hakkasid uuesti liikuma. Kate libastus ja Lee pani käe talle ümber.
Pikapi tagant astus välja mees ja tuli mööda kõnniteed nende poole. Töösaapad, teksad ja must nahktagi olid normaalsed riietusesemed. Isegi nägu varjav nokkmüts oli tavaline, aga miski mehe hoiakus tegi Lee ärevaks. Mehe selg oli sirge, tema samm iseäralikult sihikindel ja ehkki ta neid ei vaadanud, tajus Lee mehe energilist keskendumist.
Ta lükkas Kate’i oma selja taha ja astus sõiduteele. Nad ületasid tänava ja jätkasid teed seal. Nende auto oli kuue-seitsme meetri kaugusel. Lee võttis võtmed välja ja kavatses Kate’i autosse lukustada, et vajadusel mehega asju klaarida.
Ent mees astus sõiduteel neile ette ja tõstis käe. Lee märkas poolautomaatset summutiga käsirelva. Kate’i ja tema peale suunatuna sarnanes relva toruots kanalisatsioonikaevu kaanega.
„Rahakott, võtmed, käekott.“ Kinnastes sõrmed tegid vastava liigutuse.
Lee otsis rahakoti ja võtmed taskutest välja. Ta sirutas käe taha, võttis Kate’i käekoti ja andis asjad ära. Mees langetas relva, et käekott kaenla alla torgata ja väiksemad asjad taskusse pista. Lee hingas sisse. Röövimise ohvriks sattuda oli nõme, aga antud juhul oli see ainus variant.
Relv kerkis taas. Lee tardus šoki mõjul. Lask sähvatas, kuuvalgus helkis metallil. Kuul kihutas kõrvetava valuhooga tema ajust läbi. Siis katkes aju ja keha vaheline side. Põlved nõtkusid ja ta vajus külmunud asfaldile aeglaselt näoli. Vedelikku nirises silma ja see hägustas nägemist, ent ta ei tundnud midagi, mitte midagi. Ei haava valu ega vere soojust, mis voolas silma. Jää tema põse all oli külm. Kate’i karjed kajasid kusagilt kaugelt, ehkki ta teadis, et naine seisab tema taga.
Tulistaja ütles midagi Kate’ile, ent Lee kõrvus kumises ja ta ei kuulnud, mida. Ta pingutas kõrvu.
„Lõpeta karjumine ja vasta,“ ütles mees.
Ent Kate ei suutnud lõpetada. Pigem kisendas ta veel kõvemini ja hüsteerilisemalt ning siis vaibus tema hääl nuuksetesse. Lee üritas tõsta pead, et näha, mis toimub, aga lihaseid ei kuulanud sõna.
Seejärel keskendus ta pruunidele saabastele. Ühe ninal oli veepritsmeid. Ta liigutas silmi. Kate vajus tema kõrvale põlvili. Lasanjekarp kukkus maha, toit valgus välja ja tomatikaste värvis teeäärse lörtsi punaseks. Ei, Kate. Põgene, oleks Lee tahtnud karjuda, aga ei suutnud midagi öelda. Ta oli halvatud, ei saanud reageerida ega oma naist kaitsta.
Klak, psst. Teine lask meenutas naelapüstoli heli. Ainult Lee silmalaud tõmblesid. Ta nägi silmanurgast, kuidas tema naine vajus üle tema jalgade nagu marionett, kelle nöörid on läbi lõigatud. Kurbus pitsitas südant.
Kate. Ma armastan sind.
Mida ta oli ometi teinud?
Ellie tõmbas pahtlit kipsseinale. Elutuba hakkas ilmet võtma. Ülemise korruse remont on valmis, peagi on aeg ette võtta maailma kõige koledam köök. Ta kibeles sellega tegelema. Ta müüb maja maha ja kolib jälle. See oligi asja mõte, aga siit oleks tal kahju ära minna.
„Kas teed tahad?“ hüüdis teda vanaema.
„Ei, aitäh.“ Ellie venitas kaela. „Mis kell on?“
„Peaaegu üksteist.“
Ellie ehmus. „Julia pole veel tagasi.“ Tema viieteistkümneaastane tütar oli naabrite, Barrettite lapsi hoidmas. Lee Barrett oli advokaat firmas, kus Ellie administratiivsekretärina töötas.
