See on siis armastus. Teine raamat. Барбара Фритти

auto peatus, tuli ema majast välja ja lukustas enda järel ukse. Ema kibeles teele asuma, Max ei olnud kaugeltki sama innukas.

      Kui ema trepist alla tuli, märkas Max tahtmatult, et ema pole kaua aega olnud nii tarmukas ja talitsetud. Ta oli lasknud teha pruunidesse juustesse heledaid triipe ning vahetanud tavapärased teksad ja dressipluusi mustade pükste ja halli jaki vastu. Autosse istudes oli ema pruunides silmades säde, mis lasi tal paista noorem kui viiskümmend kuus. Susan Harrison oli saanud kusagilt juurde optimismi ja energiat. Max tundis ta vaevu ära, kuna viimased kakskümmend aastat oli ema olnud väsinud, nutune ja depressioonis.

      „Ma ei arvanud, et see päev kätte jõuab,” ütles ema turvavööd peale tõmmates. „Tundub, nagu oleks see olnud igavik.”

      „See oleks võinudki olla igavik,” mõtles Max käiku sisse lükates, ent tema venna õnneks oli mõrvasüüdistus muudetud tapmissüüdistuseks.

      „Ostsin su venna lemmiktoiduaineid,” jätkas ema. „Õhtusöögiks on rostbiif, kartulipuder ja köögiviljad, magustoiduks õunakook ja jäätis. Ma pole niimoodi ammu süüa teinud. Kummaline oli minna poodi ja osta asju rohkem kui ühele inimesele.”

      „Olen kindel, et Spencerile maitseb kõik, mida sa lauale paned.”

      „Sina tuled ka,” ütles ema.

      „Ma ei tea, kas saan.”

      Ema heitis talle morni pilgu. „Ära ole tobe, Max. See on esimene õhtu väga pika aja jooksul, kui me saame perekonnana õhtust süüa. Muidugi sa tuled. Meil on palju rääkida.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Loodan, et Spenceril on kõik hästi. Ma ei taha mõeldagi, mida ta selles hirmsas kohas on pidanud üle elama. Loodan, et vangla pole teda püsivalt muutnud.”

      Max lootis sama, aga kahtles selles.

      „Soovin, et oleksime juba kohal,” lausus ema. „Tahaksin oma poja juba koju tuua.”

      Max ei vastanud, teades, et ema mõtleb ainult õnnelikule perekondlikule taasühinemisele. Vanem vend oli alati olnud ema lemmik. Spencer oli olnud kaksteist, kui nende isa jalga lasi, ja ema oli vanemast pojast perekonnapea teinud. Max polnud kaheksa-aastasena suutnud ema vajalikul määral toetada, aga Spencer oli seda teinud.

      Max oli oma vanemat venda imetlenud. Hiljem, täiskasvanuna, mõistis ta, et tema iidolil oli puudusi, aga vaevalt ema sellest kunagi aru sai. Tema nägi Spenceris ainult head.

      „Sa ei räägi suurt midagi, Max.” Ema heitis talle hoiatava pilgu. „Ma ei taha, et miski seda päeva rikuks, nii et kui sul on midagi negatiivset öelda, ütle see kohe välja, enne, kui me Spenceri peale võtame.”

      „Mul pole midagi negatiivset öelda.”

      „Tore. Tean, et meie kõigi omavahelised suhted on olnud keerulised ja kohmetud, aga me oleme perekond ja me oleme taas koos ja muu ei loe.”

      „Sul on õigus.” Max lootis, et Spencer suudab vihast lahti lasta ja eluga edasi minna.

      Kolmas peatükk

      Emma astus esmaspäeva hommikul väsinuna kööki, silmad Brady’se baari tuhas sobrades veedetud ööst ähmased. Ema ja isa istusid vanema venna Drew’ga laua taga.

      Ema tõusis kohe ja tõmbas tooli laua alt välja. „Istu,” ütles ta. „Sa oled surmväsinud.”

      Emma ei lasknud end kaks korda paluda. Ta vajus toolile ja vaatas isa poole. „Sa ilmselt kuulsid Brady’se tulekahjust?”

      Jack noogutas süngelt. „Rääkisin umbes tund aega tagasi Harryga. Ta on mustas masenduses. Suutis vaevu kõnelda. Hääl värises vapustusest. Ma pole teda sellisena näinud pärast seda, kui naine ta maha jättis, ja see oli kakskümmend aastat tagasi.”

      „On tal hästi? Kuulsin, et tal võis olla infarkt.”

      „Õnneks ei olnud. Lihtsalt stress. Ta on kodus ja puhkab. Christian on temaga. Robert on teel siia. Ma peame süüdlase leidma, Emma. See oli rünnak omade vastu.”

      „Tean.” Emma taipas järsku, millist lisapinget see tema jaoks tähendab.

      „Anna teada, kui vajad rohkem vahendeid. Uurimisüksusel on praegu inimesi puudu.”

      „Saan hakkama.”

      „Kui sa meelt muudad...”

      „Annan oma ülemusele teada ja tema annab sulle teada. Tähtsamad asjad enne. Pean Harryga rääkima. Kui ma nende juures käisin, ütles Christian, et ta magab.”