arusaamu inimeksistentsi – ja väljamõeldise – olemusest, üldse peitub mingi keskne teema, siis seda kajastab võib-olla kõige paremini raamatu alternatiivne pealkiri, millest loobumist ma veel praegugi vahel kahetsen: „Jumalamäng”. Ma tahtsin lasta Conchisel välja tuua mitmeid erinevaid maske, mis esindaksid mitmesuguseid inimlikke jumalakujutlusi alates üleloomulikust ja lõpetades erialasesse žargooni rüütatud teadusliku tõlgendusega; teisisõnu, ma tahtsin näidata mitmeid inimlikke pettekujutlusi millestki, mida pole tegelikult olemas, kujutlusi kõikteadvusest ja kõikvõimsusest. Selliste illusioonide purustamine on minu arvates tänapäevalgi sügavalt humanistlik eesmärk; ja ma soovin, et oleks olemas mingi super-Conchis, kes laseks araablased ja iisraellased, Ulsteri katoliiklased ja protestandid samasugusest heuristilisest veskist läbi, kus jahvatati Nicholast.
Ma ei kaitse Conchise otsust hukkamispäeval, kuid ma kaitsen selle dilemma realiteeti. Jumal ja vabadus on kaks täiesti vastandlikku mõistet; ja inimesed usuvad oma kujuteldavatesse jumalatesse enamasti seepärast, et nad ei taha uskuda selle vastandit. Ma olen juba küllalt vana mõistmaks, et sageli on neil selleks piisavalt põhjust. Aga sellegipoolest hoian kinni põhiprintsiibist, milles ma näen oma jutustuse tuuma ja mis ütleb, et tõeline vabadus on alati kahe vahel, mitte kunagi ühesainsas, ja sellepärast ei saagi tõeline vabadus olla absoluutne. Igasugune, ka kõige suhtelisem vabadus on võib-olla vaid väljamõeldis, kuid mina eelistan praegugi veel esimest hüpoteesi.
John Fowles
1976
1 Catullusele omistatud värsid cras amet qui numquam amavit / quique amavit cras amet on Jaan Kaplinski tõlkinud: „Homme maitske esmakordset, / homme tuntud armastust.” Sõnasõnalisemalt: homme armastagu see, kes pole kunagi armastanud; kes on armastanud, armastagu ka homme. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]
2 Selle kooli ainetel on tõepoolest kirjutatud üks üsna kummaline romaan: Kenneth Matthews, „Aleko” (Peter Davies, 1934). Ja prantsuse kirjanik Michel Déon on avaldanud autobiograafilise raamatu „Le Balcon de Spetsai” /„Spetsai rõdu”/ (Gallimard, 1961). [ ↵ ]
1
Un débauché de profession est rarement un homme pitoyable.
De Sade, Les Infortunes de la Vertu[1.]
1 Elukutselist pahetsejat on harva põhjust haletseda. De Sade, „Vooruse õnnetused” [ ↵ ]
1
Olen sündinud 1927. aastal perekonna ainsa lapsena; mu vanemad olid mõlemad inglased ja nende sünniaastatele langes tolle koletu kääbuse, kuninganna Victoria hiiglapikk groteskne vari, millest nad oma puuduliku ajalootunnetuse tõttu iial ei suutnud vabaneda. Mind saadeti internaatkooli, pärast seda raiskasin kaks aastat sõjaväeteenistuses ja läksin siis Oxfordi. Seal aga hakkas mulle vähehaaval selguma, et ma pole üldse see inimene, kes ma tahan olla.
Juba tükk aega varem olin avastanud, et mu vanemad ja esivanemad ei olnud päriselt need mis vaja. Minu isa oli brigaadikindral, ent ta polnud kindraliks saanud mitte silmapaistvate sõjamehevõimete tõttu, vaid üksnes tänu asjaolule, et sattus õigel hetkel olema sobivas vanuses; minu ema aga oli tulevase kindralmajori abikaasa mustereksemplar. Iial ei