farmi peetakse nagu vanasti,“ selgitas Boriss.
Rita tõstis käe.
„Kas tohib küsida?“
„Ainult üks küsimus!“ teatas Boriss rangelt.
„Te ütlesite, et hoolealuseid on seitse, aga meid on kuus,“ sosistas brünett. „Kas see on nii, sest Nadežda on surnud? Kui ta oleks pattu kahetsenud, oleks ta elus ja rühmas?“
„Kakskümmend plusspunkti!“ kuulutas Epohhov.
Paksuke kukkus professorit tänama:
„Suur tänu teie heatahtlikkuse eest! Mul on siin hea olla. Mul on hea meel, et olen siia sattunud. Suur au on olla suure inimese külaline. Lapsepõlvest peale olen unistanud elamisest lossis.“
„Mille eest Rita teie käest autasu sai?“ virises Ninel. „Ärge arvake, et ma pole rahul teie otsusega, mina, Ninel Pavlovna Rogatšova, toetan ja kiidan täiesti heaks poliitikat...“
Minu peas tärkasid otsemaid sõnad: „toetan täielikult ja kiidan heaks Nõukogude Liidu kommunistliku partei ja isiklikult NLKP Keskkomitee peasekretäri Leonid Iljitš Brežnevi poliitika“. Kui palju kordi olen ma näinud neid oma koolilapsepõlves ajalehtedes ja kuulnud telerist?
„...mida viljeleb suurepärane teadlane Boriss Valentinovitš Epohhov,“ deklameeris Rogatšova, „kuid tahaks teada, kuidas saada plusspunkte ja mitte teenida miinuseid.“
„Mõtle ise,“ katkestas professor jõhkralt ta jutu. Seejärel võttis ta pihku mingi taldriku kõrval lebava puldi ja vajutas mingit nuppu.
„Pavel! Hei! Vasta!“
Vastust saamata vajutas vanglapidaja punast nuppu.
„Lika!“
„Kuulan teid,“ sisistas aparaat, mis osutus millekski raadiosidevahendi või sisetelefoni taoliseks.
„Kas Pavel magab?“ Boriss lisas häälekõlasse metalli.
„Ta kaotas sisetelefoni ära,“ kitus majapidajanna. „Kas käsin tal sööklasse tulla?“
„Ole nii kena,“ surus Boriss Valentinovitš läbi hammaste. „Võtku jalad kõhu alt välja!“
Kõne lõpetanud, viskas peremees vestlusseadme lauale, mind aga haaras kahjurõõm. Vaata aga vaata, härra vanglapidaja satub kergesti raevuhoogu, näed, kuidas ta vihastas, kui sai teada, et üks teenijaist hoiab asju lohakalt. Annan pea, et nüüd valab Epohhov paha tuju välja mõnele rühma liikmetest. Täpselt nii läkski.
„Kes ei söö hommikusööki lõpuni, saab viiskümmend miinuspunkti,“ teatas Epohhov.
„Mul on valmis,“ ütles Leonid huuli limpsides, „kalamari oli uhke. Mugiksin seda kolm korda päevas, muud midagi polegi vaja. Lausa unistus!“
„Unistustega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna,“ märkis peremees.
„Oo! Super!“ innustus Derevjanko, „beluugamarja kõht täis mugida on igaühe unistus.“
„Arvad nii?“ Vanglaomanik muigas. „Pavel! Mul on hea meel, et lõpuks ometi oled sa meid oma visiidiga õnnelikuks teinud.“
„Palun vabandust,“ undas paks mees, „telefon kadus ära. Ja üleüldse oli ta katki läinud. Vajutan nupule „üks“ ja kuulen, kuidas te Likaga räägite, aga minu kutset vastu ei võta. Telefon on kinni kiilunud.“
„Ole vait!“ katkestas professor ta jutu. „Sinu komme asju ei tea kuhu loopida on väsitav. Otsi telefon üles! Ma ei teadnud, et see on rikkis. Miks sa sellest ette ei kandnud?“
„Ma ise alles täna hommikul avastasin,“ undas mees. „Tahtsin teile teatada, et kõik on üles äratatud, riietuvad. Torgin nuppu, ütlen: „Boriss Valentinovitš!“ Aga vastab Lika hääl, tema annab teile aru, et kohv on otsas. Mina jälle torgin nuppu... Ja kuulen, kuidas te käsite: „Koosta vajalike toiduainete nimekiri!“ Mina siis karjun: „Boriss Valentinovitš! Kas te ei kuule mind?“ Aga teie annate majapidajale majapidamiskorraldusi. Siis jõudis mulle kohale: telefon on kutu. Teiega ühendust võtta ei saa. See tähendab, et saab, kuid saab nii, et telefonist justkui...“
„Jää vait!“ Boss lõi käega. „Sa oled tüütu. Otsi telefon üles ja too see mu kabinetti! Ruttu!“
Pavel hakkas ära minema, kuid ülemus käsutas:
„Seis! Leonid ja Darja on söömise lõpetanud. On aeg ka neil tööle asuda. Viid Derevjanko tara remontima.“
„Kuhu?“ küsis kalamarjafänn jahmunult.
