Miljonäri sündsusetu ettepanek. Emilie Rose

      Mais oui⁵. Koos oleksid nad suurepärased. Mõte sellest pani mehe vere kiiremini liikuma, kui ta naise juurde astus. Ta viivitas, et hingata sisse naise lõhna. Gardeenia. Kirglik, kuid samas magus. „Vous êtes très belle ce soir, mademoiselle.⁶”

      Naine võpatas ja pöördus ümber. „Monsieur Constantine.”

      „Franco.” Ta ulatas naisele šampanjaklaasi ega teinud märkama tolle jäika, tõrjuvat hoiakut. Naise sinakasrohelised silmad, muutlikud nagu Vahemeri, olid helesinisemad kui varem päevaajal. Mis värvi need on siis, kui nad armatsevad? Mees soovis seda iga hinna eest teada saada.

      Pärast hetkelist kõhklust võttis naine joogi vastu.

      „Merci, mon…⁷„

      Mees kattis oma sõrmedega naise õrna kristallklaasi hoidva käe, sundides ta vaikima. Ta tahtis kuulda oma nime naise huultelt. „Franco,” kordas ta.

      Naise huuled avanesid ja ta keeleots lipsas üle kirsspunaste täidlaste huulte välja. Mees oleks äärepealt andnud järele soovile seda maitsta, kuid hoidis end suurivaevu tagasi. Naine oli valvas. Kui ta soovib kihlvedu võita, siis peab ta edasi liikuma aeglaselt.

      „Franco.” Naine lausus seda nime prantsuse aktsendiga, mitte ameerikalikult läbi nina, mida mees oli vihkama hakanud, kui ta Ühendriikides ülikoolis käis.

      Ta lõi naisega klaase kokku. „À nous.⁸”

      Naine pilgutas silmi ja kortsutas kulmu. „Kuidas, palun?”

      „Meie terviseks, Stacy.” Naine ei olnud andnud mehele võimalust seda nime lausuda, ja võttis nüüd selle vabaduse ise – esimese kõigist neist, mida ta kavatses selle ahvatleva ameeriklannaga ette võtta.

      Naise silmad tumenesid ja ta peened näojooned väljendasid keeldumist, kuid ta põsed lõid õhetama. „Ma ei arva…”

      „Monsieur Constantine,” katkestas teda üks naisehääl.

      Mees lasi vastumeelselt Stacy käest lahti, ja sundides end viisakalt naeratama, pöördus kolme naise poole.

      „Bonsoir, mesdemoiselles.⁹”

      Vincenti pruut tutvustas talle oma sõbrannasid, ja kuigi etikett sundis Francot tervitama iga daami, siis jäi iga osa temast jälgima naist, kellest saab peatselt ta armuke. Ta märkas Stacy keha iga närvilist võpatust, kuulis ta siidkleidi sahinat, mis libises naise nahal nii nagu temagi käed varsti tegema hakkavad, ja ta nautis naise hingeõhku, kui ta kelnerile viibates meelega tema vastu puutus. Ta tellis kõikidele naistele jooke ning seejärel vaatas Stacyle otsa, kui too tõstis šampanjaklaasi huultele. Mees imiteeris ta liigutust, soovides, et külma klaasi asemel puudutaksid ta suud naise kuumad huuled.

      Brünett Madeline liugles lähemale ja andis oma huvist märku, vaadates mehele otse silma ning hakates julgelt vestlema, samas kui kuldpruunide juustega Amelia punastas ja pööras sõbranna jultunud käitumise pärast pilgu kõrvale. Mõlemad naised olid kütkestavad, kuid mehel jätkus silmi vaid Stacy jaoks. Lõpuks läksid nad kolmekesi ruletilaua juurde tagasi, jättes mehe üksi saagiga, mida too jahtis. Või pigem üksi sel määral, mida võimaldas rahvast täis kasiino.

      „Kas te olete teinud oma panuse?” Mees teadis, et naine ei olnud seda teinud. Ta oli vaadanud.

      „Ei.”

      Mees pistis käe taskusse, tõmbas välja peotäie žetoone ja pakkus neid naisele. „Proovige õnne.”

      Naise suu avanes, sulgus, avanes uuesti. „See on kümme tuhat doll… eurot.”

      „Oui.¹⁰”

      Stacy keeldus, silmad pärani. „Ei. Tänan, ei.”

      „Kas te soovite mängida suuremate panustega? Kui te soovite, võime Salon Touzetasse minna.”

      „See on privaatsaal.”

      „Oui.”

      Stacy vaatas oma sõbrannade poole, otsekui lootes, et nad talle appi tõttavad, kuid nende tähelepanu köitis ruletiratas. „Ma ei mängi.”

      Mida rohkem naine talle ära ütles, seda rohkem mees teda ihaldas. Kas naine mängis raskesti ligipääsetavat selleks, et teda piinata või enda hinda tõsta? Tõenäoliselt tahtis ta teha nii üht kui teist. Kuid ta võidab sellegipoolest. Pärast seda, kui ta naine oli teda reetnud, tegi mees seda alati. „Mul on hea meel teid restorani kutsuda.”

      Ta pilk ristus naise uurivate silmadega. „Miks mina? Miks mitte keegi teine, kes on huvitatud ja seda tahab?” Naise kerge peakallutus osutas oma brüneti kaaslanna poole.

      Mees kehitas õlgu. „Kes teab, miks üks tõmbab ligi ja teine mitte?”

      Naise pitssall langes ta õlalt maha. Franco tõstis käe ja libistas sõrmedega üle naise palja õlavarre. Ta tundis rahuldust värinast, mis läbistas naist enne, kui too jõudis ta käeulatusest välja astuda. Temast saaks tundlik armuke. „Stacy, tulge minuga õhtusöögile.”

      „Minu arust ei ole see hea mõte.”

      „Tulge minuga õhtust sööma,” kordas mees. „Kui te ei taha minuga enam hiljem eraviisiliselt kohtuda, siis ma aktsepteerin teie otsust.”