Jooks elu eest. Rachel Ann Cullen

sa tuleksid preili Cleggi juurde kaasa ja prooviksid tema balletitunde nagu su õde?” pakub ta. Ma juba tean, et ma ei taha minna. Esiteks ei saa ma seal oma siniseid ja pruune pihikpükse kanda. Jane on baleriiniks sündinud, mina mitte. Ma tean seda kaljukindlalt, juba kuueaastaselt. Miks ema sellest aru ei saa? Aga siinkohal on gladiaatorlikus tahte maksmapanekus eelis eal. Ma kaotan tänu sellele, et olen kuueaastane.

      Ma pean laenama üht oma õe roosadest balletitrikoodest. „Ahh! Sa näed selles kena välja, Rach! Sa oled ilus!” veenab ema mind.

      Me pargime balletikooli ette ja kõmbime sisse. Tavaliselt tunnen ma end siin normaalselt, aga seekord ei ole ma oma tavapärases vaikiva jälgija rollis. Seekord jälgitakse mind. Ja see on kohutav. Me läheme stuudiosse, mis on pungil täis väikesi roosasid haldjalikke tüdrukuid ja vingelt üleslöödud emasid. Ma tunnen end oma riietuses naeruväärselt. Ma tahan seina ääres istuda ja vaadata nagu tavaliselt. Mulle meeldib vaadata. Õpetaja tuleb meie juurde ja võtab mul käest kinni, et mind teiste sekka viia. Ma hakkan nutma.

      Ma tunnen, et olen teistsugune. Ma tean juba üht-teist kujudest, ma olen ju kuueaastane ja puha. Teised tüdrukud on sirged kujud – pealaest jalatallani. Mina olen ümar. Seetõttu näeb minu roosa trikoo teistsugune välja. Minu oma on kõhu ümber pingul: nende omad ei ole nii suure pinge all. See paneb mu juurdlema. Miks mina ei ole sama kujuga nagu nemad? Miks ei ole minu ümar kuju parim? Pealaest jalatallani pikk ja peenike kuju on PALJU populaarsem. Äkki on minu kujul midagi viga? Igatahes see ei meeldi mulle. Ma tahan olla populaarse kujuga – pikk ja peenike.

      „Ma tahan koju minna, emme,” palun ma hingeldamise ja nuuksatuste vahel.

      „Aga sa pole veel isegi proovinud, Rach. Mine õige teiste juurde ja vaata, kuidas see tundub.”

      „Aga ma näen selles paks välja, emme. Ma ei taha siia enam kunagi tulla. Palun ära sunni mind siia tagasi tulema. See on nõme ja MA VIHKAN SEDA. PALUN [nuuksatus], KAS MA VÕIN [nuuksatus] KOJU [nuuksatus] MINNA?”

      Mu enam kui ilmne vaev on emale liiast. Ma näen, et see murrab ta südame. Ta ei taha, et ma oleksin kurb nagu ta ise.

      „Hästi, Rach! Lähme koju. Muidugi ei pea sa siia enam tulema, kallike. Sa võid igasuguseid muid asju teha.”

      Ja pärast seda, kui ma olen vaadanud, kuidas mu õde ilusate roosade tüdrukutega piruette ja arabeske teeb, läheme õnneks koju.

      „No nii. Kas keegi tahab kala ja krõbekartuleid?” küsib ema ja vaatab mind hädise naeratusega. Ma naeratan talle vastu ja pühin näo õe balletikampsuniga tatist puhtaks. Hommik on lõppenud otsatult paremini, kui see algas.

      Mine sa tea, ehk jõuame veel selleks ajaks koju tagasi, et näha Big Daddyt teleris maadlemas.

      7-AASTANE

      Ma olen ühe oma parima sõbra sünnipäevapeol. Lapse sünnipäevaks on see veider koht. Ruum on suur, hämar ja sünge ning siin on pikk baarilett ja klaaspudeleid täis külmikud. Pudeleid on kõikjal – peeneid, mis on suu allapoole riputatud, väiksemaid, mis on korralikult klaasuste taga rivis, ja ilmatu hulk tühje pudeleid, mis on baari poolel suurtesse kastidesse loobitud. Koht näeb välja nagu hirmuäratav tänav pimedal ööl, lihtsalt siseruumides. Ukse kohale on erksate keerdus tähtedega kirjutatud „Maine Street”. Ma arvan, et täiskasvanud käivad siin nädalavahetustel aega veetmas – nagu mu isa, kui ta oma seinatennisesõbra Bernardiga õlut jooma läheb. Loodetavasti on siis lõbusam, kui tema siin käib.