„Tara heinahoidla ümber tuleb korda teha,“ selgitas Epohhov meeleldi. „See on osaliselt ümber kukkunud.“
„Kuid ma ei oska,“ tunnistas Leonid silmi pilgutades.
„Küll sa õpid.“ Peremees kehitas õlgu. „Ma juba ütlesin, et siin on naturaalmajandus. Aga Darja läheb farmi, seal annab Polina talle ülesande.“
„Kohutav!“ kiunatasin ma. „Lehmad! Hirmus!“
„Põhiliselt sead,“ parandas mind Pavel, „sulle hakkab seal meeldima, nad on pisikesed, me kasvatame neid müügiks.“
„Kääbussead?“ ütlesin kogemata, suutmata sellist õnne uskuda.
„Nojah,“ kinnitas Pavel ja noogutas, „neid ostetakse meeleldi. See on Boriss Valentinovitši äri, ta saadab põrsad...“
„Hoia keel hammaste taga!“ käskis Epohhov karmilt.
Oleksin rõõmust peaaegu nutma puhkenud, taibates, et mulle antakse võimalus legaliseerida Roger ja takistamatult temaga suhelda.
„Mine nüüd...“ alustas Boriss Valentinovitš, kuid ma ei lasknud tal jätkata.
„Sead! Oh ei! Mis tahes muu, ainult mitte nemad! Ma kardan röhkijaid! Ma vihkan neid! Ainult mitte sinna! Ma oskan hästi pesu pesta, triikida, nõeluda, jumaldan pesuga askeldamist, las ma parem panen pesumasina käima ja siis riputan kõik kuivama.“
„Ma pole elades haamrit käes hoidnud,“ oigas Leonid.
Boriss tõusis püsti.
„Kõik jäävad vait. Pavel! Otsekohe...“
Söögitoa uks avanes, ilmus umbes kahekümne viie aastane neiu. Olin just võtnud viimase lonksu teed ja tulijat vaadates tõmbasin selle hingekurku. Olete näinud kunagi karikatuure, mis kujutavad blondiine, kes on iluoperatsioone kuritarvitanud? Nüüd oli selline pildike elustunud ja tuppa astunud. Tundmatu naise sihvakat keha kattis äärmiselt kitsas minikleit, mille alumine äär ulatus vaevalt allapoole bikiini piirkonna. Üleval oli ekstreemne dekoltee, kus hõljus büst, mille suurus võis olla nii umbes number viis. Kuna õhuke riie oli tihkelt keha ümber, oli näha, et rinnahoidjat blondiin ei kanna. Kuid kuna nii lopsakas rind ei hakka lustakalt, maa külgetõmbejõudu trotsides kikkis püsima, on täiesti kindel, et sinna sisse on paigaldatud implantaadid. Kaunitari huuled olid imestamapanevalt punnis, kulmud rõõmustasid tätoveeritud kaarega, ripsmed olid nii tihedad ja kaardus, et nende loomulikkuses võis kahelda, aga terava kontuuriga põsesarnad panid mõtlema geelist, millega arsti oskuslik käsi oli näokuju korrigeerinud.
„A-aa-andke andeks!“ lausus võluv olend laulvalt. „Ma o-oo-olen sii-iani šokis! Olin migreeniga voodis! Bo-ooriss Va-aa-lentinovitš! Kas te selgitasite välja selle arusaamatuse? Mind aeti lennujaamas teisega segi. Mind pole teile vaja! Mul on aa-aeg koju minna! Mao-oo-len väga hä-ää, ma pole isegi mõelnud kellestki halvasti!“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком,