on see kindlustatud töökoht olnud juba kümme aastat,” tuletas Henrietta talle meelde. „Kümme aastat,” kordas ta kerge kibedusega, „ja ma olen käinud vaid ühepäevasel reisil Boulogne’is. Ma ei taha enam olla kindlustatud, preili Brice.”
Preili Brice tundus olevat ehmunud. „Noh – ma tõesti ei oska midagi öelda, õde Brodie. Kindlasti ei saa ma keelata teid tegemast, mida soovite teha. Te ütlete, et teil on selle aasta kaks nädalat puhkust välja võtmata? Võib-olla võtaksite selle nüüd välja ja annaksite mulle selle jooksul oma otsusest teada? Muidugi kaotate palgas, kui lahkute nendel tingimustel, ja ma loodan, et enne puhkusele minekut ootate veel mõne aja.”
Henrietta tõusis püsti. „Kas kuust ajast piisaks?” küsis ta. „Ma võiksin puhkusele minna ühe kuu pärast ja anda siis teada, kuidas töölt äraminekuga jääb – selleks ajaks olen ma paremini asjaga kursis.”
Preili Brice oskas väärikalt kaotada, kui vaja oli. „See sobib mulle väga hästi, õde. Kui otsustate oma töökohast loobuda, siis saate aru, et ma võtan otsekohe kellegi teise tööle? Kui te peaksite millalgi tulevikus soovima siia tööle tagasi tulla, oleks mul väga hea meel, aga ma pean teid hoiatama, et see ei pruugi olla niisugune koht, mida te sooviksite.” Ta noogutas oma elegantselt seatud mütsis pead, et Henrietta võib minna, ja viimane pomises midagi vastuseks ning läks peaaegu tantsusammul uksest välja.
Ta asus tööle, nähes välja nagu tavaliselt. Ta oli rahulik ja kindel nagu alati, ainult ta ilusad silmad läksid särama, kui ta oma tulevikule mõtles. Õdede puhketoas teed juues rääkis ta uudiseid oma sõpradele, kes elektrikamina ümber istudes teed jõid ja röstsaia sõid, ning kõigile oli see rõõmus üllatus. Talle lubati külla tulla ja mitte nagu preili Brice nõustusid nad kõigest südamest, et Henrietta asemel teeksid nad täpselt sedasama. „Ja võib-olla,” lausus keegi, „teeks ka preili Brice sedasama, kui oleks kakskümmend aastat noorem.” Sellele järgnes vaikus, mil kõik mõtlesid, kui kohutav võib olla nii vana kui preili Brice, viiekümnene, nagu ta oli.
„Kuidas sa sinna lähed ja millal?” küsiti Henriettalt.
„Noh, mul pole praegu aimugi, kuidas,” ütles Henrietta mõtlikult. „aga ma sõidan Charliega.” Charlie oli väga vana Mini, mille ta oli ostnud ühelt residendilt kolme aasta eest, see oli olnud juba tollal vana, ja kui Henrietta käis bensiini võtmas, öeldi talle iga kord, et see on ime, et Charlie üldse veel sõidab. „Vähemalt sinna pean ma selle saama,” lisas ta.
Seejärel hakati arutama, mida peaks Henrietta kaasa võtma, ja vestlusest oldi nii haaratud, et nad unustasid, mis kell on, ja jäid palatitesse natuke hiljaks.
Kuu aega läks kiiresti, sest palju asju oli vaja korda ajada – pass, käik härra Boggetti juurde, Charlie ülevaatus, hüvastijätt väheste sõpradega – ja tööl oli eriti kiire, niisiis oli ta üpris väsinud ja magas igal öösel sügavalt ega lamanud ärkvel, mõeldes, kas ta ehk kiirustab liialt, vahetades oma turvalise elu tundmatu vastu. Tõsi, ta oli Hollandi kohta palju lugenud, teadis täpselt, kus Gijzelmorteli küla asub, ehkki tal polnud aimugi, kuidas seda hääldatakse, ja ta oli ostnud vestlussõnastiku, millest lootis, et see aitab teda vähemalt esimestel nädalatel. Ta oli osa oma säästudest pangast välja võtnud, sest tundus loogiline, et kui ta oma elu muudab, peab muutma ka garderoobi. Ta ostis ilusa pruuni tviidkostüümi, mis sobis hästi ta eelmisel aastal soetatud mantliga, ning peale muude asjade paari madala kontsaga saapaid. Need polnud küll moodsad, aga kui on külm – ja seal oli suur osa talve veel ees –, võivad need talle marjaks ära kuluda; reisijuhis oli öeldud, et Hollandis võib olla külm ja et uisutamine on rahvuslik ajaveetmisviis. Seetõttu ta arvas, et Hollandis peab olema mitu kraadi külma, sest Inglismaal polnud uisutamine rahvuslik meelelahutus.
Reisijuht soovitas ka seda, et tuleks kaasa võtta kosmeetikat, sest konkreetsete firmade toodangut ei pruugi saada olla, niisiis varustas ta end külluslikult ja ta sõbrad kinkisid talle suure pudeli Dioressence’i. Olles praktiline tüdruk, pakkis ta kotti küünlad ja tikud ning võimsa taskulambi ja piisavalt süüa, et saaks mõne päeva läbi ajada. Ilmselt on külas ka pood ja tal on Charlie, kui see seni vastu peab, et saaks sõita naaberlinnadesse. Ta mõtles rahutusega, kas külas on ka autoparandus, aga tänapäeval oli see ilmselt igal pool olemas – ja ta ei hakanud ette muretsema. Ta polnud kunagi saanud aru Charlie sisemusest; töökojas hoolitseti alati selle eest, et see töötaks, ja nüüd oli liiga hilja see ise ära õppida. Aga ka selle pärast ei tahtnud ta muretseda, vaid kavatses rõõmus olla.