Vanaema ilmus uksele. „Mis kell nad pidid tagasi tulema?“
„Kümme.“
„Kell on alles üksteist. Võib-olla läks restoranis kauem aega või läks autol kumm tühjaks,“ arutles vanaema, aga tema hääl oli murelik. „Naudivad ehk õhtut. Neil on ju pulma-aastapäev.“
Ellie viskas kellu katteriidele ja võttis treppredeli ülemiselt astmelt mobiili. „Kui nad hiljaks jääksid, oleksid nad helistanud.“ Ta saatis tütrele sõnumi ja ootas kolm minutit. Vaikus. „Ma lähen sinna.“
Ta pesi käed puhtaks ja otsis sahtlist naabrite võtme. Siis haaras ta jope ja läks välisuksest välja. Külm märg tuul lõi näkku, kui ta üle muru kiirustas. Lootes, et koer ei hakka haukuma, avas ta oma võtmega ukse. Barrettite kuldne retriiver AnnaBelle jooksis koridoris talle vastu. Ta kuulis samme.
Retuusides ja dressipluusis Julia tuli esikusse, neljakuune imik õlal. Juuksed olid kõrgele hobusesabasse kinnitatud, eemale beebi kätest. „Arvasin, et härra ja proua Barrett tulid.“
„Nad lubasid ju kümneks koju tulla, eks?“ Ellie patsutas koera ja riputas jope trepiposti külge.
„Jah.“ Tema tütar kiigutas end kergelt varvastel ja patsutas beebi selga. „Ma pidin sulle helistama, aga Faith kisab nagu ratta peal. Kartsin, et ta ajab Carsoni üles.“
„Oleksin pidanud varem tulema. Ma ei märganud, et kell on nii palju.“ Ellie tasandas häält, soovimata ülakorrusel magavat kuueaastast poissi äratada. „Kas proua Barrett on helistanud?“
„Ei, aga ma saatsin talle kaks sõnumit. Härra Barrettile ka.“ Beebi hakkas nihelema ja Julia kõndis tagasi kööki. „Ma hakkan muretsema.“
Ellie helistas Kate’ile ja siis Leele. Mõlemad kõned läksid kõneposti. „Las ma hoian teda vahepeal ise.“
„Aitäh. Öö saabudes ei ole ta millegagi rahul.“ Julia andis beebi emale.
„Küll nad varsti tulevad.“ Ellie võttis Faithi ja kõndis allkorrusel ringi. Ta kõndis ja muretses aina enam. Lee ja Kate ei hilinenud kunagi. See oli esimene kord, kui nad beebi lapsehoidjaga jätsid ja ise välja läksid. Ellie oli arvanud, et nad tulevad varem tagasi.
Keskööl jäi Julia diivanile magama ja Ellie võttis telefoni. Kaks tundi oli liiga pikk aeg. Oli aeg politseisse helistada. Lee ja Kate võisid olla õnnetusse sattunud.
AnnaBelle ajas kõrvad kikki ja suundus välisukse poole. Ellie järgnes talle ja haaras koeral kaelarihmast, et loom ei hauguks. Ta vaatas aknast välja. Maja ees seisis patrullauto. Ukse poole tuli politseinik.
Ellie kõht kiskus krampi, kui ta koera jalaga eemale tõrjus ja ukse avas. Palun tee nii, et nendega oleks korras.
„On see Barrettite maja?“
Ellie neelatas, kurk kuivas. „Jah.“
„Kas tohin sisse tulla?“
Ellie astus eest. Koer tõmbas end vabaks ja torkas koonu politseinikule pihku. Mees sügas hajameelselt looma pead. „Kes teie olete, proua?“
„Olen Ellie Ross. Elan naabermajas.“ Ellie vaatas trepist üles. Ta pani sõrme huultele ja viitas köögi poole. Tema taga kajasid puitparketil mehe rasked sammud. Ellie vaatas valguse käes mehe morni näkku. Halvad uudised. Noorest politseinikust õhkus kaastunnet. Ellie seadis vaimu valmis. „Öelge juba.“
Mees sõnas vaikselt: „Mul on kahju. Lee ja Kate Barrett hukkusid mõni tund tagasi.“
„Kuidas? Autoõnnetuses?“
„Ei, proua. Nad lasti maha röövi käigus.“
Ellie sirutas jahmunult käe tooli poole, sest põlved läksid nõrgaks. Kohe, kui ta istus, hakkas Faith nutma.
Julia ajas end istuma. Tema unised silmad läksid Elliele otsa vaadates niiskeks. „Ema?“
Ellie tõusis, pani vaba käe ümber tütre ja rääkis, mis oli juhtunud. „Kas ma peaksin vanaemale helistama?“
Ellie noogutas. Ta oli šokis. Nad ei saa surnud olla. Mitte leebe, usaldusväärne Lee, kelle arusaam riskimisest oli vedela munakollase söömine. Ja Kate. Kate ajas Ellie sõnadetagi naerma. Alles mõni õhtu tagasi oli Kate Ellie ukse taha ilmunud, veinipudel kaasas, soovides ajada täiskasvanujuttu. Ta aitas Elliel seina pahteldada ja kuigi Ellie pidi selle järgmisel õhtul