Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

otsa. Oli selge, et ta ei kavatse vastata, seega Anne-Lie jätkas. „Mõrvajuurdluse osakonnast lahkuda, mööda väikelinnade raamatupoode ringi sõita ja rääkida kakskümmend aastat vanadest raamatutest?”

      Sebastian vaikis edasi. Anne-Lie lükkas taldriku eemale, pani käed lõua alla kokku ja naelutas oma pilgu temale.

      „Ma olen su raamatuid lugenud. Need on okei, sa oled üsna hea kirjanik, aga sa oled kuramuse hea kriminaalpsühholoog.”

      „Ma olen parim,” kuulis Sebastian ennast automaatselt ütlemas.

      „Miks sa siis teed seda, milles sa oled ainult pooleldi hea selle asemel, et teha seda, milles sa oled parim?”

      „Sest ma ei taha.”

      „Okei, fne, ma vähemalt proovisin,” sõnas Anne-Lie ja naaldus toolileenile. „Ma katsetan siis hoopis tolle teisega, Persson Riddarstolpega.”

      „Ta on idioot,” lausus Sebastian ega suutnud muiet tagasi hoida. „Ja ma tean, mis sul teoksil on.”

      „Mis mul siis teoksil on?” küsis Anne-Lie taas võluva naeratusega.

      „Sa kasutad mu dokumenteeritud vastumeelsust Riddarstolpe suhtes selleks, et ma nõustuksin sinuga töötama. See ei toimi.”

      „No olgu, siis lõpetame viisakalt oma hommikusöögi ja läheme kumbki oma teed.” Anne-Lie võttis oma kohvitassi ja naaldus toolile. „Oled sa viimasel ajal mõnda head flmi näinud?”

      Sebastian silmitses teda. Ta oli kuidagi teistsugune kui teised politseinikud, kellega Sebastian oli koos töötanud. Nüüd ta taipas, miks ta ei tahtnud, et Anne-Lie temast liiga halvasti mõtleks. Naine meeldis talle. Aga ta ei tööta koos Anne-Liega ja see naine ei maga temaga iialgi, läheb nii, nagu Anne-Lie oli öelnud: viisakas hommikusöök ja siis läheb kumbki oma teed.