Ta alustas oma reisi külmal ilmetul hommikul, kui päeva peale pidi hakkama lund sadama. Ta oli pannud kinni koha Doveri praamil ja pidi kanali ületama pärastlõunaks, nii et tal oleks veel mitu tundi päevavalgel sõita. Praam oli peaaegu tühi ja meri tormine. Henriettal oli ebamugav ja ta lootis, et tal ei lähe süda pahaks, ning ta pööras pilgu merelt ära ja tukastas natuke. Kui ta ärkas ja läks end alla korrastama, kuulis ta, et halva ilma tõttu jääb laev randumisega vähemalt tunni võrra hiljaks. Ta tõi endale tassi teed ja hakkas lugema, ent pani raamatu kõrvale ja uuris veel kord kaarti, kindlustades, et ta ikka teab, mis teed mööda sõita. See tundus häirivalt pikk maa, ehkki ta teadis, et kui laev randub Zeebrugges, on sealt vaevalt nelikümmend miili Breskensisse, kus saab sõita praamiga üle Scholdi jõe, ja Vlissingenist on vaid natuke rohkem kui seitsekümmend miili. Kui nad randuvad, on kell juba kaks läbi, arvestas ta, ja kella viieks on pime, niisiis, kui ta enne seda Vlissingeni jõuab, on hästi. Alles oma reisi lõpu poole peab ta olema tähelepanelik, et ikka märkaks teed, mida mööda Gijzelmortelisse saab. Kaardil oli teemärk, loss, aga ta kahtles, kas tal pimedas oleks sellest kasu. Ta voltis kaardi kokku ja otsustas mitte muretseda, teades, et rõõmustab, kui on turvaliselt kohal.
Kui praam sadamasse jõudis, sadas lörtsi ja oli lõikavalt külm. Henrietta, kes oli esimeste mahaminejate hulgas, sõitis ettevaatlikult mööda rannikuteed, mis pidi viima ta piirilinna Sluisi ja Hollandisse. Liiklust polnud peaaegu üldse ja ta oli selle eest tänulik. Tume taevas läks üha tumedamaks ja ta sai aru, et päevavalgusaeg, millele ta oli lootnud, jääb järjest lühemaks. Ta surus maha soovi pigistada Charliest maksimum välja; teed olid kahtlased ja märgid näitasid, et tuleb olla ettevaatlik, samuti pidi sõitma teisel pool teed.
Ta sõitis visalt edasi, läbi tolli Sluisi ja siis Breskensisse, kus ootas praam. Kergendunult ohates ronis ta oma väikesest autost välja ja mööda kitsast raudtreppi ülemisele tekile. Seal oli eredalt valgustatud salong ja rahvarohke kohvibaar, kus käis vilgas tegevus. Henrietta osutas sellele, mida soovis, ulatas rahatähe, sai peotäie peenraha tagasi ja leidis endale laua, mille ääres ta jõi kohvi, sõi juustusaiakest ja uuris raha. See tundus väike, ehkki hoolikal silmitsemisel ta nägi, et see sarnanes ta koduse rahaga, ainult tillukesed hõbedased mündid olid teistsugused. Ta pani need ära ja tundis end pärast sööki hästi. Ta hea tuju kestis seni, kuni ta sõitis praamilt maha ja jõudis N97 maanteele, mis pidi viima ta otse Bredasse. Ta julgustas Charliet sõitma neljakümne viiega ja pressis visalt edasi. Lörtsi sadas ikka veel, aga tee oli lai ja hea kattega ning ta oli hea autojuht, niisiis oli ta mõne aja pärast linna ääres ringteel ja ohkas jälle kergendatult. Siit polnud enam kaugel.
Maantee läks Tilburgist mööda. Varsti, seitsme-kaheksa miili pärast ta nägi, mida oli otsinud – Gijzelmorteli viita. Ta pööras maanteelt ära ja sõitis viadukti alt läbi kitsale teele teisel pool, kus varsti juhatas teine viit ta veel kitsamale teele. Pärast seda polnud enam mingeid märke, maju, isegi mitte tulesid – ainult autolaternad valgustasid lörtsist pimedust. Ta peaks kohal olema, ütles ta endale, ja nägi, et oligi, sest tee ääres oli küla märk ja mõne jardi pärast märkas ta esimest maja. Tee pööras vasakule ja ta sõitis edasi ning nägi, et küla – ja härra Boggettil oli õigus, see oli väga väike – kujutas endast majaderingi ümber munakivisillutisega väljaku, mille keskel oli väike lava. Sealt viis edasi kaks kitsast teed, aga advokaat oli öelnud, et maja asub küla keskel. Ta aeglustas käiku ja sõitis ümber väljaku ning teda rõõmustasid tuledes aknad. Ta jõudis massiivse värava juurde, mille telliskivisammastel olid laternad ja mis oli vaid mõne jardi kaugusel tillukeste majade reast. Esimese seinal oli tahvel kirjaga „Dam”. Kolmas maja oli number kolm. Ta oli kohal!
Teine