polnud inimene.
Ta käed venisid, pikenesid, samuti õlad ja lõug. Ta küüntest said inetud sakilised küünised ja ta rahmas nendega alla Billy poole, äiates talle piki lõuga, kutsudes sel korral esile lõrinaseguse valuklähvatuse. Billy veeretas end külili ja uuesti jalule tagasi, tehes ringi, et sundida naisolevust mulle selga keerama.
Püssimees pikapis klõpsutas jälle tühjalt. Langetasin kilbi ja viskusin ettepoole, sööstes haavlipüssi haarama. Tõusin koos sellega ja hüüdsin: „Billy, eest!”
Hunt põikas kõrvale ja naine pööras välgukiirusel minu poole, moondunud nägu raevukas, ila tilkumas suust võhataoliste kihvade vahelt.
Sihtisin püssi talle kõhtu ja vajutasin päästikule.
Püss möiratas ja vappus, lajatades kõvasti vastu mu õlga. Võib-olla kümnene raud või kuulidega laetud. Naine tõmbus kõverasse, kriiskas, vaarus tagasi ja vajus maha. Kauaks ta maha ei jäänud. Ta peaaegu põrkas jalule, kleidiräbal üleni verevate pritsmetega kaetud, nägu nüüd täiesti ebainimlik. Ta kihutas minust mööda auto juurde ja kargas kasti. Püssimees tõmbas oma paarilise pikapisse ja juht andis gaasi. Masin viskas rohukamarat üles, enne kui vedama sai, põrkles tänavale tagasi ja kadus liiklusesse.
Vahtisin hetke neile järele ja lõõtsutasin. Langetasin haavlipüssi, taibates, et olin vasakus käes kuidagiviisi suutnud hoida kärnkonna, kelle olin üles korjanud. See vingerdas ja rabeles viisil, mis andis mõista, et olin ta peaaegu puruks litsunud, ja ma püüdsin teda lahti laskmata haaret lõdvendada.
Pöörasin ümber, et Billyt otsida. Hunt kõndis tagasi oma mahavisatud dressipükste juurde, väreles viivu ja muutus taas alasti noormeheks. Ta näos oli lõuaga paralleelselt kaks pikka lõikehaava. Veri voolas õhukese loorina üle kõri alla. Ta liikus kangelt, aga see oli ka ainus, mis valust märku andis.
„On sinuga kõik korras?” küsisin talt.
Ta noogutas ning tõmbas püksid jalga ja särgi selga. „Jajah. Mis kurat see oli?”
„Guul,” teatasin talle. „Arvatavasti LaChaise’i klannist. Need teevad Punase Kojaga koostööd ja mina neile eriti ei meeldi.”
„Miks sa neile ei meeldi?”
„Ma olen neile nii mõnigi kord peavalu tekitanud.”
Billy tõstis särginurga vastu näohaavu. „Küüniseid ma ei oodanud.”
„Nad on selle poolest salakavalad.”
„Guul, huh. On ta surnud?”
Raputasin pead. „Nad on nagu tarakanid. Elavad enam-vähem kõik üle. Kas sa käia saad?”
„Jah.”
„Tore. Laseme siit jalga.” Suundusime Põrnika poole. Korjasin tee peal üles riidest koti kärnkonnadega ja hakkasin neid maha tagasi raputama. Panin nende juurde maha ka selle konna, kelle olin peaaegu puruks litsunud, ja pühkisin siis käed rohu peal puhtaks.
Billy kõõritas minu poole. „Miks sa nad lahti lased?”
„Sest nad on päris.”
„Kust sa tead?”
„See, kes mul käes oli, sittus mulle pihku.”
Lasksin Billy Sinisesse Põrnikasse ja sisenesin ise teiselt küljelt. Võtsin istme alt esmaabikomplekti ja ulatasin talle. Billy surus lapi vastu nägu ja vaatas välja, konnade poole. „See siis tähendab, et asjad on halvasti?”
„Just,” kinnitasin. „Asjad on halvasti.” Vaikisin viivu ja sõnasin siis: „Sa päästsid mu elu.”
Ta kehitas õlgu. Ta ei vaadanud minu poole.
„Nii et sa leppisid kohtumise kokku kella kolmeks, eks? Mis see nimi oligi? Sommerset?”
Ta heitis mulle pilgu ja huultega ei naeratanud – aga pilk oli naerul. „Jep.”
Sügasin habet ja noogutasin. „Ma olen viimasel ajal hajevil olnud. Võib-olla peaksin end kõigepealt korda tegema.”
„Võib kasuks tulla,” nõustus Billy.
Ohkasin. „Ma olen mõnikord jobu.”
