sõrmed teadsid täpsemalt, mis suunas osutada. See nimi oli otsekui magnet, mis tõmbas teda üha tiheneva rahvamassi keskme poole; mehed ja poisid, kõik ärevil, kõik relvastatud. Rüma muudkui kasvas, hääled langesid raskelt tema kõrvadele nagu haamer alasile.
Viimaks leidis Roger Husbandi üles. Too seisis kivil nagu jahimeestest nurka surutud suur hall hunt, ümbritsetuna kolmekümnest-neljakümnest mehest, kes kõik ärritatult karjusid. Trambiti jalgu ja nügiti küünarnukkidega, pööramata tähelepanu sellele, kas ei taba hoobid mõnd kaaslast. Käratsejad ootasid ilmselgelt mingit vastust, kuid ei mallanud oodata, kuni see neile antakse.
Husband, särgiväel ja näost punane, karjus midagi kõige lähemal seisjatele, aga üleüldises melus läksid tema sõnad Rogeril kaotsi. Ta trügis tagapool seisvate meeste sõõrist läbi, ent takerdus varsti tihedasse summa. Siin suutis tema kõrv vähemasti mõne sõna kinni püüda.
„Me peame! Sa ju tead, Hermon, meil ei ole valikut!” hüüdis vibalik lömmis kübaraga mees.
„Valik on alati olemas!” kõmistas Husband vastu. „Praegu tuleb meil valida ja jumal aidaku meil langetada õige otsus!”
„Jah, kahurisuu ees seistes?”
„Ei-ei, edasi, me peame minema edasi, muidu on kõik kadunud!”
„Kadunud? Oleme juba niikuinii kõik kaotanud! Me peame ...”
„Kuberner on vabastanud meid valikutest, me peame ...”
„Me peame ...”
„Me peame ...!”
Kõik sõnad sulasid kokku üleüldiseks raevu- ja nördimusmöirgeks. Nähes, et audientsi pole mõtet ootama jääda, trügis Roger jõhkralt kahe talumehe vahelt läbi ja haaras Husbandil särgivarrukast kinni.
„Härra Husband, ma pean teiega rääkima!” karjus ta kveekerile kõrva.
Husband vaatas talle klaasistunud pilgul otsa ja tegi liigutuse, nagu tahaks end lahti kiskuda, kuid tundis Rogeri siis ära ning peatus silmi kissitades. Tema kandiline nägu oli habemetüüka kohal punane ja karedad hallid kokku köitmata juuksed seisid peas püsti nagu okassea tüükad. Ta raputas pead, pigistas silmad kinni, avas need siis uuesti ja vaatas Rogerit, otsekui püüaks asjatult hajutada mingit võimatut nägemust.
Teinud rahvahulga poole ägeda žesti, haaras Husband Rogeril käsivarrest kinni, hüppas kivilt maha ning hakkas minema vahtrasalu varjus konutava lääbakil hüti poole. Roger järgnes talle, olles mõõtnud lähedal olijaid karmi pilguga, et nood ei mõtleks neile järele tulla.
Paar meest tuli kätega vehkides ja vihaselt õiendades ikkagi, kuid Roger lõi ukse nende nina ees kinni, lükkas riivi ette ja toetas igaks juhuks selja vastu ust. Sees oli küll jahedam, kuid õhk oli läppunud ning täis puutuha ja tukkide lõhna.
Husband jäi hingeldades keset tuba seisma, võttis siis koldel seisvast ämbrist – nagu Roger märkas, oli see ainus hütti jäetud ese – kopsikuga vett ja jõi pika janu. Husbandi kuub ja kübar rippusid kenasti ukse kõrval konksu otsas, aga muldpõrandal vedeles prahti. Hurtsiku omanik, kes ta ka poleks olnud, oli ilmselt lahkunud kiiruga, võttes kaasa kõik, mis võtta andis.
See väike puhkehetk näis olevat Husbandit rahustanud; ta tõmbas särgi sirgu ja püüdis juukseid siluda.
„Mida sina siin teed, sõber MacKenzie?” küsis ta leebelt, nagu tal kombeks. „Sa ei tulnud ju kindlasti selleks, et ühineda reguleerijate üritusega?”
„Ei, seda kindlasti mitte,” kinnitas Roger. Ta vaatas umbusklikult akna poole, otsekui kardaks, et sealtkaudu võidakse sisse tungida, aga ehkki väljas jätkus valjuhäälne vaidlus, polnud esialgu kuulda, nagu ähvardaks keegi maja kallale kippuda. „Tulin küsima, kas oleksite nõus tulema koos minuga üle jõe – vaherahulipu all, teie julgeolek on tagatud – ning rääkima Jamie Fraseriga.”
