on paar klaasi manzanillat hinge alla võtnud ja keda nüüd ootab maitsev lõunasöök. Hakkasin endamisi laulu ümisema, ja see polnud mingi vapper katse kurvastust peita, vaid tülgastavalt pilvitu soov oma pääsemist pühitseda.
7
Neli päeva hiljem seisin kõrgel Hymettose mäel ja vaatasin all laiuvat suurt Ateena-Pireuse kogumit, linnu, äärelinnu, täringutena Attika tasandikule puistatud miljonit maja. Lõuna pool puhtalt sinine hilissuvine veteavarus, pimsskivivärvi saared, ja nende taga silmapiiri kohal kirkad Peloponnesose mäed, maade ja vete ülev tardunud voogamine. Kirgas, vägev, majesteetlik pilt. Otsisin mõnd ebatavalisemat omadussõna, kuid kõik, mis meelde tuli, tundus alakaaluline. Pilk kandus siit kaheksakümne miili kaugusele ja kogu see vaade oli üleni puhas, õilis, helendav, tohutu – selline, nagu ta alati on olnud.
See oli nagu teekond maailmaruumi. Ma seisin Marsil, põlvini tüümianis, taevatelgi all, mida nähtavasti iial polnud looritanud tolm või pilv. Langetasin pilgu ja silmitsesin oma kahvatuid Londoni käsi. Koguni need paistsid muutunud olevat, südantpööritavalt võõrad, midagi, millest ma juba ammu oleksin pidanud lahti ütlema.
Maailmale minu ümber langes võrratu mediterraanne valgus ja ma nägin, kui imeliselt kaunis see on; aga kui see puudutas mind ennast, siis tundsin samas, et see on ka kuidagi vaenulik. See oli pigem söövitav kui puhastav. Näis, nagu seisaks mul ees ülekuulamine kaarlambi all; läbi avatud ukse nägin juba rihmadega lauda ja kogu mu senine olemus aimas, et ta ei suuda seal vastu panna. Osalt pelgasin oma olemuse alastikoorimist, nagu armastus seda alati teeb, sest saabumishetkest peale olin täielikult ja igaveseks Kreeka maastikku armunud. Kuid selle armastusega käis kaasas mingi vastuoluline, peaaegu vihastamapanev võimetuse ja alaväärsuse tunne, otsekui oleks Kreeka aistiliselt nii vastupandamatu naine, et ma tahes-tahtmata pean temasse lootusetult armuma, samas aga ka nii jahedalt aristokraatlik, et ma iial ei söanda talle füüsiliselt läheneda.
Ükski raamat, mida ma olin lugenud, ei osanud seletada seda Kreeka ohtlik-veetlevat kirkelikku olemust, seda iseäralikku omadust, mis ta nii ainulaadseks teeb. Inglismaal me elame väga tasases, rahulikus, taltsas vahekorras kõige sellega, mis meie loomulikust maastikust ja pehmest põhjamaisest valgusest veel säilinud on; ent Kreeka maastik ja valgus on nii kaunis, nii valdav, nii intensiivne ja metsik, et inimese vahekord sellega muutub jalamaid viha ja armastuse suhteks, kireks. Mul kulus palju kuid, et seda mõista, ja palju aastaid, et sellega leppida.
Sama päeva õhtupoolikul seisin akna all oma hotellitoas, kuhu mind suunas tüdinud noormees, kes mind Briti Nõukogu kohalikus esinduses vastu võttis. Olin parajasti lõpetanud kirja Alisonile, aga juba hakkas ta mulle kaugeks jääma – mitte ruumis ega ajas, vaid mingis muus dimensioonis, millel pole õiget nime. Võib-olla reaalsuses. Vaatasin alla Konstitutsiooni väljakule, mis on Ateena peamine kohtumispaik: ringijalutavad inimesed, valged särgid, tumedad prillid, paljad pruunid käsivarred. Lugematud inimhääled tänavakohvikutes liitusid kahisevaks pominaks. Oli palav nagu palaval juulikuupäeval Inglismaal ja taevas ikka veel täiesti pilvitu. Aknast välja küünitades võis näha Hymettose mäge, kus ma olin hommikul käinud, loojangupoolne nõlv lõõmas pehmetes alpikanniroosades ja lillades toonides. Vastasküljes katusteräga taga kerkis Akropolise massiivne must siluett. See vastas nii täpselt varasematele kujutlustele, et tundus ebatõeline. Mina aga olin rõõmsas ja ootusärevas hämmelduses, õnnelikult ja erksalt üksinda nagu Alice Imedemaal.
Väikesel aurikul, mis mind Ateenast Phraxosele viis, kulus reisiks kaheksa silmipimestavalt päikesepaistelist tundi; saar asus kuue miili kaugusel Peloponnesose rannikust, keset lahte, mis tervikuna oli niisama meeldejääv kui see väike maatükk ise: põhja- ja läänekaares kõrge mäeahelik, saar selle kõveruses; ida pool arhipelaagi madalamad mäetipud; lõunas Egeuse mere pehme sinine tasandik, mis ulatub Kreeta randadeni välja. Phraxos oli kaunis. Ükski muu omadussõna ei sobi: see ei olnud mitte lihtsalt ilus, maaliline, kütkestav – see oli lihtsalt ja enesestmõistetavalt kaunis. Mul jäi hing kinni, kui ma seda esimest korda nägin sirava Venuse all, kus ta ujus õhtuses ametüstlillas meres nagu majesteetlik must vaal, ja praegugi jääb mul hing kinni, kui ma sulen silmad ja meenutan seda hetke. See ilu oli isegi Egeuse ruumis haruldane, sest küngastel kasvasid piiniad, Vahemere piiniad, õhulised nagu rohevindi suled. Üheksa kümnendikku kogu saarest oli asustamata ja üles harimata: piiniad, abajad, vaikus, meri, ei midagi muud. Üksnes loodenurka, paari väikese sadamakoha ümber oli kokku kogutud hulgake silmatorkavaid lumivalgeid hooneid nagu lambakari.