Billy hakkas naerma. „Mõnikord. Sa oled inimene nagu meie teisedki.”
Panin Põrnika käima. See kähises natuke, aga meelitasin talle elu sisse.
Just siis räntsatas miski kõva mütsuga vastu kapotti. Ja siis uuesti. Veel üks kõva mats, katusele.
Mind tabas peapööritus, iiveldus, mis algas nii äkki ja ägedalt, et haarasin roolist, püüdes mitte kokku vajuda. Kaugelt kuulsin, kuidas Billy küsib, kas minuga on kõik hästi. Ei olnud. Väljas oli õhk täis väge, mis liikus ja nihkus ärevas ebakõlas. Võlujõud, mis tavaliselt voolasid sujuvalt, vaiksete mustritena, olid äkki mäslema tõusnud, heitlikud, hulluksajavas kaoses.
Püüdsin neid aistinguid enesest eemale tõugata ja avasin vaevaga silmad. Sadas kärnkonni. Ei tilkunud aeg-ajalt, vaid sadas, nii tihedalt ja tugevasti, et taevas oli must. Neid vaesekesi ei kukutatud ka enam õrnalt nagu renni mööda. Nad kukkusid nagu raheterad, plärtsatades betoonile, Põrnika kapotile. Üks neist kukkus nii kõvasti, et tuuleklaas mõranes ämblikuvõrguks. Lükkasin käigu sisse ja kihutasin mööda tänavat minema. Mõnesaja jardi pärast saime ebamaise saju käest minema.
Me mõlemad hingeldasime. Billyl oli olnud õigus. Konnasadu tähendas, et midagi tõsist on lahti, võluväenduse mõttes. Valge Nõukogu tuleb täna õhtul kohale, et sõja üle arutada. Mul oli vaja kliendiga kokku saada ja vampiirid olid ilmselt panuseid kergitanud, rünnates mind avalikumalt, kui nad varem olid julgenud.
Lükkasin kojamehed käima. Kahepaikse veri jättis mõranenud klaasile erkpunaseid vööte.
„Helde jumal,” sosistas Billy.
„Nojah,” ütlesin mina. „Hädad käivad ikka hulgakesi.”
2. peatükk
Viisin Billy tema korteri juurde ülikoolilinnaku lähedal. Ma ei uskunud, et guul politseisse teatama läheb, aga haavlipüssi pühkisin siiski üle. Billy mässis selle käterätikusse, mis mul Põrnika tagaistmel oli, ja võttis kaasa, lubades relvast lahti saada. Tema tüdruk Georgia, Billyst jala jagu pikem vilajas neiu ootas korteri rõdul, jalas lühikesed tumedad püksid ja pealpool erkpunane bikiinirinnahoidja, näidates muljetavaldavalt päikesepruuni nahka heldelt ja palju enesekindlamalt ja ahvatlevamalt, kui ma aasta eest oleksin temast arvata võinud. Näe, kuidas lapsed on suureks kasvanud.
Kohe, kui Billy autost välja astus, tõstis Georgia valvsa pilgu raamatult ja ta ninasõõrmed läksid puhevile. Ta suundus majja ja oli koos esmaabikomplektiga mehel uksel vastas. Ta vaatas murelikul ilmel auto poole ja noogutas mulle. Lehvitasin vastu, üritades sõbralikku nägu teha. Georgia ilme järgi otsustades tulin toime vaid tõredaga. Nad läksid korterisse ja mina sõitsin minema enne, kui keegi jõudis välja tulla ja minuga suhtlema hakata.
Minuti pärast tõmbasin teeserva, jätsin mootori seisma ja kõõritasin oma nägu Põrnika tahavaatepeeglis.
Vaatepilt ehmatas mind. Ma tean, see kõlab lollakalt, aga mul pole kodus peegleid. Liigagi paljud olendid oskavad kasutada peegleid aknana, koguni uksena, ja see oli risk, mille ma eelistasin võtmata jätta. Ma polnud nädalate kaupa peeglisse vaadanud.
Ma nägin välja nagu rongiõnnetus.
Rohkem kui tavaliselt, tähendab.
Harilikult on mu näojooned pikavõitu, lahjad, üleni teravnurkadest koos. Mul on peaaegu mustad juuksed ja mustad silmad. Nüüd olid silmade all hallikas-lillakad rõngad. Sügavad. Seal, kus mu näojooni ei katnud mitu kuud pügamata habemetüügas, nägid need välja teravad kui visiitkaardi servad.
Mu juuksed olid pikaks kasvanud ja sagris – mitte sellises noore seksika rokistaari stiilis, vaid