teada saada, lugesin tema kohta nii palju kui võimalik ja armusin viisi, kuidas ta tormas kuriteopaikadesse, noil päevil sageli aururongiga, ning kasutas siis oma meditsiinilisi oskusi, et aidata uurijatel rekonstrueerida mõrvu, lahendada lahendamatut, vabastada süüst süütud, vaidlustada juhtum kohtus ning võtta teo toimepanija vastutusele.
Pärast seda sai mulle mu tulevik selgeks. Mu kõrgelennuline auahne unistus oli saada järgmiseks professor Keith Simpsoniks.
5
Olin tohutu suures valgete kahhelkividega kaetud keldrikorrusel hoones, mis paiknes Londoni kesklinna lääneosas. Pea kohal pimestavat valgust heitvad lambid. Minu ees lebas lina alt vaevu nähtav surnukeha, esimene, mida näinud olin.
Kõik London University College’i meditsiiniüliõpilased õppisid anatoomiat. Kohal oli umbes 70 esimese aasta üliõpilast ja teadsime, mida anatoomia tähendab. Lahkamist. Olin koolis lahanud haid. Ka rotti. Nüüd hakkame lahkama inimese keha.
Kui trepist alla tulin ja formaliini lõhna tundsin, meenus see mulle otsekohe kooli bioloogialaborist. Läksime läbi ruumi, möödudes umbes neljakümnest portselanlauast, kus lahangud olid veel pooleli, mõeldud meist aastate poolest ees olevate üliõpilaste jaoks. Sammusime ettevaatlikult, teades, et nende linade all olid surnukehad. Kui üht möödudes puudutasin, nihkus lina nurgast ning nähtavale tuli gorillasarnane tohutu karvane jalg. Ha-ha, lihtsalt üks osa võrdleva anatoomia kursusest. Naersin närviliselt. Me kõik naersime närviliselt. Kõik olid närvis.
Paljude inimeste jaoks oli see, mida tegema hakkasime, hirmutav või vastik. Minu enda mure oli teistsugune. Olin ikka kindel oma soovis saada kohtupatoloogiks nagu professor Keith Simpson, aga ma polnud fotodel tegelikult surnud inimesi näinud. Seega, kuidas ma reageerin esimesele surnud kehale? Teadsin, et kui hakkan oksendama, minestan, lähen näost valgeks või kui isegi kõikuma löön (ja selles ruumis oli inimesi, kes olid äärepealt kõike seda tegemas), siis on karjäär, millele olin otsustanud pühenduda, minu jaoks lõppenud juba enne selle algust.
Neli inimest laua kohta, kogunesime surnukehade ümber, seljas uued veidi jäigad valged kitlid. Need surnukehad jäävad meiega terveks anatoomiakursuseks 18 kuuks, kuni teame neist füüsilises mõttes enam, kui nemad eales teada võisid – ent samas vähem kui ükskõik milline võõras, kellega nad bussis koos sõitsid ja kes oli näinud nende nägu liikumas, selle ilmeid, või kuulnud nende häält.
Juhendajat oodates püüdsime igaüks erineval moel oma emotsioone kõrvale tõrjuda. Üsna palju oli bravuuritsemist. Mõned naljatasid, teised tundsid kohustust südamest naerda. Kuidas see ruum tuksus intensiivsetest isikutevahelistest suhetest uue ja harjumatu surve all. Eksimatult äratuntavad inimihu vormid, mida teadsime linade all elutud olevat, tähendas, et äkitselt pidid poisid olema mehelikud ja tüdrukud säutsuma. Inimesed vaatasid üksteisele silma. Mõned üllatasid iseennastki, kui korraga kohtingukutsega välja tulid.
Seejärel hakkas juhendaja rääkima ja meie seisime valveseisakus surnukehade juures. Juhendaja sõnad võeti vastu hirmsügavas vaikuses. Armutu valgus põrkus tagasi kahhelkividelt, meie laborikitlitelt, säravatelt skalpellidelt ja meie nüüdseks pingulolevatelt ja verevaestelt nägudelt.
Linad tõmmati pealt ja seal nad olid. Surnud. Hallid, liikumatud, vaiksed, nägemisvõimetud. Mõned inimesed kinnitasid oma pilgu juhendajale. Teised vahtisid enda ees olevat alasti kuju või selle ilmetut nägu.
Meie laual lebas üks vanaldane mees. Ta silmad ja suu olid kinni, põsenukid esiletungivad, lõuaalune prink, käed külgedel, kõht lihav, põlveliigesed artriitilised, jalad laiad. Haavatav ja mittehaavatav. Inimene ja mitte-inimene.
Meile öeldi surnukehade suremise aeg. Meie laiba puhul oli see terve aasta tagasi. See mees oli üllameelselt oma surelikud jäänused meditsiiniteaduse käsutusse andnud ning ilmselt peeti meid, rohelisi tudengeid, meditsiiniteaduseks. Üsna varsti pärast surma mees balsameeriti ning siis hoiti teda formaliinis, kuni asetati sellele lauale. Mul kulus veidi aega mõistmaks, et surnukeha veider hall värvus tulenes temasse säilitamiseks süstitud formaliinist, mitte surmast enesest.