Aga oli ka kaks häbiplekki, mis hakkasid paistma juba tükk aega enne sildumist. Üks oli kehakas kreekapärastatud hilisviktoriaanlik hotellihoone suurema sadamakoha läheduses, mis tundis end Phraxosel niisama koduselt nagu voorimehetroska dooria templis. Teine samavõrd sobimatu monstrum seisis küla serval, muutes kääbusteks seda ümbritsevad elumajad: pikk võigas mitmekorruseline hoone, mis oma rohkelt kaunistatud korintose fassaadist hoolimata meenutas vabrikut. Nagu ma peagi avastasin, oli see mulje põhjendatav veel muude asjaoludega peale välise sarnasuse.
Ent kui mitte arvestada Lord Byroni kooli, Philadelphia hotelli ja küla, siis oli saare ihu, kõik tema kolmkümmend ruutmiili neitsilikult puutumata. Põhjakalda järskudel nõlvadel leidus siin-seal hõbedasi oliivipuusalusid ja üksikuid põlluterrasside ribakesi, aga kõik ülejäänu oli ürgne männimets. Mingeid antiikaja mälestisi siin ei leidunud. Vanad kreeklased ei pidanud kunagi eriti lugu veehoidlate veest.
Lahtiste veekogude puudumine tähendas ka, et puudusid metsloomad ja lindegi oli vähe. Kõikjal väljaspool küla oli saare peamiseks tunnusjooneks vaikus. Mägedes võis ju vahel kohata kitsekarjust ja tema pronkskellukestega talvist karja (suvel polnud karjatamist vaja), või hiiglasuure haokubu all küürus talunaist, või vaigukogujat; aga tegelikult juhtus seda väga harva. See oli masinate-eelne, peaaegu et inimeste-eelne maailm, kus ka kõige tühisem vahejuhtum – õgijalinnu ülelend, senitundmatu teeraja avastamine, kauge purjepaat sügaval all – omandas ärarääkimata suure tähenduse. Kõike seda raamis, isoleeris ja paisutas üksindus. Selles üksinduses polnud midagi hirmuäratavat, mitte raasugi põhjamaist jubedust. Hirm polnud seda saart iial puudutanud. Kui siin keegi kummitas, siis ainult nümfid, mitte koletised.
Et pääseda Lord Byroni kooli klaustrofoobsest keskkonnast, olin sunnitud sageli pikki jalutuskäike tegema.Tõsi küll, algul mängisin omast kohast päris meeldivalt absurdse mõttega, et töötan internaatkoolis, mida eeldatavasti juhitakse Etoni ja Harrow’ põhimõtetel, ent millest ainult kübeke maad lõuna pool asub paik, kus Klytaimnestra tappis Agamemnoni. Ehkki õpetajad pärinesid maalt, kus oli ainult kaks ülikooli, oli nende akadeemiline tase kaugelt kõrgem, kui Mitford mõista andis, ja koolipoisid iseenesest polnud ei paremad ega halvemad kui poisid mis tahes maailmanurgas. Kuid inglise keele suhtes olid nad halastamatult pragmaatilised. Kirjandusest ei hoolinud nad küünevõrdki, kogu tähelepanu koondus reaalainetele. Kui üritasin nendega lugeda sellesama poeedi luulet, kelle nime kool kandis, hakkasid nad haigutama, aga kui õpetasin neile autoosade ingliskeelseid nimetusi, oli tegemist, et neid tunni lõpul klassist välja saada; ja tihti tõid nad tundi kaasa Ameerika teaduslikke raamatuid, tulvil termineid, mis olid minu jaoks samasugune hiina keel kui lootusrikastele õppuritele, kes lihtsat vastet oodates mulle vastu vaatasid.
Nii poisid kui õpetajad vihkasid seda saart ja käsitasid seda omamoodi vabatahtliku karistuslaagrina, kuhu tuldi vaid selleks, et töötada, töötada, töötada. Minu ettekujutuses oli see kaugelt unisem kui Inglise kool, tegelikult aga osutus kaugelt karmimaks. Ja nagu pilkeks peeti just seda maniakaalset töökust, seda mutilikku pimedust oma loomuliku keskkonna suhtes õpetussüsteemi kõige inglispärasemaks jooneks. Blaseerunud kreeklased, kes maast-madalast olid harjunud elama maailma kõige kaunimas looduses, pidasid võib-olla päris loomulikuks, et neid niisugusesse termiidipessa kokku kuhjati, aga mind tegi see sõgedalt närviliseks.
Mõned vähesed õpetajad oskasid natuke inglise keelt, prantsuse keele oskajaid oli märksa rohkem, aga midagi ühist mul nendega ei olnud. Ainus, keda ma taluda suutsin, oli teine inglise keele õpetaja Demetriades, ja sedagi ainult seetõttu, et ta kõneles ja mõistis minu keelt sujuvamalt kui keegi teine. Tema seltskonnas võisin endale lubada natuke enamat kui baassõnavara.
Ta korraldas mulle tutvumiskäigu