Husband vaatas samuti akna poole.
„Kardan, et juttude aeg on ammu möödas,” ütles ta mõru muigega. Roger kippus arvama sedasama, aga jätkas siiski, olles otsustanud oma ülesande lõpule viia.
„Kuberneri poolest küll mitte. Tal pole vähimatki soovi tappa omaenda kodanikke, kui rahvas on ainult nõus rahumeelselt laiali minema ...”
„Kas see tundub sulle tõenäoline?” Husband osutas akna poole ja heitis talle sarkastilise pilgu.
„Ei,” oli Roger sunnitud tunnistama. „Aga kui te ikkagi tuleksite ... kui nad näeksid, et on veel mingi võimalus ...”
„Kui oleks olnud mingi võimalus leppida ja kahjud hüvitada, tulnuks see juba ammu välja pakkuda,” lausus Husband teravalt. „Kas see on kuberneri heade kavatsuste märk, et ta tuleb siia sõjaväega ja saadab kirja, milles ...”
„Jutt ei käi kahjude hüvitamisest,” ütles Roger keerutamata. „Jutt käib võimalusest päästa teie kõigi elu.”
Mõnda aega seisis Husband täiesti liikumatult. Ruske puna mõõnas tema näost, kuid välja nägi ta endiselt rahulik.
„Kas asjalood on siis jõudnud nii kaugele?” küsis ta vaikselt, pilk teise näol. Roger tõmbas sügavalt hinge ja noogutas.
„Aega ei ole enam palju. Härra Fraser palus mul öelda – kui te ei saa tulla temaga ise rääkima –, et teie vastu saadetakse kaks suurtüki- ja kaheksa rahvakaitsekompaniid, kõik hästi relvastatud. Väed on lahinguvalmis ja kuberner pole nõus viivitama kauem kui homse koidikuni.”
Roger andis endale aru, et käitub vaenlasele säärast teavet jagades reeturina, aga just sedasama teinuks ka Jamie Fraser, kui oleks ise kohale tulnud.
„Siia on kogunenud ligemale kaks tuhat regulatsioonimeest,” ütles Husband otsekui iseendale. „Kaks tuhat! Kas sa ei arva, et ta neid nähes ümber mõtleb? Nähes, et nii paljud on oma kotuse ja kolde maha jätnud ning tulnud meelt avaldama ...”
„Kuberneri arvates on nad tulnud siia mässajatena ja see tähendab sõjaseisukorda,” katkestas Roger teda. Ta heitis pilgu aknale, mille ees rippuv õlitatud pärgamendist kate oli räbaldunud. „Ning nüüd, kui olen neid näinud, ütleksin, et tal on alust seda arvata.”
„See ei ole mäss,” vaidles Husband kangekaelselt vastu. Ta ajas end sirgu ja tõmbas taskust kulunud musta siidpaela, et siduda juuksed kuklal kinni. „Aga meie seaduslikele kaebustele on vilistatud, neid on eiratud! Meile pole jäetud muud võimalust kui tulla füüsiliselt kohale, edastada oma meelekibedus härra Tryonile ja panna ta mõistma, et meie nõudmised on õiglased.”
„Kuulsin teid vist alles äsja rääkimas valikutest,” ütles Roger kuivalt. „Ning kui nüüd on tulnud aeg valida, näib mulle, et enamik reguleerijaid on valinud vägivalla – arvestades neid väljaütlemisi, mida juhtusin siia tulles kuulma.”
„Võib-olla,” möönis Husband tõrksalt. „Aga ikkagi pole me ... pole nad mingi kättemaksuhimuline armee, mingi jõuk ...” Tahtmatult akna poole pöörduv pilk rääkis paraku selget keelt: ta oli teadlik, et see, mis Alamance’i kaldal praegu kuju võtab, on tõepoolest jõuk.
„Kas neil on valitud juht, keegi, kes võiks ametlikult nende nimel läbirääkimisi pidada?” katkestas Roger teda uuesti, täis tahtmist edastada oma sõnum ja lahkuda. „Teie ise või siis ehk härra Hunter?”
Husband vaikis pikalt ja vedas käeseljaga üle suu, otsekui sooviks pühkida sealt rääsunud maitset. Ta raputas pead.
„Neil ei ole õiget juhti,” ütles ta vaikselt. „Jim Hunter on julge mees, aga tal pole oskust mehi ohjata. Ma küsisin temalt ... ta vastas, et iga mees peab tegutsema enda eest.”
„Teil on see oskus. Teie võite neid juhtida.”
Husbandi näole ilmus nördimus, justkui oleks Roger süüdistanud teda kaardimängupettuses.
„Mitte mina.”
„Teie