Meile ei öeldud surnukehade nimesid ega midagi isiklikku nende kohta, arvatavasti selleks, et neid veidi dehumaniseerida. Kuna nüüdseks oli „Simpsoni kohtumeditsiin“ mul peaaegu peas, siis võisin salamisi loota vähemalt mingit väikestki kuulihaava, kuid meile selgitati, et kõik olid surnud loomulikku surma, ning me ei otsinudki tegelikult surma põhjust – ehkki võisime sellele sattuda. Tegu oli pelgalt alusteadmiste omandamisega inimkehast ja sellest, kuidas see toimib. Näeme ise oma silmaga, kuidas lihased luule kinnituvad, leiame närvikiude, uurime neerude ümber paiknevat talitlussüsteemi ja südant ümbritsevaid veresooni.
Avasime oma käsiraamatud: Lumley, Craven, Aitken „Anatoomia, 1. köide, 1. osa: Rindkere ja ülajäsemed“.
Juhendaja selgitas, et alustame sellest, et teeme rindkere keskelt lõike otse alla. Kui ta küsis, kes igast rühmast skalpelli võtab, valitses vaikus. Kes oli valmis tegema esimest sisselõiget inimese lihasse?
Mina, vaat kes. See oli minu jaoks suur test. Pidin teadma, kas suudan seda teha.
Vaatasin pingsalt mehe nägu, ilmetut tunnistust selle omaniku pikale äraolekule. Mida oli ta näinud? Mida oli tundnud? Ta oli olnud meiega osa samast maailmast, kuid sel viimasel aastal tema surmast alates oli see maailm muutunud ja edasi liikunud, aga tema mitte. Vaatasin ta rindkerele. Selle nahk ei sarnanenud sugugi minu nahaga. See oli pingul, aga kummitaoline.
Võtsin skalpelli kätte. Olin koolis skalpelli käes hoidnud, kuid see siin tundus raskevõitu. Kui palju jõudu on vaja, et lõigata läbi inimese nahast? Rühmaliikmete silmad olid minule suunatud. Mitte keegi ei rääkinud.
Üks käsi asetas skalpelli surnukeha rinnale. Jälgisin kätt ja sain aru, et see on minu enda käsi. Kõik kallutasid end vaatama. Vajutasin. Mitte midagi ei juhtunud. Vajutasin tugevamini ja tundsin nahka järele andvat. Olin teinud sisselõike. Tõmbasin skalpelli tera aeglaselt ja kindlalt alla. Liha läks puhtalt kahte lehte, kui tõmbasin, nii sirgelt kui suutsin, alates kägimulgust kuni mõõtjätke tipuni. Me teeme selle klapi lahti, nagu avaksime raamatu, ja loeme selle sees inimese keha! Tahtsin kaevuda sügavamale, kohe praegu, ja näha, mis seal sees peitub.
Olin nii haaratud, et olin unustanud juhendaja, teised tudengid, formaliini lõhna. Kui juhendaja rääkima hakkas, vaatasin üles ja pilgutasin üllatusest silmi. Meie ümber oli liikumist. Ühe teise laua ääres oli tüdruk minestanud, nüüd ümbritses teda murelike ring. Kaugemal suures ruumis paukus pendeluks kellegi järel, kes välja kiirustas. Veel mõned tudengid suundusid nüüd selle ukse poole. Üks neist oli sõber, kes enam kunagi tagasi ei tulnud, ei anatoomia loengutesse ega meditsiiniõpingutele. Ent järelejäänute seas tekkis uus lähedus. Surnud keha lahates olime kõik koos professionaalideks saamas. Olime astumas väga väikese rühma, sekti, hõimu liikmeks. See oli meie initsiatsioon. Ja minu jaoks kinnitas see esimene skalpellilõige mu suurt lootust: ma kuulusin siia.
Nii nagu anatoomialoengutest, tundsin rõõmu ka siis, kui sain teada, et iga päev lõuna ajal tehti University College’i haiglas surnud patsientide rutiinseid lahkamisi ning meditsiinitudengeid kutsuti neid vaatama. Ja sageli tegingi seda – kui pint õlut, pirukas ja praekartulid Medical Unionis mind nii väga ei meelitanud. Need avalikud läbivaatused olid hoopis erinevad meie hoolikast, aeglasest analüüsist anatoomias, kus võtsime inimkeha läbi kiht-kihilt, lihas lihase, närv närvi haaval. See oli koht, kus sain jälgida oma ala asjatundjaid töötamas. Nemad alustasid lahtilõikamist keskjoont pidi, nagu minagi olin anatoomiapraktikumis teinud – ent tegid seda kartmatult. Siis nägin neid suure osavusega lahti koorimas keha kihte, et tuua nähtavale elundid ja surma põhjus. See kaugelearenenud vähkkasvaja, see haige pankreas, see aju verejooks, see ummistunud arter. Tahtsin neid kõiki näha.
Ülikool oli tulvil võimalusi: teha huvitavaid asju, kohtuda inimestega, õppida, lõbutseda. Milline kergendus see oli, kui lahkusin kodunt sellesse maailma. Sest kodu oli muutunud. See oli muutunud pingeliseks ja mõnikord ka ebamugavaks.
Mu isa, ehkki armastav ja hooliv, võis pärast ema surma ka kergesti vihastuda. Väga kergesti vihastuda. Sain suurepäraselt aru, millest see tulenes: tema jumaldatud partner oli surnud ning eelnevalt